Täpsustagem fakte. Kolm nädalat tagasi, ühel harval korral, mil otsustasite rikkuda oma eluviisi nii auväärset monotoonsust ja läksite neljapäeva õhtul koos oma teenistujatega kinno, hämmastas Teid täiesti seletamatu juhuslik kaader. Põhifilmis „Bretagne’i legend” oli palverännakustseen teeäärse hüljatud hurtsiku ees, millel, muide, polnud mingit sisulist seost filmi tegevusega. Ilmselt oli too hütt täiesti juhuslikult kaadrisse sattunud. Teie tähelepanu köitis aga üks sootuks seletamatu detail. Hurtsiku ukse tõrvatud laudadele oli käsitsi kirjutatud kolm tähte – V. d’H. Need kolm tähte olid sulaselgelt Teie noorpõlveaegne allkiri, nagu Teie seda kasutasite oma kirjades lähedastele ja mida Teie järgnenud neljateistkümne aasta jooksul enam kordagi ei kasutanud! Véronique d’Hergemont! Võimatu oli siin eksida. Kaks suurtähte, mida lahutab teineteisest väike d ja apostroof. Ja veel, H tähe ristkriips sabana kolme tähe alla keeratud, täpselt nagu Teie tõmbasite!
Armuline proua, sellest üllatavast kokkusattumusest põhjustatud jahmatus ajendaski Teid nõutama minu abi, mida Teile varemgi oli osutatud. Ja nagu Te teadsite, see kaasabi osutus tõhusaks.
Teie ootuste kohaselt, armuline proua, õnnestus mul see koht kindlaks teha.
Edasi teen lühidalt, nagu mul kombeks.
Armuline proua, istuge Pariisi õhtusele kiirrongile, mis järgmiseks hommikuks viib Teid Quimperlésse. Sealt mingi sõidukiga Faouët’sse. Kui enne või pärast einet mahti on, külastage väga huvitavat Püha Barbara kirikut, mis paikneb erakordselt kaunis maakohas ja on andnud ainet filmile „Bretagne’i legend”. Sealt minge jalgsi Quimper’ maanteele. Esimese tõusu lõpus, natuke enne Locriffi viitavat külavaheteed, leiate puudest piiratud poolsõõris oma nimetähti kandva hüljatud hurtsiku. See ei paista millegi erilisega silma. Majake on tühi. Isegi põrandat pole. Pehkinud lauajupp käib pingi eest. Katuseks tõukudest läbi jüratud tahvel, millest vihm läbi sajab. Kordan: ei ole kahtlust, et üksnes juhuse tõttu sattus see hurtsik filmikaamera ette. Lisan veel, et „Bretagne’i legendi” võtted toimusid möödunud aasta septembris, järelikult olid nimetähed uksele kirjutatud vähemalt kaheksa kuud tagasi.
Nõndaks, armuline proua, mu mõlemad ülesanded on täidetud. Ma olen liiga tagasihoidlik, et öelda teile, millist vaeva ja nutikust nõudis nii lühikese aja jooksul selle ülesande täitmine, ilma milleta leiaksite tõepoolest, et viissada franki on pisut naeruväärne summa, mis ma oma vahetalituse hinnaks määrasin.
Palun võtke vastu minu…”
Véronique murdis kirja kokku ja vajus viivuks lugemisest saadud muljetesse, mis olid rusuvad nagu kõik muugi, mis äratasid ellu ta talumatult valusa abielu. Eriti püsiv oli üks mälestus, mis oli niisama terav kui tundidel, mil ta sellest vabanemiseks oli pagenud kloostriseinte varju. See oli tunne või koguni veendumus, et kõigis oma õnnetustes – oma isa surmas, oma poja surmas – oli ta ise süüdi, oli süüdi sellepärast, et oli armunud Vorskisse. Mõistagi oli ta tõrkunud selle armastuse vastu ja oli otsustanud abielluda ainult sunnitult, meeleheitel, et vältida Vorski kättemaksu härra d’Hergemontile. Aga ometigi oli ta seda meest armastanud. Ometigi oli ta alguses mehe pilgu all kahvatanud, ja selle pärast, mis talle nüüd tundus andestamatu nurjatusena, selle pärast tundis ta süümepiina, mida aeg polnud leevendanud.
„Aitab juba,” sosistas ta, „küllalt nukrast mõlgutamisest. Ma ei tulnud siia nutma.”
Põhjus, mis oli ta Besançoni üksindusest siia toonud, elustus taas ja Véronique tõusis tarmukalt püsti.
„Natuke enne Locriffi viivat külateed… puudest piiratud poolsõõr…” oli öeldud Dutreillis’ kirjas. Järelikult on ta sellest paigast mööda tulnud. Kohe seadis ta sammud tagasi ja märkas õige pea paremat kätt metsasalu, mis oli hurtsikut varjanud. Lähemale jõudes silmas ta majakest.
