Enam kui kaks nädalat hiljem, 9. novembril, pussitati Alex Rabelli otse tänaval. Järgmisel päeval läks politseinik ühte majja, mis jäi linna põhjaserva, ja leidis tulirelvi ja MacBooki, kus oli pidevalt tehtud sissekandeid, alates hirmsatest nägemustest kuni Alexi, minu ja veel paljude tuntud ja tundmatute inimeste hukkamõistmiseni. Kuurist leiti kemikaale, mida saab kasutada pommide valmistamiseks. Osa märkmeid oli riputatud YouTube’i, kus mõned olid jõudnud neid enne kõrvaldamist näha.
Mitu kuud hiljem küsisin komissar Sorvalilt, kas politsei on saanud teada, kas mees, kes oli selleks ajaks juba üles tunnistanud, et oli maja juures redutanud, oli tol õhtul relvastatud.
Sorvali vastas, et mehe tunnistuse järgi oli tal relv kaasas, ja politseinike hinnangul rääkis ta tõtt.
Relvastatud … tõesti või? kordasin ma umbusklikult nagu puuga pähe saanud. Nii et ta oleks võinud … kui oleks tahtnud …?
Aga … miks ta siis ei lasknud?
Me ei tea seda, vastas Sorvali. Ülekuulamisel me muidugi küsisime. Kuid ta ei ole tahtnud öelda.
Pärast seda ma Sorvalile rohkem küsimusi ei esitanud. Püüdsin hoopis uuesti kõik unustada.
Kuid teadsin juba ette, et see ei õnnestu, olin kõige juhtunuga seotud, mitte ainult praeguste sündmustega, vaid ka kõigega, mis oli toimunud aastate ja aastakümnete jooksul ning jõudnud välja sellesse punkti, kus ma parajasti olin. Punkti, kus ma nagu paljud teised arvasin seisvat ja vahtivat üksisilmi tihenevasse pimedusse, tuleviku musta koopasse, kuhu vägivald ja tulevased sõjad heitsid oma hubisevaid varje.
(Sandrine nägu)
KUI ALEXI ründamisest oli kulunud nädal, olid kõmulehed lõpetanud juhtunu kohta viimaste uudiste levitamise. Arstid kinnitasid, et Alex saab täiesti terveks, ta tundis end palju paremini ja oli juba andnud intervjuusid tulevaste plaanide kohta.
Siis kadus Sandrine.
Viimased kaheksa ööpäeva ei olnud kellelgi aimu, kas ta oli läinud välismaale või minema viidud, või oli ta kukkunud järve ja uppunud, või oli ta lihtsalt soovinud kõigest pääseda.
Kui ma kõigi sündmuste peale tagasi mõtlesin, siis pidasin tõenäoliseks oletust, et Sandrine oli tõesti tahtnud kaduda.
Ainult kümme kuud oli möödunud tema näitusest, mis pälvis kriitikat. Sandrine kasutas pildistamisel isa perekonnanime Miller, kuid üldiselt oli teada, et ta on Stella Rabelli tütar ning vastuolulise ja äsja peaaegu tapetud Alexi õetütar. Jälle oli palju Twitteri säutse ja hulgaliselt uudishimulikke kommentaare ning õhtulehed ja televisioon haarasid mõistagi teemast kinni.
Käiku läks raskerelvastus ja hakati paljastama tervet suguvõsa. Tehti juttu Alexi äritegevuse ajaloost, tema edust kaheksakümnendatel aastatel, hilisematest riiulifirmadest ja maksupettustest, kirjutati vanaisa Poast, isa Jakobist ja Ramsviki müügist, vihjati Alexi ja Stella halvale läbisaamisele, kirjutati Theast ja paadiõnnetusest. Kõige rohkem kirjutati muidugi hiljutisest mõrvakatsest. Ja anti mõista, et Sandrine kadumise ja Alexi ründamise vahel on seos, kuid see jäi lihtsalt spekulatsiooniks.
Kaevati välja Stella filmirollid üheksakümnendate aastate algusest, eriti filmis „Sõber minevikust”, ja tema suhted rohkem ja vähem tuntud meestega, kelle seas olin mina, kirjanik, kellele tõi tuntuse romaan, mis oli välja antud juba 1990. aastatel. Seda, et meil olid Stellaga olnud suhted kaks korda, enam kui viieteistaastase vahega, teada ei saadud.
