Lissa äigas väriseva käega üle näo ja püüdis pettumist varjata. Ehkki ta elas linnas, tundis ta end ilma transpordivahendita ebakindlalt nüüd, kui jälitaja oli alustanud karmimat mängu.
Paul silmitses teda hoolikalt. Millegipärast paistis naine olevat närvis, isegi hirmul. Paul ei osanud arvata, mis Lissaga lahti oli, kuid teadis, et koju minnes ootab teda ennast ees järjekordne üksildane õhtu. Või siis võib ta kauemaks tööle jääda ja teha ühe heateo.
„Kuule, ma viskan õige sellele täna pilgu peale ja kui on väike viga ja mul on varuosad olemas, on see homme hommikuks valmis.”
Naise kergendustunne oli ilmne, mis tähendas, et Paul oli tema meeleolu õigesti tõlgendanud.
„See oleks super ja ma oleksin tõesti tänulik,” ütles Lissa.
Paul vaatas väljas kallavat vihma. „Kas keegi saab su koju viia?”
Naine noogutas, osutades kõnniteeserval ootavale autole.
„Heakene küll siis. Kui tekib probleeme, helistan sulle ja annan teada, et remondiga läheb kauem. Kas su number on telefoniraamatus olemas?”
Lissa mõtles lauatelefonile, mis oli seinast välja tõmmatud, ja kirjutas paberitükile oma mobiiltelefoni numbri.
„Helista sellel numbril. See on mu mobiil.”
Mees naeratas. „Oleksin pidanud teadma. Kuigi paljudel pole enam lauatelefone. Maailm muudkui muutub.”
Lissa mõtted läksid sellele, kui rahulik oli tema elu olnud, enne kui algas ahistamine.
„Sul on õigus, asjad muutuvad,” ütles ta. „Näeme siis homme?”
Mees naeratas. „Jah, homseni.”
Paul vaatas, kuni Lissa kõnniteeservani jõudis, ajas siis naise auto tühjale stendile ja riputas võtmed telefoni kõrvale konksu otsa.
SELLEKS ajaks kui Lissa koju jõudis, oli ta läbimärg. Ta pani kuivad riided selga ja lülitas pesumasina käima, seejärel asus õhtusööki valmistama. Kuna õpilased olid lõunatunni ajal sees olnud, oli tal endal lõuna vahele jäänud. Ta tahtis midagi toitvat, mis valmiks kiiresti, ja otsustas kohe munade kasuks. Peagi olid tal juustuomlett ja paar viilu võiga röstsaia taldrikul ning ta oli kõhukinnituseks valmis. Ta istus söögiga teleri ette, nautis toitu ja oli tänulik pea kohal oleva katuse eest, sest väljas kallas nagu pangest.
Kui ta söömise lõpetas, tegi ta köögi korda, tõstis pesu masinast kuivatisse, võttis küpsise ja läks tagasi elutuppa. Ta klõpsutas paar minutit kanaleid, kuni sattus kantrimuusika saatele, kus mängiti viimase kümne aasta hitte. Niipea kui ta nägi artisti ja kuulis esitatavat laulu, kangestus ta.
Alan Jackson esitas laulu „Remember When.”
Lissa sulges silmad, kuid pisarad tulid sellest hoolimata, kui kõik meenus.
MACK seisis tema ees alasti, käsi välja sirutatud.
Lissat läbis värin, kuid ta võttis käest kõhklemata kinni. Nad olid ka varem armatsenud ja ta teadis, mis tunne on noormehe käte vahel õndsusest pea kaotada.
Mack tõstis ta sülle ja viis voodi juurde.
„Ma armastan sind, Lissa. Nii väga,” sosistas noormees, asetas neiu voodile ja puges tema kõrvale.
„Mina armastan sind ka,” kostis Lissa ja põimis käed noormehe kaela ümber.
Teises toas vaikselt mängivast raadiost kostis laul „Remember When”. Lissa ohkas, kui noormees surus ühe suudluse teise järel tema nahale kurgu juurest kuni kõhuni välja. Seda hetke mäletab ta ka siis, kui nad on üheskoos vanaks saanud. Ta tahtis noormeest enda sisse nii väga, et see tegi lausa haiget, kuid ta teadis, et Mack ei kiirusta. Kui noormehe sõrmed tema jalge vahele libisesid, oigas ta.
„Kas see meeldib sulle, kallis?” küsis Mack vaikselt.
„Jah, jah, jah.”
Ta tundis noormehe sooja hingeõhku oma kõrva juures ja siis põsel, seejärel aga suudles Mack sünnimärki ta suunurga juures. Selle peale pööras Lissa end, et seekord ise suudelda, kuid suudlemise asemel näksas noormees õrnalt tema alahuult ja pigistas tema rinnanibu oma sõrmede vahel just nii tugevalt, et neiu keha läbis tugev igatsuselaine.
