Elu retsept on kaastunne. Pööra tähelepanu lahkusele. Kasuta seda vajaduse korral heldelt ja ära mõista teisi hukka.
Kõige kalgimad südamed tuksuvad nende inimeste rinnus, kellele elu on jätnud sügavaimad haavad. Meie asi pole kellegi elu hukka mõista, teadmata nende inimeste purunenud unistustest.
Pühendan selle raamatu kõigile, kes on elus sattunud ootamatule rajale, ning soovin neile meelerahu ja head tahet enda jaoks õige tee leidmisel.
Üks
KÕIK algas öistest telefonikõnedest.
Niipea kui Melissa Sherman vastu võttis, katkes ühendus. Mõne aja pärast telefonikõned muutusid; nüüd kostis telefonist hingeldamist ja võigast naeru. Kui aga helistaja hakkas venitava käheda häälega sosistama jäledaid asju, mida ta naisega teha tahtis, murdus Melissa lõpuks, karjus mehele roppusi kõrva, nimetas teda täielikuks argpüksiks, kes ei julge nägu näidata ja varjab end pimeduses, ning pani toru hargile. Siis tõmbas ta lauatelefoni seinast välja ja tundis rõõmu, et mees ei teadnud tema mobiiltelefoni numbrit.
Ta sai nautida rahu ja vaikust vähem kui kaks nädalat. Siis algas jälitamine.
MERITÄHEKUJULINE öövalgusti oli olnud Lissale kaaslaseks suurema osa põhikoolist, terve keskkooliaja, mis lõppes murtud südamega, nelja kolledžiaasta jooksul ning kuuel aastal, mil naine töötas õpetajana Savannah’s Georgias.
Möödunud suvel oli Lissa koos oma öövalgustiga tulnud tagasi Lääne-Virginia linnakesse Mysticisse, et asuda tööle esimese klassi õpetajana. Ta polnud tegelikult kunagi mõelnud, et tuleb kodulinna õpetajatööd tegema, aga võimalus elada tasuta oma lapsepõlvekodus oli liiga hea, et ära öelda. Oli karm vahetuskaup pärida maja, kaotades samas oma viimase vanema, kuid perekonna mälestused olid igas toas erksad ja elavad.
Täna kiirgas meritäht mahekollast valgust, valgustades teed magamistoast esikusse, kui naine jooksis paljaste jalgade padinal mööda puitpõrandat elutuppa.
Kell oli kaks öösel ja ta oli juba ühe korra üles tõusnud, kindel, et keegi on õues. Heli oli kostnud just tema magamistoa akna alt – kerge kopsimine, mis ei tundunud sugugi loomulik, sest sellel oli kindel kopp-kopp-kopp rütm. Ta pidi kogu julguse kokku võtma, et välja vaadata, kuid ei näinud midagi.
Rahutuna oli ta läinud tagasi voodisse ja just magama jäänud, kui kuulis helisid, mis tõstsid ta sekundipealt jalule. Need olid saabastes jalgade rasked sammud majaesise veranda puitpõrandal. Nüüd jooksis Lissa vana flanellpidžaama väel läbi maja. Kui ta pani verandatule põlema ja välja vaatas, ei näinud ta kedagi ega midagi tavatut. Ta mõtles politseisse helistada, aga tal poleks olnud neile midagi muud öelda kui seda, et tal oli meeletu hirm ja et maja, mis oli kunagi olnud pelgupaik, tundus praegu lõksuna.
Kui isa olnuks veel elus, oleks ta istunud pimedas õues, haavlipüss käes, ja oodanud, kuni see tõbras tagasi tuleb. Ja mida rohkem Lissa sellele mõtles, seda vihasemaks ta läks, kuni ta lõi viimaks ukse sellise hooga lahti, et see paiskus pauguga vastu seina, ja trampis välja verandale.
„See on sinu meelest naljakas või?” karjus ta. „Tule tagasi ja vaatame, kas sa siis ka irvitad, kui sul on rauatäis haavleid perses.”
Siis läks ta tagasi majja, pea püsti ja blondid lokid vetrumas, ja virutas ukse enda taga kinni. Nagu oma lubaduse rõhutamiseks pani ta kogu majas kõik tuled põlema ja läks siis voodisse.
TEISEL pool pimedat tänavat kükitas tema jälitaja Reece Parsons kangialuses ja muigas.
Oli see alles tuline tšikk, aga just sellised mehele meeldisidki. Kindlasti oli naine voodis hea, kuid polnud selleks veel valmis. Reece tahtis, et naine oleks enne vägistamist surmahirmus, sest ka see erutas teda. Niipea kui naine tagasi majja läks, hiilis mees minema.
JÄRGMINE kord ärkas Lissa kell kuus oma äratuskella plärina peale. Ta keeras end ja lülitas kella välja, olles silmitsi asjaoluga, et polnud mitte ainult aeg tööle minna, vaid lisaks sadas ka vihma.
Ta lükkas teki pealt ja tõusis püsti. See pani ta nägu krimpsutama. Põrand oli külm ja vihma tõttu jääb õpetajate õuduseks ära ka puhkehetk pika vahetunni ajal. See päev ei saanud enam hullemaks minna.
