Midagi tõelist. Martin Algus

valesti olnd. Nigu öeldakse: täpp i-tähe pääl.

      Vanaema suri mõne aasta pärast ja mind anti riigile. Nõukogude Liit võttis mu endale. Nõukogude Liit andis süüa, andis riided ja õpikud ja ülejäänd oli siis enda teha, kuda tolles olukorras orienteeruda või nii.

      Praegu võib öelda, et sääl lastekodus oli kõik isegi sandim kui hiljem vangimajas. Vangimajas on vähemasti miskid reeglid ja sa oled juba küllalt suur, et ültse millestki aru saada. Aga lastekodus olid purjus kasvatajad, kes võisid sinuga teha, mis ise tahtsid ja kõik võis juhtuda lihtsalt tolle pärast, et nii lihtsalt juhtub. Eks sääl oli ka korralikke inimesi, ilmselt enamik kasvatajatest olid ikka korralikud, aga nemad ei jäänd tolle muu taustal nigu hästi meelde.

      Ma polnd kellegile rääkind, mis ma sääl tegema või tundma pidin, isegi Jaakobile tundus tollest rääkimine vale. Tema isa oli neid lapsena kõvasti pekst, enne kui ennast oksa tõmmas, ja Jaakob ei rääkind tollest rohkem kui ühel korral, et: „Kui praegu saaks, siis läeks vanamehele põrgusse järgi ja tapaks ta üle.”

      Ma vaatasin Leila lapsi ja tahtsin kõik õigesti teha. Ma tahtsin, et see oleks meile kõigile nüüd too päris elu.

      Ma tahtsin olla õiglane ja eeskujulik isa, säänne mees, kes mul endal silme ees oli, kui ma kunagi lastekodurühmaga kinos neid filme vaatasin.

      „Rajaleidja” ja „Abdullah”.

      Indiaanlased ja indialased.

      Gojko Mitić, Raj Kapoor? Olid sihukesed.

      Niiviisi, Leila tütar, Marta, üheteistaastane printsess, noh, nutikas ja viks, tumedad sirged juuksed ja suured sinised silmad, sääl pold probleemi. Aga poeg, Markus, oli vaja paika panna. Markus oli hoopis teise mehega tehtud ja teise iseloomuga, punase peaga ja tedretäppidega suurt kasvu poiss. Raske iga, pluss veel too teema, et tal pold seni elus mitte mingit autoriteeti eeskujuks olnd.

      Ma tean ju, et ma olin esimene mees siin korteris, kes jäi kauemaks kui, ütleme otse, püksiluku kinnitõmbamine aega võttis.

      Ühesõnaga, lastel olid erinevad isad ja Leila ei mäletand nende nimesidki, või siis ei taht mäletada. Ja mis tollest? Ma pole mineviku pääle kade, nihuke asi on mõttetu. Ma tean, mida tähendavad rasked valikud ja ma sain lihtsalt aru, et Leila teab seda kah ja ongi kõik. Ja mul oli ju isegi vedand, et neid mehi enam siin polnd, ma olin neile mõttes isegi väheke tänulik, et nad kõik mulle olid jätt.

      Ma läksin ühel hommikul Markuse voodi ette, äratasin ta ülesse ja meil oli poisiga tõsine jutt. Ta vahtis mind uniselt oma känkras teki alt, oli alles vasta koitu koju tulnd. Markus oli juba otsapidi tollel, nigu öeldakse, allakäiguteel. Halvad sõbrad, koolis ei käind, varastas. Tegi teiste omasugustega miski paneelmaja keldris trenni. Musklid olid punnis, aga silmade vahel oli nigu vähe hõredavõitu, sääl olid tarkuse asemel aint tedretäpid.