Isegi inimesed ei pääsenud oma saatusest. Pärast pühapäevahommikust jumalateenistust papptopsist limonaadi rüübates sõelusin vestlevate täiskasvanute vahel ja kuulsin jutukatkeid. Traktor oli talunikule peale kukkunud. Haiglast miilide kaugusel elavatel rasedatel oli sünnitus varakult pihta hakanud. Masinad andsid ikka tagasilööke, särgivarrukad jäid mehhanismidesse kinni. Rääkimata välgulöökidest, libedatest teedest ja lumetormidest, üleujutustest ja kuumalainetest. Rääkimata kõigest sellest, mis võis inimese sees viltu minna.
Nii et omal stoilisel, talupoeglikul viisil olime surmaga harjunud. See oli osa asjade loomulikust käigust: keegi sündis, elas oma elu ja suri – ja siis asendas seda miski muu. Teadsin, ilma et keegi oleks mulle seda rääkinud, et nii oli see ka inimestega.
Võtame näiteks minu pere – Hammarstromid. Mu vana-vana-vanaisa oli meie maale asunud ja pärandanud piimakarja oma pojale, kes pärandas selle vanaisale, too omakorda isale, kes ühel päeval jätab selle Johnnyle. Isa ja ema abiellusid ja said Johnny kohe pärast keskkooli lõpetamist, ema sai oma hariduse hiljem, kui Emilie ja mina olime juba sündinud. Olin alati väga lahedaks pidanud seda, et meie vanemad olid kõikide teiste omadest nii palju nooremad, kuni Emilie tegi mulle selgeks, et tegelikult oli see lausa skandaalne. Igatahes olid vanaema ja vanaisa pärast Johnny sündi kolinud ämma-äia majja meie oma kõrval, kuhu ühel päeval kolivad ema ja isa, kui on aeg, et Johnny ja tema naine suure maja endale saavad. See oli lihtsalt asjade eeldatav kulg, loomulik nagu maisi külvamine, harvendamine, kastmine, väetamine ja saagi koristamine. Kõik, mis sünnib, sureb kunagi. Teadsin seda, sest surm oli igal pool minu ümber.
Võtame näiteks vanaema. Olin liiga väike, et tema surmast midagi konkreetset mäletada, ehkki olin sosistatud vestluskatketest pildi kokku pannud. Kui see juhtus, seisis ta köögis ja kooris ühe õuna teise järel. Kopsuemboolia, mida iganes see siis tähendas. Juhus. Ma ei saanud vanaisa kööki astuda, ilma et poleks mõelnud: Kas see juhtus siin? Kas täpselt selles kohas? Aga elu oli ilma vanaemata edasi läinud. Vanaisa seisis igal hommikul kraanikausi juures, jõi kohvi ja vaatas aknast välja.
Esimene matus, mida ma mäletan, oli meie naabri Karl Warczaki oma, kes oli oma sõnnikuhoidlas kokku kukkunud, kuna pea oli gaasist uimaseks läinud. Kiirabi oli mööda Rural Route 4 kihutanud ja isa-ema selle järel – ema sellepärast, et ta oli väljaõppinud meditsiiniõde, isa sellepärast, et ta oli aastaid Karl Warczakiga koos töötanud, nad olid aidanud teineteist loomade, külvi, koristusega ja teineteise tõrkuvaid masinaid parandanud. Isa rääkis hiljem, et kui nad kiirabi järel õue pöörasid, oli juba liiga hilja – ta selgitas, et teinekord lõppes nendes aukudes hapnik lihtsalt otsa.
Õhtul enne matust oli ema mu riided valmis pannud – kellegi vana tumesinine villane kampsun, mis tundus isegi läbi kõrge kaelusega džempri karedana, paksud valged sukkpüksid ja liiga suured kingad, mille ninadesse topiti salvrätikud. Ema oli alati liiga optimistlik selles suhtes, millal asjad mulle parajaks saavad. Matusetalituse ajal olin ema ja Emilie vahele pressitud ja nägin vaeva, et mitte otse kirstu poole vaadata. Kogu see põrmust-oled-sa-võetud-ja-põrmuks-sa-saad värk ajas mind iiveldama, kui ma selle peale mõtlema hakkasin, samuti ema sosin, et matusebüroo oli härra Warczaki „nii hästi korda teinud“. Oli uskumatu, et ta oli tõesti surnud, et ühel hetkel oli ta elus ja järgmisel enam mitte, et ta ei paita enam kunagi oma mullase käega mu pead. Kogu selle asja juures oli valitsenud kurb kummaline õhkkond, orelimuusika ja uhked lillekimbud, tumedates ülikondades mehed ja tumesinistes kleitides naised, ihukarva sukkpüksid tähtsalt vastu pikki kombineesid sahisemas.
