Ja kusagil eemal, tuhandete kilomeetrite kaugusel, kõrbes või mäetipus, on raudbetoonist baas, kus jälgitakse ekraani, võetakse vastu otsuseid, analüüsitakse andmeid. Kellegi käsi nihutab heeblit ja vajutab nuppu, mis saadab drooni küljest teele surmava laengu. Allpool askeldavad mustvalged inimlaigud mattuvad suurema laigu sisse, mis korraks kõik katab, surm on anonüümne ja lame animatsioon. Seesama hävingut külvanud käsi valib pärastpoole mõne supermarketi letilt hüperefektiivse koostisega pesuvahendit või madalakalorilist jogurtit ja seesama sõrm kõhkleb nüüd kergelt, enne kortermaja liftinupule vajutamist.
Ma märkasin seda naist meie tänaval. Ta vahtis tänavalõpu poole, seal laius hekkide taga hall takjapõld. Võssa kasvanud risu taustal seisid kõrgepingeliinid ja hüljatud ridaelamuprojekt, vettinud paneelid kilenarmastes nagu lume alt välja sulanud mohikaanlane oma suletuttide ja pleekinud kulinatega. Meie plokk oli viimane, mis valmis jõuti ehitada, enne kui ehitaja pankrotti läks.
Naise pilk oli täiesti tühi, tema suu oli pooleldi avatud, mõlemas käes rippusid pungil täis poekotid.
Ma hakkasin mõtlema, et võib-olla me ei teagi? Me võime asuda mingi epideemia epitsentris, aga meil pole sellest aimugi? Viirus on juba nii sügavale meie meeltesse tunginud, et me ei saa enam arugi. Võib-olla me hakkame siit planeedilt juba lahkuma? Pöördume iseendasse ja imeme ennast läbi iseenda musta augu mingisse teise dimensiooni? Haihtume, võõrdume järjest enam reaalsusest, mida me ei suuda nagunii kuidagi lahti muukida, irdume, kuni oleme absoluutselt ebareaalsed.
Need alasti kehad ekraanil, see totaalne andumine, psühhopaatiline keskendumine hetkele, instrumendile, see lausa kõrvetav kohalolek ja ühtlasi täielik eemalolek – ma olin seal, ainult minu kest istus siin, meie planeedil. Ma ise olin Veenusel, Uraanil, kus iganes, ma olin selles illusioonis, mis koosnes ju tegelikult samast materjalist, millest koosneb kõik ülejäänugi siin universumis.
Aatomid, elementaarosakesed.
Elektrokeemiline reaktsioon.
Kõik need asjad minu sees ja ka väljaspool mind on ju vaieldamatult universumis olemas. Isegi kui kogu universum ise on üksnes illusioon. Osakesed ja lainetused, mis moodustavad mind kõigi nende osakeste ja lainetuste keskel, mis võivad mind korraga õnnetuks või õnnelikuks teha. Ja mis on üldse reaalsus, kui kogu nähtav ja nähtamatu maailm koosneb peaaegu tervenisti ainult elektronpilvedest – põhimõtteliselt tühjusest, mille sees hõljub imepisike aatomituum nagu tolmukübe keset hiiglaslikku kontserdisaali. Seda pole tegelikult just palju võrreldes tühipalja unenäoga?
Ja mis vahet siis üldse millelgi on, kui kõik võibki olla vaid illusioon?
Ma seisin elutoas, rõduaknast tulvavas hallis kumas, ja tundsin, et pean seda kõike kuidagi sõnastama. Istusin diivaniservale ja tegin telefonimärkmikku oma esimese sissekande.
Kõik on illusioon. Reaalsus on illusioon. Inimene ei saa kunagi elada milleski muus kui tehisreaalsuses. Objektiivne maailm eksisteerib ainult loomadele, taimedele, masinatele ja võib-olla ka mõnele tipp-bürokraadile, kes on suutnud igasuguse interpreteerimistungi välja lülitada.
Seega, me oleme justkui hologrammid, mis otsivad midagi tõelist ja purustavad ühe illusiooni teise järel.
Miks tehakse kõiki neid veriseid pöörasusi? Hmh? Ahhaaa?! See on võimalus reaalsuseillusiooni võimendamiseks, tahetakse agressiivselt reaalsusega kokku põrgata, reaalsust sisse lülitada. Terrorivärbajate edu põhinebki just sellel tungil. Inimhologrammidele antakse võimalus hetkeks lihast ja luust võitlejateks muutuda, kogeda midagi, mis loob tugeva reaalsuseefekti, et hetk hiljem pihustuda pommiplahvatuses või hajuda tagasi hologrammideks, mis virvendavad hämarais tubades, seisavad järjekordades, neelavad ja mäluvad, istuvad ekraanide või eluillusiooni taga stand by-olekus.
