Originaali tiitel:
Katie Fforde
A Summer at Sea
2016
Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud. Kogu raamatut või ükskõik millist osa sellest ei ole lubatud reprodutseerida, paljundada ega levitada ükskõik millisel viisil või milliseks otstarbeks ilma autoriõiguse valdaja kirjaliku loata.
See raamat on väljamõeldis. Kõik selles romaanis kujutatud tegelased, organisatsioonid ja sündmused on kas autori kujutlusvõime vili või neid on kasutatud väljamõeldud olukordades.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Stella Sägi
Korrektor Inna Viires
Copyright © Katie Fforde Ltd 2016
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11256
ISBN (PDF) 978-9949-843-35-0
ISBN (ePUB) 978-9949-84-538-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Pühendatud Clyde’i aurulaevale Vic 32, ehitatud aastal 1942,
ja ämmaemand Mandyle.
Ilma teie kaheta poleks seda raamatut iial sündinud.
Tänusõnad
Minu suur ja siiras tänu popsutaja järelevaatajatele Nick ja Rachel Walkerile, kes on enam kui nelikümmend aastat meie head sõbrad olnud. Samavõrd suur tänu läheb Mandy Robothamile, kes nii lahkelt minuga oma aega jagas. Ta aitas mul ämmaemanda nahka pugeda ning ma nautisin seda täiel rinnal. Eriline tänu läheb talle mu lapselapse ilmale aitamise eest. Kindlasti olen ma sinu parimatest pingutustest hoolimata siin ka vigu teinud ja ma vabandan selle eest juba ette.
Samuti tänan ma Alice ja Robert Walkerit, kes mõlemad mulle mitmel erineval moel abiks olid. Alice’ile kuulub tänu selle eest, et ta otsustas abielluda imelises Crinani hotellis ning Robertile kujundustöö eest. Ma tänan ka Crinani hotelli, mis on valinud oma asupaigaks ühe kaunima koha siin ilmas ning inspireeris mind oma raamatu tegevuspaika just Crinani sättima.
Suur tänu ka Jane Griffithsile, kes oli mulle suureks inspiratsiooniks, rääkides mulle Fair Isle kudumisstiilist (ning kes seda ka ise imeliselt osavalt valdab) ning kellel on lisaks sellele nii armas maja, et ma ei saanud muud, kui lihtsalt pidin seda oma raamatu jaoks laenama.
Ma olen alati väga tänulik oma suurepärasele agendile Bill Hamiltonile, kuid seekord olen ma eriti tänulik, sest just tema soovitas mul selle raamatu tegevus popsutaja pardale viia (mida ta Jura saartele teel olles täie auruga sõitmas oli näinud). Ma otsustasin popsutajast selle raamatu põhitegelase teha.
Suur tänu ka Random House’i imelisele meeskonnale. Minu toimetajatele Selina Walkerle, Georgina Hawtrey-Woore’ile ja Francesca Pathakile – te olete uskumatult suurepärased, inspireerivad ja julgustavad. Samuti meie suurepärasele müügimeeskonnale – aitäh teile Aslan Bryne, Chris Turner, Ruth Tinham ja Emily Bromfield. Suur tänu ka turundusosakonna töötajatele, kes inimesi mu raamatut ostma innustavad, aitäh teile, Jen Doyle, Vincent Kelleher ja Sarah Ridley. Ja nii nagu alati, nii tänan ma ka seekord teid, minu imelised Charlotte Bush ja Rose Tremlett, unustamata Richenda Toddi, kes alati appi tõttab, kui mu enda aju väsima kipub.
Proloog
Emily ja Susanna, ämmaemand ja tulevane ema, olid küünaldest valgustatud ruumis vaiksed ja rahulikud. Kõik sujus nii nagu planeeritud, siiani oli tegu lausa sünnituse musternäitega. Emily oli veendunud, et kõik läheb hästi ja nii nagu alati, tundis ta ka seekord endas kerget põnevusvärinat – uue elu ilmale aitamine ei saa iial tema jaoks igavaks muutuda.
Kuigi Emily oli end sünnituse edenemist oodates mugavasse asendisse istuma sättinud, olid ta meeled ärksad. Ta kuulis, kuidas keegi välisukse lukust lahti keeras ning jõudis kiirustades esikusse samal hetkel, kui mees sisse astus. Emily taipas, et tegemist peab olema Susanna armeeohvitserist abikaasa Ediga, kes oma rügemendiga välismaal treeningutel oli viibinud. Emily oli pisut kohkunud, sest ei tema ega Susanna polnud meest niipea tagasi oodanud.
