Viimasena pani ta kohvrisse palitu. Sel aastaajal oli ilm mägedes ettearvamatu. Ta haaras kohvri, võttis esikukapist nahktagi, pani pähe tumeda šokolaadivärvi kaabu ja suundus ukse juurde. Revolver ja padrunid olid ta kohvri välimises taskus ning mobiiltelefon ja laadija jakitaskus.
Ta astus raske südamega lifti ja sõitis alla fuajeesse. Ta käis läbi valvelaua juurest, et anda turvamehele teada, et ta on teadmata aja ära, ning läks siis garaaži.
Vihma sadas ikka veel, mis oligi just sobiv ilm inimesele, kes üritab pisaraid varjata. Sam viskas asjad oma linnamaasturisse ja istus rooli taha. Ta kõht korises, tuletades meelde, et ta polnud peaaegu kakskümmend neli tundi söönud. Ta pea valutas, mis meenutas talle, et ta polnud ka kohvi joonud. Tema südamevalu leevendamiseks aga kohvist ei piisa.
Ta sõitis garaažist välja paduvihma kätte, kojamehed vehkimas. Üksi autos, kaaslaseks vaid mälestused, loobus ta pisaratega võitlemast ja andis neile voli.
Tal oli emast nii palju mälestusi, millele ta polnud enam aastaid mõelnud: ema teda kala fileerima õpetamas, sest isa polnud kunagi piisavalt kaua kodus; ema koos temaga nutmas, kui ta ei pääsenud kümneaastasena pesapallimeeskonda; ema talle valssi õpetamas, et ta saaks Lainey lõpuballile kutsuda; äsja ahjust tulnud küpsised, mis olid alati köögilaual, kui tema ning ta õde ja vend koolist koju tulid. Talle meenus too hirmus külm talv, kui veetorud ära külmusid ja ta leidis hommikul üles ärgates ema köögi kraanikausi juures istumas, püüdmas juuksefööniga torusid üles sulatada ja südamest vandumas. Ema oli olnud nende kindlus. Mida, kuradi päralt, oli ema noorena pealt näinud, et ta surema pidi? Ja miks just nüüd?
Sam heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja nägi põgusalt oma vapustatud ilmet.
„Ma vannun jumala nimel, ema, ma uurin kas või elu hinnaga välja, kes seda sulle ja Trinale tegi,” ütles ta ja sõitis Atlantast välja põhja poole. Sellest oli hulk aega möödas, aga nüüd oli Sam Jakes teel koju.
MÕRVAR oli teinud kiire peatuse, et bensiini võtta, ja rüüpas samal ajal purgist külma Pepsit. Keegi sõitis mööda ja andis signaali. Mõrvar naeratas ja lehvitas ning kui bensiinipaak täis sai, asetas ta joogipurgi autokatusele. Ta pani vooliku ära, võttis oma Pepsi ja istus rooli taha. Just siis, kui ta kavatses minema sõita, hakkas kostma kiirabi sireen ja ta jäi seniks paigale, kuni kiirabi mööda sõitis. Kui ta nägi Trey Jakesi politseiautos kiirabile järele sõitmas ja taipas, mis suunast see tuli, kortsutas ta kulmu. Milleks kiirabi ja kogu see kiirustamine? Kas nad ei peaks viima laibad otse surnukuuri, kui …
Ta süda jättis löögi vahele. Kui just polnud võimalik kedagi päästa …
Keegi mees tuli joostes bensiinijaama poest välja.
„Mis toimub?” küsis mõrvar.
Mees osutas kiirabile. „Mõrvar ründas jälle. Tulistas Betsy Jakesi ja tema tütart. Öeldi, et üks neist on veel elus. Pean koju minema. Mu naine käis nendega koos koolis. Ei tea ju, keda see värdjas järgmiseks ründab.”
Mõrvar vaatas, kuidas mees minema sõitis, ja ta sisikond tõmbus kokku. Ta suutis mõelda vaid ühte. Mida perset? Nad pidid surnud olema.
Ta käivitas auto, juureldes, kas peaks kohe põgenema või ootama ja vaatama, mis saab. Ta otsustas viimase variandi kasuks ja võttis suuna kodu poole.
TREY Jakes pidurdas kummide kiunudes meetri kaugusel haiglauksest ja tuli joostes autost välja. Kiirabibrigaad tõstis parajasti ta õde kanderaamil kiirabiautost välja.
„On ta veel elus?” hüüdis Trey.
„Jah, politseiülem, pulss on olemas.”
Trey läks ees sisse ning suundus kõrvalseisjatest ja patsientidest mööda otse reanimatsioonipersonali juurde, kes neid ootasid. Niipea kui ta õde toimetati tühja ruumi, läks lahti organiseeritud kaos.