Mack surus põlve sissepääsu paludes tema jalgade vahele ja kui neiu andis loa, libistas noormees end ühe sujuva liigutusega tema sisse nii kiirelt ja ootamatult, et neiu ahhetas. Lissa hakkas end noormehe all liigutama, püüeldes juba tipu poole. Nad liikusid sõnatult ühes rütmis, tunnetest haaratud.
Neiu jõudis kiretulvas võimsa orgasmini nii kiiresti, et ta peaaegu karjatas. Ta oli alles naudingute kütkes, kui Macki läbis värin. Veri liikus tugeva lainetusena pahinal läbi noormehe keha, ta langes neiu peale ja suudles tema kurgualust lohukest, siis aga toetas end ühele küünarnukile ja vaatas neiule otsa.
„Me sobime nii hästi,” sosistas ta. Siis suudles ta Lissat uuesti.
LAUL lõppes ja mälestus katkes. Lissa ei tahtnud meenutada, kui hästi nad olid omavahel sobinud. Ta ei tahtnud meenutada, kui kergesti ta noormehega koos olles pea kaotas. Tal oli meeles hoopis see, et kuus nädalat hiljem, kui ta oli teada saanud, et on rase, ei oleks ta kunagi arvanud, et Mack teda alt veab.
Kui ta Mackile uudist teatas, ilmus noormehe näole samasugune paanika, nagu ta ise tundis. Mack oli aga kohe tal ümbert kinni võtnud ja öelnud, et armastab teda. Asja ei teinud lihtsamaks, et noormees oli tuntavalt värisenud, öeldes sõna abielu. Mack polnud ainuke, kes oli hirmunud. Ka Lissa tulevik oli muutumas.
Ja siis oli tema rasedus katkenud. Sellele järgnenud tüli oli lausa pentsik. Lissa ei mõistnud noormehe viha ega seda, miks nad polnud sellest ajast peale rääkinud, aga sellele mõtlemine röövis talt söögiisu. Soovimata nendele radadele naasta, vahetas ta kanalit ja viskas küpsise prügikasti.
Tuul peksis vihma vastu akent kopsiva heliga, mis tõi talle judinad selga, kuid õhtu möödus vahejuhtumiteta. Paistis, et halb ilm hoidis jälitaja eemal. Isegi veidrikele ei meeldinud märjaks saada ega külmetada. Lissa läks voodisse, lootes, et hommikuks on Paul Jacksonil tema auto korda tehtud.
KELL oli kümme minutit üksteist läbi – südaöö lähenes. Paul oli Lissa auto hüdraulilise tõstukiga üles tõstnud ja seisis tööd lõpetades selle all. Ta oli rikkis kütusepumba välja vahetanud, aga seda tehes oli ta märganud õlileket ning teinud kiire kontrolli käigus kindlaks, et karteripõhjas oli auk. Seepeale oli tal tulnud helistada auto varuosade müüjale Freddie Millerile ja paluda, et mees oma poe avaks, et ta saaks vajaliku varuosa, ning oli lubanud vastutasuks värsket säga oma järgmisest kalasaagist. Ta kiirustas tagasi garaaži, et Lissa auto oleks hommikuks valmis, nagu lubatud.
Ta kontrollis parajasti, kas kõik poldid on kindlalt kinni, kui kuulis eesukse kella helisemas. Ta kortsutas kulmu, arvates, et oli ukse lukustanud, siis aga taipas, et oli karteripõhja ostmast tulles selle ilmselt lahti jätnud. Siiski oli imelik, et keegi tahtis praegu sisse tulla, sest ükski tuli ei põlenud peale selle, mida ta stendil kasutas, seega vaatas ta veidi ärevalt ukse poole.
Kui ta aga garaaži sisenejat nägi, kadus tema ärevus.
„Oled täna hilja peal, mis?” päris Paul.
„Sina samuti,” kostis mees.
Paul heitis pilgu karteripõhjale.
„Oota üks hetk, ma tegelen sinuga kohe.”
„Ära minu pärast kiirusta.” Kohe, kui Paul selja keeras, vajutas mees tõstuki juhtlülitit ja Melissa Shermani auto langes Paulile peale.
Paul sai löögi vastu pead ja vaarus segaduses paar sammu tagasi, teadmata, et tõstuk langes ikka veel. Ta ei saanud aru, mis toimub, kuni järgmine löök purustas tema pealuu. Auto kukkus talle peale, niites ta jalust ja lömastades kogu ta keha.
Mõrvar ei pilgutanud silmagi. Kogu protsessi lihtsus kinnitas