„Suurepärane jah,“ nõustus Rebecca märksa vähema entusiasmiga. „Nüüd aga vii mind oma armueluga kurssi. Kas jätsid koju mõne murtud südamega armastaja sind taga igatsema?“
Emily itsitas. „Ei! Võimalik, et jätsin kellegi, kes oleks soovinud end selles rollis näha, kuid tal ei läinud sel rindel just kõige paremini.“
„Seega hetkel valitseb su armuelus vaikus?“
„Nii see on.“
„Hästi. Mulle poleks meeldinud, kui sa siin viibides igatsuse käes oleksid pidanud vaevlema.“ Rebecca peatus hetkeks. „Mis sa Alasdairist arvad?“
„Kellest?“
„See mees, kes sind bussipeatusest üles korjas.“
„Ah tema! Ta ei teinud terve teekonna jooksul peaaegu suudki lahti. Ma eeldasin, et ta on kohalik takso, kuid ta polnud nõus raha vastu võtma, nii et …“
„Kas ta meeldis sulle?“ küsis Rebecca, enne kui Emily lause lõpetada jõudis.
Emily pani selle hormoonide süüks. Tavaliselt poleks Rebecca kunagi kellegi kohta, keda Emily vaid napilt korra näinud oli, midagi sellist küsinud. „Ei! Ma tahaks lihtsalt teada, miks ta üldse mulle vastu tuli, kui ta oli otsustanud tumma mängida. See pidi tema jaoks paras piin olema. Tegelikult sain ma aru, et oligi.“
„Ära võta seda isiklikult.“ Rebecca jäi hetkeks vait, mõeldes ilmselt endamisi, kuidas seda, mida ta öelda tahtis, kõige paremini serveerida. „Ta on Jamesi vend. Ma ütlesin talle, et tõenäoliselt oled sa väsinud ega taha lobiseda.“
„Päriselt?“ Emily oli hämmingus. „Oled sa kunagi näinud, et ma lobiseda ei taha?“
„Noh, sul oli pikk teekond seljataga ja sa tead ise ka, kui tüütu on inimestele selgitada, mida sa teed ja nii edasi.“
„Mis ime pärast peaks mul olema midagi selle vastu, et rääkida inimestele, mida ma teen? Ma olen oma töö üle uhke.“
„Ma mõtlesin, et antud olukorras võiksid sa end pisut ebamugavalt tunda,“ selgitas Rebecca.
Emily polnud sellega päris nõus, kuid kuna ta sellest suuremat ei hoolinud, siis ütles ta ainult: „Ei, selles osas on kõik korras. Lõpuks ei teinud ma ju midagi valesti.“
„Ei, muidugi mitte, ja kui nüüd töö juurde tagasi tulla, siis ma tegin tänaseks tee kõrvale koogi juba valmis.“ Tundus, et Rebecca soovis innukalt teemat vahetada ega tahtnud rääkida sellest, miks Emily järsku oma karjäärist loobuda ja Šotimaale tulla oli otsustanud. „Reisijad on umbes viie paiku kohal ja nii jõuavad nad enne seda, kui James seitsme ajal tervitusnapsi pakub, tassi teed juua. Ja nagu ma juba mainisin, on õhtusöök planeeritud kella kaheksaks. See on selle varuga, et kui kellelgi peaks esimesel õhtul siia kohalejõudmisega raskusi tekkima. Tavaliselt sööme me umbes kella seitsme paiku.“
„See sobib hästi. Ja kui sa oled toidu juba valmis teinud, siis kas ma teen ehk lihtsalt küüslaugusaiu ja salatit lisaks?“
Rebecca noogutas. „On üks külastaja, kellest ma sulle lähemalt rääkima peaksin. Ta käib iga aasta koos oma pojaga meie reisil. Poeg, kes on tõeline aurumasina fänn, kaob terveks reisi ajaks masinaruumi. Tema ema aga istub ja koob ning on meile nõudepesu juures abiks.“
„Reisijad aitavad nõusid pesta? Kas nad ei tule reisile just selleks, et kodustest kohustustest pääseda?“
Rebecca raputas pead. „Ei, meie ringreis on tavalistest puhkusereisidest erinev. Inimesed tulevad meie juurde, sest nad tahavad siinsetes tegemistes kaasa lüüa. Loomulikult pole neil mingit kohustust seda teha, kuid nad naudivad seda. See on kodustest toimetustest hoopis erinev. Ja Maisie, kellest ma just rääkisin, talle meeldib siin väga. Ma muretsen alati, kuidas ta hakkama saab, sest ta pole enam oma esimeses nooruses, kuid siin leidub alati keegi, kellega lobiseda ning lisaks pojaga koosveedetud aeg. Või noh, vähemalt söögiaegadel.“
„Ma juba ootan temaga tutvumist. Mulle meeldivad vanemad inimesed. Nende kortsus nägude ja kummaliste soengute taga peitub nii palju huvitavat.“
„Mul on väga hea meel seda kuulda! Billie muutub teinekord pisut kannatamatuks. Ta ütleb, et meil peaks vanusepiirang olema. Mõnes mõttes on tal õigus, inimeste pardale ja maha saamine on teinekord päris tõsine ettevõtmine ja ma muretsen selle pärast, et majutusruumidesse viiv trepp on väga järsk, kuid muus osas on see neile ideaalseks puhkusereisiks. Ja Maisie tõesti armastab seda kõike, nii et senikaua, kuni ta tulla jaksab, on mul väga hea meel teda popsutaja pardal võõrustada.“
Lõpuks suutis Rebecca end minekule sundida, tundes rahulolu, et on oma armastatud popsutaja kambüüsi headesse kätesse jätnud. Emily jätkas kambüüsiga tutvumist omal käel, otsis välja, kus asuvad talle tööks vajalikud köögiriistad ning oli rahul, et Billie polnud sealt, kuhu iganes ta ka läinud oli, veel tagasi jõudnud.
