Topeltelu. Alan Shayne

uskuma, et tema oli minu esimene partner.

      Mitu kuud pärast Rogeriga kohtumist sain ma keskkooli viimases klassis käies kuueteistkümneaastaseks (olin algkoolis ühe klassi vahele jätnud). Kui ma selle teatavaks tegin, vandus Roger, et kui ta mind esmakordselt rannas kohtas, oli ta pidanud mind kaheksateistkümneseks. Ma ei olnud kunagi kedagi armastanud ja kahtlemata ei olnud keegi mulle öelnud, et ta mind armastab. Seda ei olnud öelnud minu isa ja kuigi mu ema nii ütles, ei võtnud ma teda tõsiselt. Mäletan, kuidas ta mulle lausus: „Oh, ma armastan sind nii väga” ja veidi hiljem kuulsin ma, kuidas ta ütles kõrvaltoas koerale täpselt samamoodi: „Oh, ma armastan sind nii väga”.

      Roger kinnitas, et ma olen talle tõepoolest väga kallis. Omal moel oli ta mulle isaks, keda ma olin alati endale tahtnud. Ta soovitas lugemiseks raamatuid ja kandmiseks riideid. Ta rääkis mulle maastiku kujundamisest ja arhitektuuriõpingutest. Ta õpetas mind klassikalist muusikat kuulama. Mina pidasin Tšaikovski 1. klaverikontserdi alguse popversiooni, „Tonight We Love”, suurepäraseks, kuid Roger sundis mind kuulama tervet kontserti ja see avas mulle hoopis uue maailma. Ta mängis mulle plaati, millel Marian Anderson laulis Schuberti „Die Forelle” ja tutvustas siis tervet „Forellide kvintetti”, kust see pärit oli. Ta lasi mul kuulata Helen Morgani plaate, viis mu Bostoni muuseumisse ja aitas mul mõista kunsti. See oli tõelisuseks saanud unistus. Ma otsustasin hakata näitlejaks ja üürida endale New Yorgis korter, kus ma elaksin koos Rogeriga. Ma muudkui aga rääkisin oma plaanidest, kuid Roger ütles ainult, et kui ma temavanuseks saan, on tema ise minu jaoks liiga vana. Ma ei suutnud elu viieteistkümne aasta pärast üldse ette kujutada, seepärast ütlesin talle, et vanus ei loe.