Trinal lõigati riided seljast ning asuti tema seisundit hindama. Töötajad rääkisid valjult, arst andis korraldusi, laborant tegi sobivustesti vereülekande jaoks ja keegi tõi kohale ratastel röntgeniaparaadi. Üks meditsiinitöötaja pani Trina näole hapnikumaski, teine ühendas tema külge südamemonitori. Siis pöördus arst Trey poole.
„On kuuli sisenemis- ja väljumishaav. Kuuli ennast pole.”
Trey kuulis seda, kuid ei reageerinud. Algne šokk oli möödas. Teda valdas kergendus, et ta ei vastuta enam õe elushoidmise eest, ja sellele järgnes tuimus. Kui tema kihlatu Dallas tuli joostes reanimatsioonituppa, silmad pisarais, võttis Trey naisel ümbert kinni ja hoidis teda embuses, ilma et oleks Trinat elustavalt personalilt silmi pööranud. Kui nad ühendasid Trina külge südamemonitori, kostis kolm piiksu, siis aga ühtlane signaal.
Heli oli heidutav ja Trey tahtis Trina juurde joosta, kuid Dallas hoidis teda tagasi. Ta sai vaid üha kasvava hirmuga pealt vaadata, kuidas keegi haaras defibrillaatori.
Kui arst surus elektroodid Trina paljale rinnale ja hüüdis: „Nüüd!”, kargas Trey peaaegu õhku, samal ajal kui Trina keha elektrilöögist vappus.
Trey ei näinud muud kui südamelöökide puudumist näitavat ühtlast joont ja arst valmistus uuesti defibrillaatorit kasutama. „Nüüd!” hüüdis arst
Elektroodide laksatust vastu Trina ihu polnud selles kaoses kuuldagi, kuid Trina keha vappus jälle saadud elektrilöögist.
Trey palus mõttes jumalalt halastust, kui kuulis lõpuks piiksatust. Kõik vaatasid, kuidas monitor hakkas Trina südamelööke registreerima, ja kui see saavutas kindla rütmi, väljendasid arsti sõnad Trey kergendustunnet.
„Elustamine õnnestus,” ütles arst. „Keegi võtku tilguti. Meil pole aega teda siin stabiliseerida. Läheme otse opisaali.”
Nad lükkasid Trina ratastel kanderaamil ruumist välja ja mööda koridori edasi. Trey jooksis Trina kõrval kaasa. Ta haaras Trina käest kinni, püüdes meeleheitlikult õele veel viimaseid sõnu öelda.
„Trina, see olen mina, kullake! Trey on siin. Kallis oled. Sa pead võitlema ja minuga jääma! Kas sa kuuled mind? Võitle ja jää minuga!”
„Mul on kahju, politseiülem, aga edasi te ei või tulla,” ütles arst, kui paarisuksed lahti lükati.
Trey peatus. Ta süda tagus ja kui uksed nende järel sulgusid, röövis äkitselt saabunud vaikus talt jõu. Mis iganes nüüd juhtub, see polnud enam tema kontrolli all.
Ta juurdles, kui kaua kulub Samil Mysticisse jõudmiseks, ja lõi siis käega. Polnud oluline, millal Sam tuleb. Ema polnud enam ja Trina kas elab opi üle või mitte. Trey hingas aegamisi ja katkendlikult sisse ning läks tagasi Dallase juurde. Elu, mida nad tundsid, oli läbi. Mis järgnevatel tundidel ka ei juhtuks, see kuulus uude ajajärku.
LEE Daniels oli üle hulga aja õnnelik. Tüli Trinaga oli olnud tema süü; kartus, et naine teda petab, oli olnud automaatne reaktsioon ema käitumisele tema lapsepõlves. Tänu sellele, et tal õnnestus Trinat Paul Jacksoni matustel näha ja naise ees vabandada, oli ta enesetunne hoopis parem. Teine mõrv nende väikelinnas oli kõik ärevusse ajanud ja nüüd tegi teadmine, et see oli seotud Dick Phillipsi mõrvaga, inimesed rahutuks. Seda oli raske uskuda, kuid tundus, et Mysticis tegutses sarimõrvar, kes oli võtnud sihtmärgiks kolm vana sõpra.
Lee tuli parajasti supermarketist, kott toidukraamiga ühes ja autovõtmed teises käes, kui kuulis kiirabi sireeni. Ta seisatas harjumusest ja lausus kiire palve.
„Jumal kaitsku abivajajat,” pomises ta, viskas toidukraami auto kõrvalistmele ja võttis suuna oma korteri poole.
Ta oli vaevalt pool tundi kodus olnud ja toidukraami ära pannud, kui tema mobiiltelefon helisema hakkas. Ta vaatas helistaja nime ja ta kulm tõmbus kortsu. Jakeside pere ei suhtunud temasse viimasel ajal kuigi hästi ja ta lootis, et Trey ei hakka talle epistlit lugema.
„Tere, Trey, mis uudist?”
Trey