„Kes see oli? Kas tehti protokoll?”
„Kui ma koos Faouët’ inimestega tagasi jõudsin, oli laip kadunud.”
„Kadunud? Kes ta ära viis?”
„Ma ei tea.”
„Nii et rohkem ei tea te midagi?”
„Ei midagi. Kuid esimesel korral leidsin ma hurtsikust joonistuse… joonistuse, mille ma katki rebisin, aga mälestus sellest on minus alles nagu luupainaja, mis pidevalt uuesti ilmub. Ma ei suuda seda minema kihutada… Kuulake… Seal oli rulli keeratud paber, millele oli ilmselt üle kantud mingi vana pildi koopia, ja see kujutas, oh!… midagi hirmsat… jubedat… Nelja naist ristil! Ja üks neist naistest olin mina, koos minu nimega. Ja teistel olid sellised peakatted nagu teil…”
Honorine surus ootamatult tugevalt Véronique’i käsi.
„Mis te ütlesite?” karjatas bretoonlanna. „Mis te ütlesite? Neli naist ristil?”
„Jah, ja seal olid ka sõnad kolmekümnest sargast, tähendab, teie saarest.”
Bretoonlanna pani käe Véronique’i suule.
„Vaikige! Jääge vakka! Oh, sellest ei tohi rääkida. Ei, ei, ei tohi… Vaadake, on asju, mis on pärit põrgust… Neist rääkimine on pühaduseteotus… Vaikigem sellest… Eks me näe… järgmisel aastal ehk… Hiljem… hiljem…”
Naist väristas õudusehoog, nagu äikeseiil raputab puid ja pöörab kogu looduse segamini. Sealsamas vajus ta otsekui kokku murtult kivi peale põlvili ja palvetas, pea käte vahel, nii pikalt ja keskendunult, et Véronique ei tihanud temalt enam midagi küsida.
Viimaks tõusis naine püsti ja kordas natukese aja pärast:
„Jah, see on kohutav, kuid ma ei arva, et meie ülesanne oleks muutunud ja et oleks võimalik hetkekski kahelda.”
Ja tõsisel, madalal häälel ütles ta noorele naisele:
„Te peate minuga kaasa tulema.”
„Teie saarele?” küsis Véronique tülgastust varjamata.
Honorine võttis tal käest kinni ja jätkas ikka pühalikul toonil, milles Véronique’ile aimus salajasi, väljaütlemata mõtteid.
„Teie nimi on siis ikka tõesti Véronique d’Hergemont?”
„Jah.”
„Ja teie isa nimi?”
„Antoine d’Hergemont.”
„Te olite abielus kellegi niinimetatud poolakaga, nimega Vorski?”
„Jah. Alexis Vorskiga.”
„Abiellusite temaga pärast röövimisafääri, kui kõik suhted isaga olid katkenud.”
„Jah.”
„Teil oli temaga laps?”
„Jah, poeg François.”
„Keda te õieti ei tundnudki, sest teie isa röövis ta teilt ära?”
„Jah.”
„Ja mõlemad, nii teie isa kui poeg jäid laevahuku järel kadunuks?”
„Jah, nad on surnud.”
„Kust te seda teate?”
Véronique’i see küsimus ei üllatanud ja ta vastas:
„Mu enda ja ametivõimude korraldatud juurdlused – mõlemad põhinevad nelja madruse ümberlükkamatul tunnistusel.”
„Kes teile ütleb, et nad ei valetanud?”
„Miks nad pidid valetama?” küsis Véronique üllatunult.
„Nende tunnistused võisid olla kinni makstud… Need võisid olla dikteeritud.”
„Kelle poolt?”
„Teie isa poolt.”
„Väga imelik mõte! Minge nüüd, mu isa oli ju surnud!”
„Ma kordan: kust te seda teate?”
Sedapuhku sattus Véronique segadusse.
„Mis te sellega öelda tahate?” küsis Véronique sosinal.