„Pole meie asi jumala ideaalses ajastuses kahelda,“ oli kirikuõpetaja Ziegler kantslist rõhutanud, aga mina mäletan mõtet, et see ajastus ei olnud eriti suurepärane – mitte siis, kui sa olid härra Warczak, kes arvas, et parandab virtsapumba ära ja läheb tuppa lõunat sööma, või kui sa olid tema poeg Jerry, kes oli Lincolni keskkooli lõpuklassis ja pidi minema veterinaariks õppima. Käisid jutud, et proua Warczakil oli jälle vähk ja seekord ei saanud seda opereerida. „Sellel poisil on meie abi vaja,“ ütles isa, kui me uuesti autos istusime, aknad sõidu ajal lahti. „Sellest on kuradi kahju.“
„Miks see juhtus?“ olin küsinud oma kohalt telefoniraamatute hunniku otsast tagaistmel. Nägin sellelt kohalt vaevu aknast välja – miilide kaupa küntud, külvatud ja taraga piiratud põlde, mida ma kinnisilmigi teadsin. „Miks ta suri?“
„See oli õnnetus. Lihtsalt traagiline õnnetus,“ olime ema salvrätikunutsakuga silmi pühkides öelnud. Ta oli terve hommiku jalul olnud, aidanud kiriku köögis teha singi ja juustuga võileibu, mis pidid kuidagi leina leevendama. Kui auto meie sissesõiduteele parkisime, võttis ta peotäie niiskeid salvrätikuid ja pani ukse enda taga kinni.
„Oh, kullake,“ oli isa ohates öelnud, kui ma tagaistmel viivitasin, käed rinnal risti, ja paremat vastust ootasin. Ta oli lubanud hiljem Warczakide juurde minna, et Jerryle abiks olla. „Asjad lihtsalt lähevad nii. Nii need asjad on.“ Ta oli käe sirutanud ja korraks oma realistlikul, talunik-teab-kõige paremini moel mu õlga puudutanud.
Millegipärast polnud ma kõikidest möödunud aastatest hoolimata seda vestlust unustanud, seda, kuidas isa oli mulle otsa vaadanud, vuntsid ülahuulel kergelt kerkimas, kui ta mulle selle sõnumi edastas. Ta ei saanud teada õnnetustest, mis juba siis meie maadel idanesid ja ootasid, et küpseks saada.
Ta sai mulle ainult öelda, et ma oleksin valmis, võtaksin end kokku, valmistaksin ette – sest maailm toimis nii, et iial ei võinud teada, mis sind ootab.
Kaks
1994. aasta suvi jääb mulle alatiseks meelde kui katkematu rida niiskeid päevi, õhk oli õhtuni lämbe ja kleepuv. See oli viienda iga-aastase Watankee pehmepallivõistluse suvi, suvi, mida ma iial ei unusta. Ema oli pühapäeva hommikul näinud kuulutust St. Johni evangeelse luterliku kiriku lehes, ta otsis tegevust, et me tundide kaupa teleka ees ei vedeleks, ja oli meid õhtuks kirja pannud.
„See saab lõbus olema,“ ütles ema meid tegutsema innustades. „Ma juba näen seda – Hammarstrom Hitters.“
Emilie pööritas silmi. „Pigem küll Hammarstrom Quitters.“
Tegime maja ees murul trenni, kasutasime puutüvesid pesadena ja lippasime Johnny võimsate kodujooksude sabas, kui ta meie maisipõllule kadus. Johnny oli terve kevade tegevust igatsenud, pärast seda kui tal oli maadluse poolfinaalis õlg paigast läinud ja ta oli sunnitud osariigi meistrivõistlusi vaatama tribüünilt, vasak käsi õlast randmeni sidemes. Juunikuuks oli Johnny käsivars terve ja ta oli valmis mängima oma rolli kohaliku kangelasena.
Pugesime ema Caprice Classicust välja tund aega enne oma esimest mängu Fireman’s Fieldil, Johnny kõige ees. Isa järgnes talle vilistades ja kindas käega palli loopides ja püüdes. Emilie oli isa taga küürus, käed teksaste taskus. „See saab nii igav olema,“ kurtis ta. „Peaaegu sama igav nagu kojujäämine.“
Ema ootas, kuni ma end tagumise istme keskelt oma pesast välja saan, kummardus ja pani ukse minu järel kinni. Ta osutas entsüklopeediasuurusele raamatule, mis mul käes oli „Müüdid ja pooltõsilood“. „Sa võtad selle kaasa?“
Mõtlesin järele. Pehmepalli jaoks olin ma liiga väike, ma olin enamiku asjade jaoks liiga väike – mind pidi tõstma, et ma varbseina ülemise pulgani ulatuksin ja vannitoa peegli kasutamiseks oli mul jalapink. Oli ütlematagi selge, et ma ei saanud ise kurikaga lüüa ja lendav pall lööks mu ilmselt jalust maha.
„Mis siis, kui mul igav hakkab?“ vastasin.
Kõndisime emaga väravatevahelise väljakuosa poole, kus Hirschi Haybalersi kapten Bud Hirsch oma kirjutamisalusega ootas. Ta heitis mulle ühe pilgu ja ütles, suur kõht punnis: „Kas tulid vaatama, jupats?“ Ta turtsus naerda, kui ma solvunult minema lonkisin, ning pööras ringi, et ülejäänud meeskonnale käsklusi jagada. Johnny pidi vasakul väljakupoolel alustama, isa esimeses pesas.
Ema kummardus minu juurde. „Ära tee temast välja. Sa võid minuga koos mängida, kui soovid.“
„Ei,