Tunnid täis leina. Paula Treick DeBoard

isast peaaegu kaksteist aastat vanem, oli mu lemmiktädi. Tema mees, onu Paul, oli Manitowocis John Deere’i juhataja ja nende poeg Brent, kes oli Johnnyst ainult paar aastat vanem, õppis Milwaukees tuletõrjujaks. Meie Emiliega olime tütred, keda tädi Julia polnud kunagi saanud. Onu Paul oli neile nelja jala laiuse basseini ümber uhke terrassi ehitanud ja tädi Juliale meeldis pakkuda meile lutsukomme ja magusat limonaadi ning terrassil oma kortsus, liigpäevitunud keha praadida. Mõnikord ta suitsetas, ehkki seda pidime salajas hoidma. „Ma peaksin maha jätma,“ oli ta seletanud, ehkki ta ei paistnud seda kunagi eriti tõsiselt üritavat.

      „Mis uudist, tüdrukud?“ küsis ta oma laia päikesekübara alt.

      „Kahjuks pole siinkandis mitte kunagi midagi uut,“ ütles Emilie selili lamades dramaatiliselt vett pritsides. „Selles probleem ongi.“

      „Noh,“ ütlesin rohkem terrassi poole hoides. „Minu meelest on Johnnyl oma tüdruk.“ Järsku oli Johnny hakanud luba küsima, et õhtuti pärast sööki telefoni kasutada. Nädalavahetustel käis ta pärast viimast lüpsi duši all ja kadus oma autoga.

      Tädi Julia kulmud kerkisid üle päikeseprillide serva. „Ma olen seda vist isegi kuulnud.“

      „Tõesti? Ema käest või?“ küsisin.

      „Pigem kõikide Watankee inimeste käest,“ turtsatas Emilie. „Johnny kutsus Stacy eelmisel nädalal noortegrupi kanuumatkale ja täna õhtul lähevad nad kinno. Watankee mõõdupuu järgi on nad ametlikult paar.“ Ta tõstis käed veest ja tegi sõrmedega õhku jutumärgid.

      Tädi Julia puhkes naerma. „Mida teie siis arvate? Kas Stacy meeldib teile?“

      Emilie tegi ükskõiksust väljendavat häält. Ta tegi kätega liigutuse, mis pidi tähendama „nii ja naa“.

      „Minule ta meeldib! Ta on väga kena,“ ütlesin. Pritsisin Stacyt kaitstes Emiliet, aga vesi langes umbes jala kaugusel enne sihtmärki basseini.

      Emilie puhkes naerma. „Sa ei tunnegi teda.“

      „Tunnen küll! Sina ei tea, keda mina tunnen.“ Ma tundsin Stacyt. Ta oli juba kaks korda meie juures käinud ja mõlemal korral oli ta minult küsinud, mida ma loen, mida mulle meeldib suvel teha. Olime tema ja Johnnyga lauda juurde kõndinud ja ma veensin teda, et ta laseks vasikal kaht väljasirutatud sõrme lutsida. Algul oli Stacy kiljunud, aga siis asjaga harjunud ja hakanud vaba käega vasikat kõrva tagant sügama. See tundus inimese kohta kõige olulisema teabena.

      Kostis tuttav sisisev heli, kui tädi Julia tõmbas tiku põlema, et sigaretti süüdata. „Emilie, mis sulle tema juures ei meeldi?“

      Emilie mõtles hetke. „Ta on lihtsalt nii klammerduv, tead küll? Ta ripub Johnny küljes.“

      Tädi Julia puhus suitsu huulte vahelt välja ja turtsatas. „Tundub, et ta on selline tüdruk, kellele meeldib, kui tal on oma poiss. Selliseid on palju.“

      „Minu meelest on see hale,“ teatas Emilie. „Ta nägi terve eelmise kuu vaeva, et talle silma jääda…“

      „Ei näinud!“ puterdasin õigustavalt. Muidugi polnud ta seda teinud. Stacy oli sellel pehmepallimängul ainult sellepärast, et tema isa mängis; ta oli ainult sellepärast Johnnyga rääkima läinud, et mina olin tema sõnumi edasi andnud. „Sa oled lihtsalt armukade, sest sul pole oma poissi.“

      Emilie hirnus naerda. Ta kallutas pea tagurpidi vette ja tõusis uuesti pinnale, juuksed pea ligi. „Oh, paa-lun. Pealegi, küsi ükskõik kellelt koolis. Eelmisel aastal käis ta selle poisiga ja pidi tolle peaaegu hulluks ajama, ta oli nii klammerduv.“