„Üks silmapilk. Kas te teate nende madruste nimesid?”
„Kunagi teadsin. Nüüd enam ei mäleta.”
„Kas teile ei meenu, et need olid bretooni nimed?”
„Jah, tõesti. Aga ma ei mõista…”
„Kuigi teie pole varem Bretagne’is käinud, käis teie isa siin õige tihti raamatute pärast, mida ta kirjutas. Ta viibis siin isegi siis, kui teie ema veel elas. Nii puutus ta kokku paljude siinsete inimestega. Oletagem, ta tundis neid nelja madrust, kes olid temasse kiindunud või kelle ta ära ostis, juba ammu enne ja värbas nad just selleks afääriks… Oletagem, et nad lasksid teie isa ja lapse maale mõnes väikeses Itaalia sadamas, ja olles head ujujad, uputasid jahi ranniku lähedal. Oletagem…”
„Aga need mehed on ju olemas!” hüüatas Véronique tõusva ärevusega. „Neid võib küsitleda!”
„Kaks neist on surnud loomulikku surma. Kolmas on Maguennoci-nimeline vanamees, kellega võite kohtuda Sarekil. Mis puutub neljandasse, siis võib-olla nägite teda alles nüüdsama. Tollest afäärist saadud rahaga ostis ta Beg-Meilis vürtspoe.”
„Ah tema! Temaga võib kohe rääkida,” ütles Véronique erutudes. „Lähme otsime ta üles.”
„Milleks? Mina tean rohkem kui tema.”
„Teie teate… te teate…”
„Ma tean kõike, mida teie ei tea. Ma võin kõigile teie küsimustele vastata. Küsige aga.”
Aga Véronique ei julenud talle esitada kõige tähtsamat küsimust, seda, mis tuksles tema teadvuse hämaruses. Tal oli hirm tõe ees, mis võis olla talumatu, tõe, mida ta ebamääraselt aimas, seepärast palus ta valulikul toonil:
„Ma ei saa aru… ei mõista. Miks pidi mu isa niiviisi toimima? Miks ta tahtis, et usutaks tema ja mu õnnetu lapse surma?”
„Teie isa oli vandunud kättemaksu…”
„Vorskile. Aga minule?… oma tütrele? Ja säärane kättemaks!”
„Teie armastasite oma meest. Olite tema mõju all. Selle asemel et põgeneda, nõustusite temaga abielluma. See oli isale avalik teotus. Te peaksite ju oma isa tundma, tema ägedat, tasumishimulist loomust, tasakaalutust, nagu ta ise ütles.”
„Aga siis?”
„Ja siis… siis, koos aina kasvava armastusega lapse vastu tugevnes temas süümepiin. Ta otsis teid kõikjalt. Minagi tegin tema ülesandel mitu reisi. Kõigepealt karmeliitide kloostrisse Chartres’is. Kuid sealt olite teie juba ammu lahkunud… Ja kustkohast võis ta teid leida?”
„Paljalt kuulutus ajalehtedes…”
„Ta avaldas ühe, väga diskreetse – skandaali pärast. Keegi vastas. Nad kohtusid. Teate, kes tuli kohtuma? Vorski. Vorski, kes teid samuti otsis, kes teid ikka veel armastas ja vihkas. Teie isa tundis hirmu ega julenud avalikult tegutseda.”
Véronique vaikis. Jõuetuna istus ta kivile ja sosistas, pea norus:
„Te räägite mu isast, nagu elaks ta veel…”
„Ta elabki.”
„Ja te näete teda sageli?”
„Iga päev.”
„Kuid teisest küljest,” Véronique’i hääl muutus madalamaks, „teisest küljest ei räägi te ainsatki sõna minu pojast… Mulle tuleb pähe hirmus mõte, et võib-olla ta ei elagi enam? Võib-olla on ta juba ammu surnud? Sellepärast vaikitegi temast?”
Véronique