Salalikud südamed. Kolmas raamat. Шарон Сала

oli istunud. Nad mõlemad kartsid halbu uudiseid.

      „Kas te olete Trina Jakesi lähedased?” küsis arst.

      „Jah,” vastasid mehed nagu ühest suust.

      „Mina olen doktor Lowell. Mina opereerisin teda. Ta elas operatsiooni üle ja on intensiivravipalatis.”

      Lee vajus tagasi diivanile ja hakkas nutma. Uudis, et Trina oli veel elus, oli vastus tema palvetele.

      Trey tahtis üksikasju teada ja kuulas arsti juttu edasi.

      „Tema seisund on eluohtlik. Kuul läks vaid paari sentimeetri kauguselt südamest mööda, purustas paar roiet ja vigastas kopsu. Luukildude eemaldamine võttis päris palju aega. Sain paar tükki kätte ühest tema neerust ja isegi maksast. Kuul vigastas väljumisel ka selga, aga lülisammas on terve. Ta kaotas palju verd ja praegu viisime ta kunstlikku koomasse.”

      „Jumal küll,” pomises Trey, siis aga ärkas temas politseinik. „Kas ta tuli enne intensiivi viimist teadvusele?”

      „Ei, ja kuna tema vigastused on nii tõsised, siis seda võiski oodata.”

      „Millal ma teda näha võin?” küsis Lee.

      „Vaadake intensiivraviosakonna külastusaegu ja las tulla ainult kõige lähemad pereliikmed,” ütles doktor Lowell.

      Nüüd oli ka Treyl üht-teist öelda.

      „Tahan lihtsalt, et te teaksite – tema juurde ei tohi lubada ühtegi külastajat ja tema palati ukse taha pannakse turvamees. Ta on kolmest mõrvast viimase ainus ellujäänud tunnistaja ja mõrvar ei taha kohe kindlasti, et ta üles ärkab.”

      Doktor Lowelli kulm läks kipra. „Nii ma kuulsin jah. Ma hoolitsen selle eest.”

      „Oma pere nimel tänan teid,” kostis Trey.

      Lee võttis ennast kokku ja avaldas samuti tänu. „Jah, doktor Lowell. Aitäh, et ta päästsite.”

      Lowell noogutas. „Ega ma üksi. Mul oli opisaalis hea tiim. Käin teda regulaarselt vaatamas, nii et kindlasti kohtume jälle,” ütles ta ja lahkus ooteruumist.

      Nüüd, kui Trey teadis, mida on vaja teha, asus ta tegutsema.

      „Pean mõned telefonikõned tegema ja siia mitmes vahetuses turvamehed organiseerima.”

      „Ma lähen otsin intensiivraviosakonna üles,” ütles Lee. „Saadan sulle sõnumiga külastusajad.”

      Trey noogutas. „Ma ei lähe ära. Mul on lihtsalt helistamiseks privaatsust vaja.”

      Nad lahkusid ooteruumist, Lee ühes ja Trey teises suunas. Liftiga alla sõites saatis Trey Dallasele sõnumi ja otsustas siis Samile privaatsemas kohas helistada. Ta läks välja, et patrullautosse minna, ja märkas, et ennustatud vihm oli iga hetk vallandumas.

      Kui ta autosse jooksis, kõmises äike ja välgusähvatus lõi taeva mõne kilomeetri kaugusel korraks valgeks.

      Trey tegi auto lukust lahti ja ronis sisse. Vaikus kestis vaid hetke. Politseiraadiost kostis teateid, aga Trey järeldas kuuldu põhjal, et öödispetšeril Dwight Thomasel olid asjad kontrolli all.

      Ta mõtles Samile ja keskendus siis sellele, et Trinale oli tarvis otsida turvamehed. Tal polnud Mysticis piisavalt konstaableid, et keegi saaks nii ööl kui päeval valvepostil olla. Ta püüdis meenutada turvafirmat, mida Mack Jackson oli mõni kuu tagasi oma kihlatu Lissa turvamiseks kasutanud, kui Lissat jälitas naise töökoha majahoidja, ja vaatas, kas tal on Macki number telefoni salvestatud. Oli küll. Trey vajutas helistamisnuppu ja pühkis väriseva käega üle näo, kuulates, kuidas Macki telefon kutsus.

      Kolm

      TREY süda oli nii raske, et ta suutis vaevu hingata, kuid ta pidi keskenduma. Kui Mack pärast kolmandat helinat vastu võttis, kogus Trey end, et öelda, mis vaja.

      „Halloo.”

      Trey köhatas kurgu puhtaks. „Mack, siin Trey. Ma tean, et kellaaeg on hiline. Loodan, et ma ei helista halval ajal.”

      „Ei, sugugi mitte,” kostis Mack.

      „Kas saaksid anda mulle selle turvamehe telefoninumbri, kelle sa Lissat valvama palkasid?”

      „Muidugi, tema nimi on Cain Embry. Mul pole seda numbrit praegu käepärast, aga otsin selle üles ja saadan mõne minuti pärast sõnumiga, sobib?”

      „Jah, oleksin väga tänulik.”

      „Kas midagi toimub? Midagi nende mõrvadega seoses?” päris Mack.

      „Jah,” kostis Trey ja siis ta hääl katkes. Ta pidi jälle köhatama ja uuesti alustama. „Jah, midagi juhtus. Ema on surnud ja Trina tuli just opilt. Me ei tea veel, kas ta jääb elama või mitte. Neid tulistati teel mälestusteenistuselt koju.”

      Trey kuulis ahhetust ja oiet, seejärel ärevat sosistamist ja aimas, et Mack rääkis Lissaga.

      „Jumal küll! Ma ei tea, mida öelda peale selle, et mul on kahju. Mul on tõesti kahju,” sõnas Mack.

      Trey pilk läks teisele poole parkimisplatsi.

      „Jah, minul ka,” kostis ta. „Ma mõtlen aina sellele väikesele kõnele, mis ma kirikus pidasin, ja juurdlen, kas ma ehk sellega ajendasingi mõrvarit tegutsema.”

      Vapustus, mis Macki valdas, oli tema hääles kosta.

      „Pagan võtaks, sina ei ajendanud seda värdjat küll millekski. Esiteks tappis ta juba kaks korda varem. Kui pole mingeid niidiotsi, mis toimuvat seletaksid, polegi võimalik midagi ära hoida. Ma hakkan lõpuks leppima mõttega, et nad kõik olid algusest peale hukule määratud. Kas Trina rääkis midagi? On meil uut infot?”

      „Ei, ta oli teadvuseta, kui ma ta leidsin. Sellepärast ma vajangi turvamehi. Kui Trina välja veab, saab ta meile ehk öelda, kes on mõrvar. Võin vaid ette kujutada, kui närvis see tõbras praegu on, teades, et tunnistaja on ikka veel elus.”

      „Kas ma saaksin midagi teha? Kas vajad abi?”

      „Sa aitadki sellega, et annad mulle telefoninumbri. Jään sõnumit ootama. Pean Samile helistama. Ta on teel koju. Ta ei tea veel, et Trina pidas opi vastu.”