Hulk aega hiljem sellest moefopaast oma hispaania keele õpetajaga rääkides jagab ta minu arvamust ja tunnistab, et oli ka ise mõned aastad tagasi teadmatusest litsilikult riietunud ja siis imestanud, miks ta meelitab ligi kiimaseid mehi. Saanud eksimusest aru, tegi ta oma garderoobis korrektiivid.
Veel enam jääks aga moepolitsei pimedaks kõhukaid mehi vaadates. Suure kuumuse tõttu on meeste seas levinud trendiks keerata särk kõhu pealt kuni rindadeni üles, mille tulemusel see meenutab naiste spordirinnahoidjat, ning vabastada kõht kogu oma hiilguses tuulele, päikesele ja kaasinimeste pilkudele.
Kuuba õpilastele on koolivorm kohustuslik. Kahtlustan, et selle peamiseks eesmärgiks on tasandada lõhet majanduslikult eri tasemel olevate õpilaste vahel. Paljudel lapsevanematel ei ole võimalik riietada oma võsukesi uhketesse riietesse ja koolivorm toimib võrdsustajana.
Eri kooliastmetel on kasutusel eri värvid. Värviküllus mõjub lapsi kooli poole vudimas vaadates positiivselt. Algklasside mudilased on riietatud Kuuba lipu värvidesse: punased püksid/seelikud, valged pluusid ning kaela ümber seotud sinised rätikud. Põhikooli õpilastel on vahetunud punane värv kollakaks, mis mulle minu rikutuse tõttu meenutab kõhulahtisuse korral tekkivat kollase ja pruuni segu. Keskkooliõpilased – seda taset kutsutakse siin ülikooli ettevalmistuse astmeks – kannavad tumesiniseid pükse/seelikuid ja helesiniseid pluuse. Värvigammasse lisandub tumepruun, seda värvi pükse/seelikuid kannavad kutsekooli õppurid.
Põhikooli neidudel on seeliku asemel kasutusel ülilühike püksseelik, mis esmapilgul meenutab tavalist miniseelikut. Olen jahmunud: tundub võimatu, et lastele on disainitud nii seksikad riided, et kui tegemist oleks tavaliste seelikutega, välguks tutt küll pidevalt. Ma küll kellegi seeliku alla uudistama ei poe, kuid kaugvaatluse tulemusel rahunen, et õnneks on tegu püksseelikuga.
Noortel on kombeks teha ka mõningaid mugandusi rõivaste suuruste osas. Paljud näitsikud on omale selga ajanud vähemalt kaks numbrit väiksema pluusi, mis on seljas nii liibuv, et sügavama hingetõmbe korral lendaksid arvatavasti nööbid suure kaarega eest ning rinnad vupsaksid välja. See-eest noormeestel on jalas lahmakad poolde vinna vajunud püksid, et kõik saaksid aimu, mis värvi ja millise firma bokserid nad omale jalga on sikutanud.
Kogu selle kirevuse, seksikuse ja kummalise maitse koosluse kannavad aga kuubalased välja nii rõõmsalt, et pole mingit mõtet nende üle kohut mõista. Igal maal omad kombed ja omad riided.
ÕPINGUD HAVANNA ÜLIKOOLIS
Kuubal on välismaalastel võimalik õppida hispaania keelt peaaegu iga suurema linna ülikoolis. Pealinnas on kõige tuntumad Havanna ülikool ja ISA (Universidad de las Artes). Viimasel ajal on tekkinud ka asutusi, mis pakuvad hispaania keele kursusi era- ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööl. Lisaks on siginenud nagu seeni pärast vihma eraõpetajaid, kes annavad oma kodudes põhitöökoha kõrvalt ja hõlma alt eratunde.
Ammu enne Kuubale tulekut hakkan internetist otsima, kus saaksin oma keeleõpinguid alustada. Esimesena jääb silma Havanna ülikool, mis on arvatavasti üks parimaid võimalusi hispaania keele õppimiseks pealinnas. Seal on kursused toimunud juba viimased 30 aastat.
Kooli leidmine on üpris lihte, kuid ülikooliga e-kirja teel kontakti saamine tundub võimatu missioonina. Kodulehel on üldine info kursuste kohta, kuid mind huvitab enam administratiivne pool nagu kursustele pääsemine, registreerimine ja viisanõuded. Välja on toodud küll kontaktisik, kelle poole peaksin oma küsimustega pöörduma, kuid ta jääb tabamatuks. Pärast kaht nädalat lootusetut ootamist saadan talle meeldetuletuse. Loodan, et ehk ta leiab oma tiheda ajagraafiku juures hetke aega mulle kui potentsiaalsele kliendile vastamiseks. Kuid ka see kiri haihtub kui mutiauku. Etteruttavalt võib öelda, et ka hiljem Kuubal ei ole mul võimalik sellenimelist isikut ülikoolis kohata. Arvatavasti oli kontakt jäänud ülikooli kodulehele ilutsema aegade hämarusest – või oli tema inglise keele oskus nii kasin, et ta ei saanud aru, mida temalt soovisin.
