Kui kohale jõudsin, otsisin üles Ricardo kostümeerija ja ta aitas mul end pärastlõunaseks etenduseks valmis seada. Hästi tume grimm pidi mulle pärismaalase jume andma; juuksed olin ma juba varem inspitsiendi käsul igaks juhuks mustaks värvinud. Olin ka spordisaalis lihaste kasvatamiseks trenni teinud. Kui grimm peal, kalamehe napp vest seljas ning liibuvad püksid jalas, läksin ma alumisele korrusele Lena garderoobi, et vaadata, kas ta ei harjutaks koos minuga teatud kohti, ent mulle öeldi, et ta jääb hiljaks. Jalutasin valgustamata laval ringi, kohtadesse, kus toimusid minu stseenid, ja mängisin nad mõttes läbi. Paistis, et kogu tekst ja kõik liigutused olid mul meeles. Kuid ma tundsin end nii üksildasena, nii eraldatuna ja keegi ei tulnud mulle appi. Hakkas saabuma tantsijaid ja lauljaid, kes teel riietusruumi mind moka otsast tervitasid. Ei sõnagi sellest, et olin grimeeritud ja kostüümis ning ükski ei öelnud: „Õnn kaasa!”. Nad olid alati sõbralikult käitunud, kuid praegu olid nad külmad ja kõrgid. Olin häiritud ja segaduses, kuni taipasin, et Ricardo teine dublant oli mustanahaline, üks nende hulgast, mina aga valge autsaider. Sinna ei saanud ma midagi parata, sest ilmselt oli Lena otsustanud näidelda koos minuga. Ent ebameeldiv atmosfäär oli loodud ja see ei pannud mind vähimalgi moel tundma end rõõmsameelse kalurina, keda pidin varsti mängima hakkama.
Eesriie oli avanemas ning Lena tuli lõpuks lavale. Ta oli imekaunis. Ta tuli minu juurde ja ütles: „Tere, Koli!”, kasutades tegelase nime, keda pidin mängima. See oli tema poolt üliarmas samm.
Ma vaatasin teda ja mõtlesin: Mõne minuti pärast saab Lena Horne’ist suure vaatajaskonna ees minu armastatu. See kõik tundus ülimalt ebareaalsena, kuid ma pidin selle reaalseks tegema. „Lena, ma pean sind suudlema, muidu ei saa ma sellega hiljem hakkama.” Läksin Lena juurde ja suudlesin teda, teades vähemalt, et olin ühest barjäärist läbi murdnud. Siis läks Lena majakesse lava teises otsas, mina aga paati, mida eesriide avanedes üle lava veeti. Rekvisiitor andis mulle õngeridva, mille otsas rippus paar kala. Viskasin selle üle õla ja kõik oli valmis.
Korraga kuulsin, kuidas valjuhääldist öeldi: „Tänases pärastlõunases etenduses mängib Ricardo Montalbáni tavapärast rolli, Kolit, Alan Shayne.” Pealtvaatajate suust kostis pahinal ohe, justnagu oleks metroorong tunnelisuhu sõitnud. Minul oli aga tunne, et olen selle rongi alla jäänud. Siis võtsin end kokku ja mõtlesin: Kerige kõik kuradile – ma mängin hiilgavalt. Mina olen suur staar ja ma alles näitan teile, mida ma väärt olen. Algas avamäng, eesriie avanes, lavatöölised lükkasid mu ratastel paadi kulisside tagant välja ning ma liuglesin, kogu hingest lauldes, rambivalgusesse.
Pärast esimest etendust, iga kord kui tuli Ricardot asendada, pidin ma end sisimas suureks staariks mõtlema. Ma pidin uskuma, et olen suurepärane laulja, tantsija ja ilus nagu filmitäht. Ainult sel moel sain ma üle nii trupi kui ka publiku vaenulikkusest. Ma pidin nad iga etenduse ajal enda poole võitma. Ma käitusin, nii nagu üks staar minu arvates käitub, kuid lõpus, pärast rahva ees kummardamist, oli mul maa peale tagasitulemisega tükk tegemist.
*
Ricardo juunikuise puhkuse ajal mängisin ma tema rolli terve nädala. Kolmapäeval, pärast päevast etendust, kui ma olin peaaegu alasti staari garderoobis grimmi kohendamas, astus sisse mu ema, kes oli tulnud Bostonist etendust vaatama, tema järel aga tuttav näitleja Charles ühe võõra mehe seltsis. Ema suudles mind, ütles, et ma olin vaimustav ning Charles oli temaga nõus. Vaatasin tema kaaslast. Ta oli umbes minuvanune vapustavalt ilus mees. Ta paksud tumedad juuksed langesid laubale, peaaegu vajudes jahmatavalt pruunidesse silmadesse, mis näisid ühtaegu nii salapäraste kui ka kannatavatena. Ta nägu oli nii tundeline, et tahtsin teda kaitsta, ükskõik mis temaga ka juhtuda võiks. Ent siiski ei olnud temas vähimatki nõrkust. Ta oli erakordselt mehelik, samas kiirgas temast ka mingi suletuse aura, mis ütles: „Jätke mind rahule. Mul ei ole kedagi vaja.” Nooreks tegigi ta just tema suu, nii kutsuv ja pehme. Ta kandis siirsakarist triibulist pintsakut, halle pükse, kinninööbitud valget särki ja lipsu. Tol ajal panid inimesed end teatrisse minnes kenasti riidesse. Tal oli suur nina ja päikesest pruuniks põlenud nahk. Heale välimusele vaatamata ei olnud temas kübetki edevust.
