Küllap on see kurb olukord tekkinud peamiselt rahanappuse tõttu. On mõistetav, et esmalt püütakse hoolitseda kõhu eest ja saada riided selga, enne kui kodu kõpitsema hakatakse.
Mulle meeldib, kui mind ümbritsevad elurõõmu pakkuvad värvid. Oma korterite seinad võõpan alati üle just erksate toonidega, et hallile argipäevale vaheldust saada. Nii et mu süda hüppab õnnest, kui näen ringi jalutades maju, mille fassaadid on julgelt üle pintseldatud. Samal tänaval asuvad eri tooni majad ei sobitu alati tervikuks, kuid värvigamma võlub mind täielikult. Seda vaatepilti nähes tahaks rännata ajas veel 60 aastat tagasi revolutsioonieelsesse perioodi, et näha Kuuba pealinna tema täielikus ilus ja õitsengus.
Havanna on arhitektuuri mõttes üks suur paabel, hõlmates art déco, neokolonialismi, baroki, juugend- ja Hispaania mauri stiilis ehitisi. Üks on ilusam kui teine. Oletatavasti on Havanna üks vähestest linnadest maailmas, millel on privileeg omada tohutult väärtuslikku eri perioodidest ja stiilidega arhitektuuripärandit. Tänu riigi suletusele on linn pääsenud kinnisvaraspekulatsioonidest ja kaheldava kultuurilise väärtusega hoonete tekkest. Kuigi vahel tuleb mul ka siin silm kinni pigistada, kui trehvan arhitektuurikompleksi mitte sobivaid Lasnamäe maju meenutavaid paneelelamuid, mis on tekkinud Nõukogude Liidu vennaliku abi toel.
Minu kodukanti Vedado linnaosa peetakse modernseks piirkonnaks. Ehitustegevus on saanud alguse kolooniaalperioodil ning tutvustab tänapäevast linnaehituslikku mudelit Havannas. Nii vanalinnas kui ka Centro Habanas on võtnud võimust korterelamud, kus on vähe ruumi hingamiseks ja enese sirutamiseks. Seevastu Vedados võib kohata palju rohelust ning ühiskondlikke hooneid – koole, turgusid ja kirikuid. Paljude majade juurde kuuluvad eraaiad, mis annavad piirkonnale soojema ja perekesksema tunde.
Vedados on palju ka kõrghooneid, millest esinduslikumad on Habana Libre ja Capri hotellid ning 39korruseline Focsa tornmaja, mille 30. korrusel asuvad korterid. Focsat peetakse üheks Kuuba seitsmest inseneriimest, sest ehitati valmis kraanadeta.
Mul õnnestub käia 33. korrusel asuvas restoranis La Torre imetlemas võrratut vaadet: kahe kilomeetri pikkune rannapromenaad (Malecon) ja maju täis tipitud Centro Habana. Suurest erutusest on raske hingata. Ajan näpuga taga tuttavaid hooneid ja tänavaid. Minu neljakorruseline helesinine kodumaja on kui tikutops teiste samasuguste kõrval ning tänaval sõitvad autod meenutavad tööhoos sipelgaid. Äratundmisrõõm on üüratu. Kirsiks tordil on punaka päikese sujuv laskumine merre kella kaheksa paiku.
Palju eeskuju ja inspiratsiooni Vedado arendamiseks olevat saadud New Yorgist, Manhattani linnasiluetti kaunistavatest kõrghoonetest. Maleconil kõndides võib lasta loovusel ja fantaasial lennata, et missugune näeks Havanna välja, kui 1960. aastate alguses ei oleks kogu arendustegevusele pidurit peale tõmmatud. Kuuba oli tänu tihedatele suhetele USAga üks Ladina-Ameerika rikkamaid riike. Võib arvata, et modernne ehituskultuur oleks tunginud jõuliselt peale ning eripalgeline ja rikas arhitektuuripärand oleks pidanud sellele ruumi tegema.
Täiesti teisest ooperist on Playa linnaosas asuv Miramari piirkond. Enne revolutsiooni sai sellest kõrgema ja rikkama klassi olulisemaid elamispiirkondi. Praegu on see staatuse sümbol kuubalaste jaoks, kellel on võimalik seal elada. Valdav osa majadest on eramud koos uhkete roheliste aedadega. Suurem osa välisriikide saatkondi asub samuti Miramaris. Tähelepanuväärseim neist on nüüdne Venemaa saatkond, mis ehitati Nõukogude Liidu kuldajal. Hoone meenutab maa sisse löödud mõõka. Suuruse tõttu on ta saanud piirkonna maamärgiks, mis paistab tõesti kaugele. Kuubalased ise krimpsutavad hoone üle nina, pidades seda piirkonda sobimatuks. Maitse üle ei vaielda.