Too oli karjuste või teevahi puhkepaik, tuule ja vihma käes kõdunenud ja lagunenud. Véronique astus lähemale ja konstateeris, et vihmast ja päikesest luitunud nimetähed olid märksa tuhmimad kui filmis. Ent kolm tähte olid selgesti nähtavad nagu ka saba, ja madalamal nägi Véronique veel midagi, mida Dutreillis polnud maininud: noolt ning numbrit, number üheksat.
Véronique’i ärevus kasvas. Kuigi keegi polnud siin mingil moel üritanud imiteerida tema signatuuri vormi, oli see kindlasti tema neiupõlveallkiri. Kes võis selle kirjutada hüljatud hurtsiku uksele siin Bretagne’is, kus ta viibib esimest korda oma elus?
Véronique ei tundnud maailmas enam kedagi. Üksteisele järgnevate sündmuste rida oli põhjustanud seda, et kogu ta neiupõlv, kogu ta minevik oli nii-öelda uppunud ühes nendega, keda ta oli armastanud ja tundnud. Kuidas oli see võimalik, et mälestus tema allkirjast oli säilinud temast väljaspool ja väljaspool neid, keda enam ei olnud? Ja milleks ikkagi see kiri siin selles paigas? Mida see tähendab?
Véronique tegi ringi ümber majakese. Ühtki teist märki polnud näha, ka ümbritsevatel puudel mitte. Ta mäletas, et härra Dutreillis oli ukse lahti teinud, aga polnud sees midagi näinud. Siiski tahtis ta ise veenduda, et mees polnud eksinud.
Uks oli suletud lihtsa puupööraga. Véronique tõstis linki, ja kummaline küll! – ta ei suutnud seda endale seletada: oli vaja pingutust, mitte füüsilist, vaid hingelist – tahtepingutust, et tõmmata ust enda poole. Talle tundus, et selle väikese liigutusega tungib ta tahtmatult kohtutavate nähtuste ja sündmuste keerisesse.
„Tulgu mis tuleb,” mõtles ta. „Mida mul karta?”
Véronique tõmbas järsult ust.
Tema suust pääses hirmukarjatus. Hurtsikus oli mehe surnukeha. Teist korda laibale täpsemat pilku heites märkas ta selle ehmatavat omapära: surnul puudus teine käelaba.
Koolnu oli rauk, kelle nägu piiras lehvikuna hall habe ja kaelale langesid pikad valged juuksed. Ta mustaks tõmbunud huuled ning tursunud naha värvus viisid Véronique’i mõttele, et ta võis olla mürgitatud, sest tal polnud ainsatki haavajälge peale nähtavasti juba mitu päeva tagasi randmest ära lõigatud käetombu. Tal olid seljas puhtad, kuid üsna kulunud bretooni talupojarõivad. Laip oli muldpõrandal istukil, pea toetatud vastu pinki, jalad konksus.
Kõik need tähelepanekud, mida Véronique tegi, olid ebateadlikud ja jäid pigem mällu, sest hetkel jäi ta paigale, värises üleni, pilk tardunud, ja pomises:
„Laip… laip…”
Korraga tuli talle pähe mõte, et võib-olla ta eksib ja tema ees istuv mees polegi surnud. Ta kompas tolle laupa ja jäise naha puudutusest käis tal külmavärin üle ihu.
Ometi vabastas see käeliigutus Véronique’i kangestusest. Tuli midagi ette võtta, ja kuna läheduses polnud ühtki inimest, otsustas ta minna tagasi Faouët’sse ning teatada leiust ametivõimudele. Enne aga söandas ta siiski laipa veidi uurida – ehk leiab midagi, mis aitaks surnu isikut tuvastada.
Taskud olid tühjad. Rõivastel ega pesul polnud ainsatki märki. Kui ta otsimist jätkates laipa natuke liigutas, vajus tolle pea ettepoole ja tõmbas kaasa ka keha, mis jalgade poole vajudes tõi nähtavale pingialuse.
Pingi alt hakkas Véronique’ile silma paberirull – kortsunud, rebitud, kokku käkerdatud paberileht, millele oli peente joontega midagi joonistatud.
Ta võttis rulli maast üles ja harutas lahti. Ei jõudnud aga selle tööga kuigi kaugele, kui ta käed hakkasid jälle värisema ja ta sosistas:
„Issand Jumal!… Issand Jumal!…”
Kogu oma vaprust kokku võttes püüdis ta endale sisendada vajalikku rahu, et vaadata silmadega, mis suudaksid näha, ning aduda ajuga, mis suudaks mõista.
Ta suutis enam-vähem rahulikult uurida vaid mõne sekundi. Nende paari sekundi jooksul püüdis ta läbi aina tiheneva uduliniku silme ees aru saada punasega tehtud joonistusest, mis kujutas nelja naist ristipooduna nelja puutüve külge.
Pildi esiplaanil asetsev keskne figuur, esimene naine, looritaoline rüü katmas kangestunud keha, nägu hirmsatest piinadest moonutatud, kuid siiski äratuntav – see ristipoodud naine oli ju tema ise!