Kui Billie lõpuks tagasi tuli, ulatas Emily talle teekruusi, mida kaunistas kiri „Peakokk“. „Niisiis, kuidas me oma tööülesanded ära jagame? Mina hoolitsen tee eest, nii saan ma ka klientidega tutvumist harjutada …“
„Reisijatega ikka.“
Emily noogutas. „Hästi. Ja kas õhtusöögi valmistame koos? Mulle tundub, et mul on parem kohe sügavasse vette hüpata.“ Emily naeratas. „Ilmselgelt küll mitte sõnasõnaliselt. Ma pole just suurem asi ujuja.“
Billie isegi ei naeratanud selle ebaõnnestunud nalja peale. Emily hammustas huulde. Kui tema kambüüsikaaslane hakkabki nii sõnaaher olema, siis ei kujune sellest küll eriti rõõmus aeg.
Enne kui ta selle üle pikemalt pead jõudis murda, kostis trepilt saabaste kolinat ning pilku tõstes nägi Emily Jamesi, keda ta ilma habemeta peaaegu et äragi ei tundnud. Jamesi järel laskus trepist alla veel üks noorem meesterahvas.
Emily astus kambüüsist välja samal hetkel, kui magamisruumidest ilmus Rebecca, et tulijad omavahel tuttavaks teha.
„James! Sa ju mäletad Emilyt?“
„Loomulikult! Kuidas ma võinuksin teda unustada? Meie kõige ilusam pruutneitsi.“ Ta embas Emilyt südamlikult.
„Ma olin teie ainus pruutneitsi, James,“ sõnas Emily meest vastu kallistades. Sellest ajast peale kui ta Jamesi viimati pulmas nägi, oli mees pisut tüsedamaks muutnud, kuid ta oli endiselt väga võluv. Polnud raske mõista, kuidas ta oma äris, mis hõlmas inimestega suhtlemist, nii edukas oli.
„Kuid ilus ikkagi,“ sõnas James. „Ma mäletan su kaunist naeratust. Nüüd luba ma tutvustan sulle meie vanemtüürimeest Drew’d.“
Noormees, kellel olid teksad jalas ja seljas pusa kirjaga „Popsutaja meeskond“, astus lähemale. „Tere, meeldiv tutvuda. Tavaliselt viidatakse mulle kui tekimadrusele, kuid ma võtan edutamise hea meelega vastu.“
Välja ilmus veel üks mees, teisest pisut vanem, seljas tunked ja näol lai naeratus, ning ulatas käe. „Ja mina olen Bob, peainsener, tihtipeale tuntud ka kui McPhail, viitega Para Handy lugudele.“
„Hei, Drew. Siin on su kohv, must, kahe tüki suhkruga,“ sõnas Billie. „Talle meeldib see just nii,“ selgitas ta Emilyle omanikutundega hääles, just nagu oskaks ainult tema seda õigesti valmistada.
„See on lahustuv kohv ja ma saan selle valmistamisega ka ise väga hästi hakkama,“ lausus Drew muigega, mis ta väga atraktiivseks muutis.
Emily tabas pilgu, mille Billie poisile heitis ning diagnoosis kerge armumise. „Seda on hea teada.“
„Niisiis, tere tulemast Emily! See on tore, et sa olid nõus kõrgmaa suve koos meiega veetma,“ sõnas James. „Nüüd aga, kas meil on aega, et enne külaliste saabumist