Rikkamate turistide ja konverentside ligimeelitamiseks on ehitatud trobikond peenemaid hotelle. Rahakama klientuuri jaoks on piirkonda tekkinud ka ohtrasti ööklubisid ja baare, mida peetakse Havanna parimateks pidutsemiskohtadeks. Neist kõige kuulsam on La Casa de la Musica, kus astuvad üles Kuuba kuulsamad ja populaarsemad bändid. Tuleb tunnistada, et mina oma Kuuba-perioodi jooksul sinna oma jalga ei tõsta, kuid olen tihe külaline sama hoone teisel küljel asuvas klubis El Diablo Tun Tun, kus astus tihti üles üks Kuuba parimaid rock’n’roll-punte Los Gens. Neil on repertuaaris palju oma lugusid ja kuulsate bändide kavereid, mis panevad publiku lava ees hoogsalt näppu viskama.
Pean siinkohal endale tuhka pähe raputama, kuna varem arvasin, et Kuubal tegutsevad ainult salsamuusikat viljelevad bändid. Salsa kõrval on aga noorte kuubalaste südames järjest enam populaarsust võitmas reggaeton. Naabersaarelt Jamaicalt, kust see stiil on saanud tuule tiibadesse, on emigreerunud hulganisti inimesi Kuubale, kus nad propageerivad oma kultuuri ja kombeid. Reggaeton’i juured ulatuvad Jamaicalt pärit reggae’sse, kuid reggaeton kui eraldi muusikastiil sai seitsmekümnendatel alguse Panamast, sealsete Coloni linna kolinud jamaicalaste kogukonnast, ja tõusis üheksakümnendatel taas populaarseks Puerto Ricos, kust on pärit ka selle stiili praegused kõige suuremad staarid.
Aga tagasi alguse juurde. Esimesed päevad on väga värviküllased. Ma ei tea, kui palju kordi mult küsitakse „where are you coming from?”[1.], mis on kõige levinum viis turistiga kontakti saada. Arvan, et paljudele ei lähe korda mitte see, kust ma pärit olen, vaid võimalus kahvanäost turistile oma teeneid või kaupa pähe määrida. Peaaegu igal tänavanurgal pakutakse taksoteenust väitega, et valge inimene ei tohiks käies oma jalgu väsitada, vaid peaks laskma taksol ennast mugavalt sõidutada. Sigareid ja CD-plaate üritatakse müüa mitmeid kordi ning lõpuks soovib ka üks prostituut tutvustada oma taevalikke naudinguid pakkuvat teenust. Olen kindlalt seda meelt, et kohalikku majandust ja inimeste püüdlust oma teenuseid ja kaupu müüa tuleb toetada, kuid seekord jäävad kõik minust maha tühjade pihkudega.
1 Kust sa tuled? Kust sa pärit oled? (inglise k) [ ↵ ]
NAGU PAABULINNUD
Iga maa ja linna oluline vaatamisväärsus on inimesed. Millised nad on, mida seljas kannavad, kuidas käituvad. Kuuba pakub põnevaid ja värvikirevaid avastusi.
Juba esimesel korral Kuubal käies jäi silma, et riietumine on kuubalaste, eriti noorema generatsiooni jaoks ülimalt oluline identiteedi märk. Oma ego upitamiseks on inimesed pöördunud riiete ja asjade usku. Nähakse suurt vaeva, et osta endale värviline ja särav välismaine ürp või jalanõu. Selle nimel kogutakse tükk aega raha, kuna paar pükse või kleit võib maksta mitme kuu sissetuleku. Tahes-tahtmata meenub üheksakümnendate alguse Eesti, kui olime samuti nõus andma hinge tagant oma viimased veeringud, et saada selga värvilised välismaa dressid või mõni muu edev asi. Tänaval kõndides oli võimalik riietuse abil vahet teha eestlaste ja välismaalaste vahel, kuna meie kippusime meenutama papagoisid või tsirkusekloune…
Kuubal on ülesehtimist märgata eriti noormeeste hulgas, kelle edevad riided ja soengud meenutavad ilmakuulsate ilueedidest jalgpallurite omasid. Selline käitumine meenutab looma- ja linnuriigis toimuvat, kus isased olendid on palju värviküllasemad ja uhkemad kui emased. Mina jätan oma riietega siin küll väga tagasihoidliku mulje.
Tähele võib panna, et kuubalastel on seljas väga tuntud ja kallite kaubamärkide toodang. Kahjuks on see vaid silmapete, kuna suur osa neist riietest on piraattoodang. Tuleb meelde mitme aasta tagune käik Taisse, kus üks aktiivne meesterahvas pakkus müügiks Rolexi kellasid, reklaamides neid originaaltoodangu esimese koopiana. Kuubal võib aimata, et osa riideid on küll esimene koopia, kuid paljud langevad oma kehva kvaliteedi tõttu juba ka teise või isegi kolmanda koopia kategooriasse.
Mind