Lissa läks vannituppa, et duši all käia, ja seisatas kraanikausi juures, silmitsedes oma tõrksaid lokke. Vihmaste ilmadega läksid tema loomulikult lokkis juuksed täiesti kontrolli alt välja ja tänane päev polnud erandiks.
Kui ta pilk langes väikesele pruunile sünnimärgile parema suunurga kohal, kortsutas ta kulmu. Lissa keskkooliaegne kallim Mack Jackson, kes oli tema südame murdnud, oli enne iga jalgpallimatši sellele sünnimärgile musi andnud, sest see pidavat õnne tooma. Peaaegu kümme aastat oli Lissa üritanud poissi unustada, kuid erilise eduta. Elu oli juba kord selline.
Tund aega hiljem hakkas ta uksest välja minema, kuum kohv ühes käes ja kaasas seljakotitäis mänge laste tubaste mänguaegade sisustamiseks, mis tuli kõik läbi teha, enne kui see närune päev ükskord lõpeb.
Siis aga ei läinud tema auto käima ja ta taipas, et see päev oli juba hullemaks läinud. Ta keeras üha uuesti ja uuesti süütevõtit, kuni mootor lõpuks käivitus. Pomisedes universumile pahura tänu, lülitas ta kojamehed sisse ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Kohe, kui ta edasi tahtis sõita, hakkas aga mootor turtsuma.
„Ei!” karjus Lissa ja tallas gaasipedaalil, olles veendunud, et liiga palju gaasi on parem kui liiga vähe.
Oli lausa ime, et ta jõudis kooli parklasse ilma otseselt hilinemata. Ta isegi ei hoolinud sellest, et pidi katkise vihmavarjuga läbi vihma koolimajja jooksma. Nüüd oli ta tööl ning auto ja jälitaja pärast oli aega muretseda siis, kui kool on läbi.
PAUL Jacksoni autoremonditöökoja mõlemal stendil olid autod ja tema kolleeg oli gripiga kodus. Paul oli kutsunud abilise, kes tegeleks klientidega, sellal kui ta ise remonditöid teeb. Ta sai esimese auto starteri veidi enne keskpäeva vahetatud ja saatis omaniku teele. Nüüd hakkas ta lõpule jõudma marihuaana järgi haisvale veoautole uute piduriklotside panemisega. Ta polnud inimene, kes teisi hukka mõistaks, kuid kui noormehest omanik autole järele tuleb, kavatses Paul pidada talle sama epistli, mis ta oli mõni aasta tagasi pidanud ka oma pojale.
Ta seisatas hetkeks, et laubalt higi pühkida ja neelata alla paar valuvaigistit. Tema põlved tuikasid, vastu betoonpõrandat ära löödud küünarnukk valutas ja sõrmenukid olid verised – see kõik kuulus mehaaniku töö juurde.
Just siis, kui ta jälle maha kükitas, kuulis ta autot töökoja juurde sõitmas ja sai mootori ebaühtlase hääle järgi aru, et sõidukil oli midagi viga. Ta tõusis püsti, pühkis käed puhtaks ja pööras ringi, et omanikuga kohtuda, ja naeratas siis, nähes Lissa Shermanit autost välja tulemas.
Tüdruk oli käinud tema poja Mackiga ühes klassis ja noored olid nii kaua aega kurameerinud, et Paul poleks imestanud, kui Lissast oleks ühel päeval saanud nende pere liige. Ehkki seda polnud juhtunud, meeldis Lissa Paulile ikka veel väga. Kui Lissa garaaži tuli, märkas Paul, et naine nägi väsinud välja just nagu ta isegi.
„Kulla tüdruk, paistab, et kütusepump ei anna mootorile piisavalt ette. Hääl on päris kole.”
Lissa pööritas silmi. „Oi, Paul, see on olnud põrgulik päev. Hommikul ma arvasin, et ei saagi autot käima, aga lõpuks ikka sain ja sõitsin kooli. Vihma pärast olid lapsed pika vahetunni ajal sees ja neil oli igav ja nad käitusid nagu metslased, nii et sa võid ette kujutada, mismoodi see oli.”
Paul hakkas naerma. Talle olid Lissa külaskäigud alati meeldinud. Naine polnud oma ilust üldse teadlik ja tal oli hea iseloom.
„Jaah, ma ei tahaks sellisel päeval küll sinu nahas olla. Aga vähemalt oskan ma autosid parandada. Ma ei saaks hakkama isegi käputäie põngerjatega, rääkimata tervest toatäiest. Aga see selleks. Räägi täpsemalt oma autost.”
Lissa kehitas õlgu. „Ma ei tea. Kui see lõpuks käima läks, tegi see kogu tee kooli koledat häält. Üks sõber aitas mul selle uuesti käima saada ja siin ma nüüd olengi ja vajan sinu abi.”
„Jah, muidugi. Jäta võtmed ette ja ma tegelen sellega kohe homme hommikul.”
„Ega sul juhuslikult pole autot, mida ma laenata saaksin?” küsis Lissa.
Paul