Ma ei lase esimestel tagasilöökidel ennast rööpast välja lüüa, vaid hakkan otsima kodulehelt uusi isikuid, kelle poole pöörduda. Neljandal katsel õnn viimaks pöördub. Saan ühendust hispaania keele õppejõu Dianaga. Ta valdab korralikku inglise keelt ning annab mu küsimustele ammendavad vastused.
Tuleb välja, et katsed ülikooli sissesaamiseks puuduvad. Kõigile, kel on soov ja tahtmine alustada hispaania keele õpinguid või arendada olemasolevat taset, see võimalus antakse. Lühiajalised kursused Havanna ülikoolis algavad iga kuu esimesel esmaspäeval, välja arvatud augustis. Kursustele registreerimine koos tasemetestiga toimub samal päeval.
Kursusi pakutakse viiele eri tasemega grupile – algajatest, kellel puuduvad peaaegu igasugused oskused, kuni keele kõrgtasemel valdajateni, kes räägivad väga sujuvalt, kuid soovivad mitmekesistada sõnavara ning anda lihvi kõne ladususele. Kursuste kestvus võib õppuri soovil varieeruda ühest nädalast kuue kuuni.
Havanna avastamise ringkäikudel otsin ülikooli üles, et esimesel koolipäeval ei juhtuks nagu Arnoga „Kevades“.
Sel esimesel päeval meil tunde ei toimu. Antakse ülevaade kursustest ning administratiivsetest toimingutest, mis meil tuleb tundidesse registreerimiseks läbida. Pärast ametlikku osa peame sooritama kirjaliku testi, mille põhjal paigutatakse meid keeleoskuse taseme põhjal gruppidesse.
Enne testi toimuv meenutab aastatetaguseid olukordi ülikoolis. Üliõpilased sirvivad viimast korda oma märkmeid, lootes talletada viimaseid teadmisi. Õhk on ärevusest paks. Endal ma mingeid pingeid ei tunne, hoopis vastupidi – naudin olukorda täiel rinnal. Oleksin võinud õppejõudude aega kokku hoides öelda, et minu hispaania keele tase on olematu ja soovin alustada nullist. Kuid nad tahavad selles millegipärast ise veenduda, ilmselt arvates, et olen liiga tagasihoidlik oma tegeliku taseme näitamiseks. Meil on ainult kirjalik test, kuid enamasti toimub pärast ka vestlusvoor õppejõuga.
Testi põhjal paigutatakse mind algajate rühma, nii nagu ka oodata oli. Meie grupp koosneb 11 õpilasest. Peale minu on inimesi Norrast, Rootsist, Venemaalt, Kanadast, Saksamaalt, Austriast ja Hiinast ehk väga kirju seltskond. Kõik on saabunud Kuubale hispaania keelt õppima ja saareriigi atmosfääri tunnetama. Enamik on tulnud paariks nädalaks ning mõni ka kolmeks kuuks, kuid mina ja austerlanna Sabine plaanime osaleda kursustel kuus kuud.
Tunnid hakkavad toimuma esmaspäevast reedeni kella üheksast hommikul poole üheni päeval. Koolis hispaania keele õppimisest saab minu uus reaalsus ja prioriteet, mille järgi hakkan seadma oma teisi tegevusi.
Esimesel tõelisel koolipäeval tuleb infot aknast ja uksest, selle seedimine võtab tükk aega ning tekitab vahepeal väiksemaid tüsistusi. Käisin aasta varem Soomes elades kahekuulisel hispaania keele algkursusel, mis kestis 16 tundi. Kuubas võetakse sama materjal läbi nelja tunniga! Lisaks saan šoki, kuna väidetavalt peaks tegemist olema algajate kursusega, kuid paljud pursivad hispaania keelt päris talutaval määral. See tekitab minus frustratsiooni, kuid ka positiivset viha, et kodus täiendavalt õppida ning tunnis õpitut korrata, et see paremini kahe kõrva vahele kinnistuks. Järgnevatel päevadel on mul koolis palju parem ning ma ei tunne ennast enam võõrkehana üksikul ja asustamata planeedil.
Esmamulje on, et hispaania keele õppimine ei ole lihtsate ülesannete killast. Ega ma ka sinisilmselt uskunud, et uue keele omandamine saab lihtne olema. Kuid sellest tõotab tulla huvitav katsumus. Kibelen elevusest ning see ongi peamine taganttõukav jõud. Ilma selleta ei olekski mõtet maailma teise serva tulla.
Tasahilju hakkab välja kooruma ka põhjus, miks meie grupis varieerub hispaania keele tase nii palju, kuigi tegemist peaks olema algajatega. Veebruaris oli erakordselt palju õppureid õpinguteks soovi avaldanud. Osa kogenumaid paigutati algajate gruppi, kuna aste kõrgemas ei olnud piisavalt vabu kohti. Selline kohtlemine näib kõige enam vastukarva olevat rootslannale Sarale ja Saksamaal elavale türklasele Erkanile, kuna neil on meie rühmas tõeliselt igav ja ebahuvitav. Sätestatud reeglite