Aga minu jaoks oli esialgu asi just vastupidi. Ma ei ihaldanud seda kõrvetavat reaalsuseefekti, ma valisin meelega tee, mis irdus veel kaugemale neile petteväljadele, mida pakkus alternatiivne reaalsus nimega internet.
Maailm ekraani taga muutus aseaineks kõigele – nõudekolinale köögis, laupäevahommikusele ohkele linade vahel, sellele päevale pargis. Sellele, et ma elasin siin, antennide ja kärbunud hekkide keskel, pea kohal huugamas roostes kõrgepingeliinid.
Ma tundsin lausa füüsiliselt seda pinget, seda segadusekiirgust kõigi nende inimeste poolt, kes polnud arugi saanud, et on muutunud kaugjuhitavateks kummitusteks.
Jah, meie, korilased, hõljume nüüd ääreta vaakumis, keset neoontuledes sähvivat elektripilve. Meie geenidele tuttava savanni asemel on suur ja steriilne kaubanduskeskus, ohutu ja täiesti ebareaalne. Korilaseminevikuga seob meid nüüd vaid korv, mille saab laenata selle sünteetilise metsa plastväravate kõrvalt.
Kõik on ju mingis mõttes masturbatsioon.
Simulaakrum.
Lõputu aseainete turg.
Ei, ma ei õigusta enda irdumist, ma lihtsalt… nii ma analüüsisin ennast, kui hirm ja süü pitsitama hakkasid. Kõik tundus korraga segane ja hoomamatu ja samas oli mul justkui veel meeles see lihtsus ja selgus, mis alles hiljuti nii loomulikuna elu juurde oli kuulunud. Tundus, et maailm on muutunud kenast realistlikust loodusmaalist kirjuks abstraktseks pikslimereks, Gustave Courbet’st otse Jackson Pollockiks.
Pagulaskriis, majanduskriis, empaatiakriis, terve mõistuse kriis, looduskatastroofid, äärmuslus, inimesed, kes on aheldatud valesse usku, valesse vihkamisse, valesse armastusse, valele planeedile, valedesse. Ah, jumal, internetilehed, kust saab endale enesetapukaaslast valida?!
Ma tahtsin selle kõik endast välja pursata, aga rahuldushetked jäid aina lühemaks, süü hiilis järjest kiiremini tagasi.
Ja noh, siis ma hakkasin ennast lisaks veel sellega piitsutama, et ma justkui kasutan ära tüdrukuid, kes neis klippides osalevad. Osa neist olid kindlasti sunnitud sellega tegelema, orjastatud tüdrukud, kes olid süüdi ainult selles, et unistasid millestki tõelisest. Oh, need loendamatud printsessifilmid ja reklaamid, kus õnnelikud inimesed pead kuklasse visates naerma puhkevad! Nad tahtsid ju kah midagi sarnast, aga olid kahjuks valede inimestega kohtunud.
Ma rõhutan, ma ei soovinud oma tegevusega neil internetilehtedel kellegi õigusi rikkuda ega väärikust alandada, ma alandasin seal ainult iseennast.
Ja see kõik hakkas tasapisi kurnama, kogu see kramplik vajadus, lukustatud uksed, hämar valgus, pidev süütunne. Ma hakkasin unistama, et kui ma lõpuks kellegagi päriselt kohtun, siis saan sellest üle. Mul peab ju olema võimalus olla normaalne, ja miks mitte isegi keskmiselt õnnelik inimene, kui ma ainult kellegagi päriselt kohtuksin?
Ma põrnitsesin rõduaknal kumavat laternavalgust ja tundsin järsku hinges tugevat pakitsust – äkki ma ei peagi lõputult selles veidras alanduses sumpama?
Ma astusin rõdule ja vaatasin hämarduva alevi poole.
Eemal salus lõhnas kevad.
Silmapiiril helendasid linnatuled.
Kusagil siin on elu.
Kusagil siin on keegi.
Mul peab ju olema mingi võimalus?
Ma otsustasin internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda.
Karl
Ma mõtlesin tihti nii: „Ükspäev hakkab too päris elu.”
Et ma saan järjekordsest raudustega majast välja ja siis hakkabki too päris elu. Ma olen siis iseenda peremees ja kõik on lõpuks nii nigu peab.
Ma olen lastekodus kasvand.
Elasin esimesed aastad vanaema juures Pärnus. Ema oli kuusteist, kui ma sündisin. Ma ei tea oma isast midagi. Mul on lastekodu eelsest ajast meeles aint too vanem naine, kes lõhnas köögi moodi, nigu kõrbend õli või margariin. Ja ma mäletan toda tunnet, et miski oli valesti, et nigu kõikse aeg oli valesti olnd, juba tollest pääle, kui mu