„See ongi minu kunstnikust sõber Californiast, Norman Sunshine,” ütles Charles. Püüdsin oma huvi mitte välja näidata. „Tervist, kuidas teil läheb?” sõnasin ma ametlikult, tundes sisimas paanikat, et ta ei olnud New Yorgist ja me ei kohtu enam uuesti.
„Minu meelest mängisite te väga hästi,” ütles Norman, ent tema näol ei olnud naeratust, justnagu polekski maailmas tõsisemaid asju, millest rääkida.
Keerasin end kostümeerija poole, kes mu kehale tumedat grimmi juurde pani. Minu ees oli peeglitest sein, kust sain Normanit tähelepanu äratamata jälgida. „Millal te Californiasse tagasi lähete?” küsisin ma, püüdes jätta muljet, et arendan vaid viisakat vestlust.
„Ei lähegi,” vastas ta. „Ma elan siin.” Noogutasin, nagu ei pakuks see mulle erilist huvi, ehkki nüüd, teades, et ta elab New Yorgis, taipasin, et ees võis oodata üks veelgi suurem takistus – kas Normanil oli Charlesiga suhe? Käisid jutud, et kuigi Charles oli abielus, olevat tal armulugusid ka meestega.
Vahetasime Charlesiga mõne sõna telesaate kohta, kus olime koos esinenud ning kohmaka lühivestluse järel Normaniga sõnas Charles: „Me peame minema hakkama, kuid mul on tõsiselt hea meel, et me just täna teatrisse sattusime ja sina mängisid – vapustavalt hästi.”
„Kiiret ei ole,” vastasin ma, „etenduste vahel ma välja ei lähe, teen lihtsalt väikese uinaku.”
„Me peame õhtusöögile minema,” lausus Norman.
Kartsin paista liialt innukana, seega peitsin end uuesti staarifassaadi taha. „Suur tänu tulemast,” ütlesin armulikult. Pöördusin Normani poole: „Meeldiv oli teiega tutvuda.” Jälgisin, kuidas need kaks uksest välja kõndisid.
„Kes need olid?” küsis ema, kui nad läinud olid.
„Üks näitleja, kellega ma kunagi koos töötasin ja tema sõber,” vastasin ma. Ent ta oli nende vastu juba huvi kaotanud ja rääkis, kuidas ta oli pea-kohanäitajale öelnud, et on minu ema, ja too oli talle neljandasse ritta parema koha andnud. Ma ei kuulanud teda. Käisin mõttes läbi kõik, mis ma viimase paari minuti jooksul olin teinud ja öelnud. Käitusin ilmselgelt nagu idioot, mõtlesin ma. Kindlasti paistis nii, nagu oleksin tahtnud poosetada – seisin poolalasti ja lasin oma keha grimeerida. Miks ma ometi hommikumantlit selga ei tõmmanud? Võib-olla ma tahtsin, et Norman mind vaataks. Huvi see talle küll ei pakkunud. Igatahes ei kohtu ma temaga enam kunagi. Ma tahtsin Normanile hüüda: „Sa ei näinud mind. Tegelikult olen ma väga kena inimene ja ma meeldiksin sulle,” kuid ta oli läinud. Olin kõvasti rööpast välja löödud, ent ma viskasin selle peast ning läksin oma eluga edasi.
Üllataval kombel paari päeva pärast ristusid meie teed Normaniga uuesti, kui mina läksin metroosse ja tema sealt väljus. Ta maadles ilmatusuure mapiga ja paistis olevat täiesti oma mõtetesse süüvinud. Pidin talle meelde tuletama, et olime kohtunud teatris, minu garderoobis.
Pärast hädist katset juttu alustada ütles Norman: „Head aega” ja läks oma teed, ning sellega asi lõppeski. Siiski saime me edaspidi alalõpmata juhuslikult kokku – Madison Avenuel, Manhattani ajaloolises osas Central Park Westis – me vestlesime alati veidi tühjast-tähjast ning Norman läks oma teed. Polnud vaja saada muhku lagipähe, mõistmaks, et ma ei läinud talle vähimatki korda.
MITMEVÄRVILINE ÕHTUSÖÖK
NORMANjuuni 1958
Pärast esimest korda teatri garderoobis kohtusime me Alaniga täiesti juhuslikult ikka uuesti ja uuesti. Tervitasime möödaminnes ja oligi kõik. Tema avatus ja enesekindlus mõjus mulle nii, et pani mind tagasi tõmbuma. Ilmselt liikus ta täiesti vabalt ringi kuulsusrikkas ja peenes teatrimaailmas, maailmas, millest mina alles hakkasin aimust saama. Himu Alanit