„Sina oled ilmselt Ed,“ ütles ta. „Suurepärane, et sul õnnestus õigeks ajaks kohale jõuda. Susanna ütles, et sa ei saa tulla.“ Mees nägi väsinud välja, nähtavasti oli ta mitmeid tunde teel olnud. Lisaks sellele oli ta silmanähtavalt endast väljas. Tõenäoliselt oli ta terve kodutee selle pärast mures olnud, et ta naine oli otsustanud hoopis teistsuguse sünnituse kasuks, kui tema arvates õige oleks olnud.
„Kus Susanna on?“ tuli napisõnaline vastus. „Ma pean teda nägema!“
Emily teadis, et tal tuleb meest seniks naisest eemal hoida, kui too pisut rahuneb, muidu võib mehest õhkuv pinge kergesti ka Susannale üle kanduda. Ta seisis ukse ette, mille taga Susanna sünnituseks valmistus. Emily jaoks polnud just tavaline peagi isaks saava mehe ees ust blokeerida, kuid praegune olukord oli eriline. Tal oli vaja, et mees enne maha rahuneb. Mehe vihane olek võiks kõik nurja ajada.
„Jah, loomulikult,“ sõnas Emily naeratades ja võimalikult rahustaval hääletoonil, mõeldes seejuures ise pingsalt sellele, kuidas meest Susannast eemal hoida. Siis turgatas talle pähe päästev mõte. „Kuid ma pean paluma, et sa kõigepealt käed puhtaks peseksid. Ja siis ehk soovid sa tassikese teed pärast pikka teekonda? Sa oled tõenäoliselt surmväsinud.“ Mees ei saaks iial teada, et tegelikult ei paluks keegi tal midagi vähegi intiimset teha, kätepesu aga võiks talle rahustavalt mõjuda.
Kuid mees ei lasknud end niisama lihtsalt vaigistada. „Susanna teab väga hästi, et ma tahtsin, et ta meie lapse haiglas ilmale toob. Nii et see, et te nüüd kahekesi minu selja taga tegutsete … Ma võin vaid arvata, mida mu isal selle kohta öelda on!“
Emily teadis oma kliendi äia suhtumist hästi. Nüüdseks juba pensionile jäänud sünnitusarst-konsultant oli vanakooli mees ning kindel vastaline kõigele, mida mingilgi määral „loomulikuks“ sünnituseks võis pidada. Tema arvates oli ainuõige see, kui naine lebab haiglavoodis ning talle iga vähegi võimaliku meditsiinilise sekkumisviisiga abiks ollakse, miski muu polnud tema silmis aktsepteeritav. Tema minia Susanna vaated olid aga vastupidised ning kui Susanna kuulis, et ta sõdurist abikaasa sünnituse ajaks tõenäoliselt kohale ei jõua, oli ta selle üle vaat et rahulolu tundnud, sest Ed oli oma isa seisukohtade vankumatu pooldaja.
„Ma luban sulle, et siin pole mingit seljataga tegutsemist. Ja lähiajal ei juhtu veel midagi. Sul on piisavalt aega enda värskendamiseks ja tassikese tee joomiseks.“ Emily naeratas veel kord. „Ma lähen ja vaatan, kuidas Susannal läheb.“
Kuid paistis, et Edil polnud plaaniski end värskendada ega maha rahuneda. „Sa ei saa mind takistada!“ teatas ta. „Mul on kohustus oma naist kaitsta.“
Mille eest Ed oma naist täpsemalt kaitsta soovis, jäi ebaselgeks, kuid mees ei taganenud. Ta oli juba Emilyt tee pealt eest lükkamas, kuid hoidis end viimasel hetkel tagasi.
„Ei,“ kordas Emily. „Sa ei tohi enne sinna sisse minna, kui sa oled …“ Ta takerdus, mõeldes, mida küll öelda, et mees nagu isaelevant ruumi sisse ei tormaks. „Parem söö ja joo enne midagi ja tule siis.“
Emily pöördus tagasi elutuppa, lootes, et ta ei kõlanud liialt lapsehoidjalikult. Ta heitis Susannale pilgu ja nägi kohe, et olukord on muutunud. Naine paistis üdini õnnetu.
„Nüüd see enam ei õnnestu, on nii? Ta sunnib mind haiglasse minema.“
Emily avas vastuvaidlemiseks suu, kuid Ed oli juba tema kannul tuppa astunud.
„Susanna!“ hüüatas mees. „Mis pagan sulle küll sisse on läinud?“ Ed heitis pilgu sünnitusvannile, mis oli hetkel vaid poolenisti vett täis, ning andis sellele jalaga hoobi. „Jumala eest, mis siin ometi toimub? Mis hullumeelse idee sa seekord endale