Sandrine või Thea gümnaasiumiaegseid poisssõpru ajakirjanikud ei leidnud. Kuid nende valduses oli Alex ja taltsutamatu Thea, neil oli Stella ja tema edukas, kuid käänuline elutee, nad teadsid kriitikast, mida oli pälvinud Sandrine tehtud pilt üheteistaastasest Fikrust, ja kaugemast minevikust olid neil teada Poa isamaalised panused ja tema pärija Jakobi haruldane saatus. Peagi tegid õhtulehed kumbki oma kokkuvõtte, mida üldiselt koostatakse üksnes kuningakoja ja miljardäride kohta:
EDU HIND
RABELLI SUGUVÕSA TRAGÖÖDIA JÄTKUB
* Terroriaktid * Enesetapud * Müstilised õnnetused
* Sugulaste tülid * Alastiolekuga seotud skandaalid
Sellise ülevaate võiks teha üsna paljudest suguvõsadest. Aga nüüd käis jutt Rabellidest. Minu lapsepõlvesõbrast Alexist. Tema õest Stellast. Ja Sandrinest, kellega ma olin palju õhtuid juttu ajanud, kui ma elasin Mankansi majas. Mul ei ole isaks olemisest erilisi teadmisi, kuid ma andsin endast parima, et olla Sandrinele isa eest. Mulle meenus tema nägu ja see, kuidas ta püüdis igati tugev ja ükskõikne välja paista. Aga see ei läinud korda, sest nägu oli liiga alasti, temas oli endiselt peidus väike tüdruk, tema tõsistes sinistes silmades, mossis suuvõrus. Iga kord, kui ma mõtlesin Sandrine teismelisenäole neil päevil, kui ta oli kadunud, sisendasin endale, et ta on elus ja et tal läheb hästi, ja lootsin, et ta on niisuguses kohas, kus ta ei näe pealkirju ega saa ajalehti lugeda.
1.
(šahtist)
LAPSENA TEADSIN ma, et tulevik on rahulik ja helge. Teadsin sedagi, et isa jagab mu usku. Ärge küsige mult, miks ma selles nii kindel olin, sest see ei tulnud kunagi jutuks, meie vahel valitses lihtsalt üksmeel ja kõige tugevam oli see siis, kui me istusime isa tubakalõhnalisse Simcasse.
Meie usk oli absurdne. Väliselt olid need aastad värvikad: popmuusika ja kosmoselennud, värvitelekas ja kirevad riided ja üha metsikumad soengud. Kuid välispinna all jätkusid maailmas sõjad, salasepitsused ja terrorism nagu alati. Ja isa positsioon neil aastail töökohal halvenes ning head ei olnud ka tema suhted emaga, mina aga püüdsin vältida kodukandi hirmu, suurt kasvu Jan-Roger Johanssoni, kes elas koos joodikust isaga väikeses räpases korteris paar maja meist edasi ja kes vihkas kõiki, kellel läks temast paremini.
Ometi oli minu ja isa optimism piiritu. Me ei kasutanud kunagi turvavööd, kui sõitsime tillukese õhukesest plekist Simcaga. Isa tõmbas päevas kolmkümmend filtrita sigaretti ja mina keeldusin kasutamast helkurit, kui ma pimedal talvel kooli läksin, sest see nägi nii naeruväärne välja. Isa ja ema olid mõlemad pärit maalt, nad olid sündinud enne sõda ja lapsena olid nad tundnud viletsust. Kujutasin ette, kuidas nad olid elanud rukkijahupudru ja soolakala peal ja kandnud puid, nii et selg valutas, ja kuidas nad vaid pühapäeviti pärast jumalateenistust said pudrusse võisilma ja elasid pidevalt rahhiidi ja skorbuudi ohus. Rohkem oli see küll minu ettekujutus, olin lugenud vanu seiklusraamatuid, Velskri jutustusi, Jack Londonit ja teisi, mulle meeldis lugusid välja mõelda. Kuid isa oli olnud tubli, see oli kõige tähtsam, ta oli aidanud meil Kånala ja Botby eeslinna kaudu jõuda soliidsesse Taga-Tölösse.
Ning veelgi paremad ajad ootasid ees maailma ja meie väikest peret. Minu ja isa usk tulevikku oli kõigutamatu, me ei saanud alt minna ega kaotada. Ja juba siis, ehkki olin vaevalt kümnene, teadsin ma, et me erineme Rabellidest. Aga tollal mõtlesin lihtsalt, et Rabellid on meist palju peenemad. Alex Rabelli ja kogu tema peret ümbritses kuldne aupaiste, nad olid veatud ja neil oli kõik olemas. Olime isaga omal moel võitmatud, ent Rabellideni me ei küündinud.
Möödunud talvel sõitsin trammiga kesklinna – olin veel kord Böle politseijaoskonnas kohtunud komissar Sorvaliga –, kui äkki ründasid mind mälestused. Oli külm pärastlõuna, sadas vaikselt lund, inimeste suust tuli hingeauru, sisikonna roiskunud lehka, ja iga kord, kui trammiuksed avanesid, tuli sealt jäine puhang. Pärastpoole leidsin, et just lumesadu ja külm tuuletõmme tekitasid mälestusi.
Istun Simcas, on pühapäev. Isa on roolis, sõidame Lukki või Nouxi suusatama või hoopis tädi Toini juurde Drumsöle, et juua tema aiamajas termosest kohvi ja vaadata merele. Ema ei ole kaasas, ta oli kurtnud peavalu ja väsimust, mis oli noil aastail sagedane. Võibolla viib isa mu pärast Eirasse Rabellide juurde, kus ma saan Alexiga mängida. Aga ei ole vahet, kas ma lähen Rabellide poole või kuhugi mujale. Mulle meeldib sõit, teeloleku tunne vabal ja ebamäärasel eikellegimaal kahe punkti vahel. Lapsepõlves paistab alati päike ja puhub tuul, nagu mälu mind petab, taevas on kõrgel ja tuul ühtviisi tugev igal aastaajal.