Võõrastemaja punane ristik. Carla Neggers. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Carla Neggers
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные любовные романы
Год издания: 0
isbn: 9789949844821
Скачать книгу
on alati õigus, Greg,” vastas Heather ja jõi vett.

      Greg naeris, kuid võis tunda oma kurnatuse tugevust.

      Brody tõstis oma veeklaasi. „Kas sa kavatsed siin ära kukkuda, Greg? Sa näed välja, nagu vajaksid hambaorke, et oma silmi lahti hoida.”

      „Siin sobiks hästi, aga Samantha merearheoloogist nõbu hassetab tõenäoliselt kohalikud politseinikud mulle kallale.” Ta jättis oma õlleklaasi lauale, sees vaevalt paar lonksu. „Komberdan üles oma tuppa.”

      „Tahad, et ma katan sind?” küsis Brody.

      „Ei.” Greg norsatas põlglikult, kui ta end jalgadele ajas. „Katad mind. Põrgut.”

      Ta siiski komistas. Märkamatult, mõtles ta, aga seda ei saanud eitada. Ta ei hoolinud sellest tuhkagi. Tal olid olnud mõned rängad kuud sellest ajast peale, kui ta oma surivoodist välja roomas ja tagasi tööle läks.

      Kui lähedal ma surmale olin, dok?

      Lähedal.

      Sekundid? Minutid? Ma tahan oma eksnaisele rääkida.

      Tema arst polnud seda naljakaks pidanud. Ka Laura poleks pidanud, kuid Greg ei räägiks talle kunagi. Lahutatud või mitte, ta oli nende kahe teismelise lapse isa. Laura oli tihti torisenud, et elu tema naisena on nagu leseks jäämine, aga ta polnud kunagi tahtnud, et Greg tõeliselt sureks. Sünnis temast, arvestades, et naise jutus oli iva. Greg oli nende abielu jooksul ta liiga sageli kuivale jätnud. Nad olid abiellunud noorelt ja saanud otsekohe kaks last ning nad polnud abielupaarina end kunagi õdusalt tundnud nagu Heather ja Brody. Viimaks olid nad kokku leppinud, et nad ei ole enam paar, on aeg edasi liikuda ja oma abielu lõpetada.

      See polnud Laura viga. Pagana kindlasti polnud see laste viga.

      Lapsed elasid Minnesotas Laura perekonna lähedal ja neile meeldis külm ilm. Andrew’l ja Meganil polnud aimugi, milline oli nende isa elu tegelikult. Nad olid diplomaatilise turvateenistuse agenti filmis näinud ja arvasid, et nii ongi. Kuid ei olnud.

      Greg võttis süü, iga viimase kui raasu, kauguse eest nende vahel enda peale, kuid teadis vähemalt oma sisemuses, et süütunne ei vii teda kuhugi. Ta ei kavatsenud lasta neil olla ettekäändeks seda vahemaad hoida ja takistada tal elamast elu, mida tahtis elada.

      Ta kirus vaikselt.

      Ta ei saa mingil juhul voodisse minna kogu selle segadikuga oma peas. Hea öine uni aitaks, aga see põikleb kõrvale, kui ta kõigepealt oma mõtteid korda ei saa. Tema deemonid olid osa ta kurnatuse põhjusest.

      Greg läks mööda kitsast koridori baari ja tal õnnestus mitte jälle komistada. Ta märkas baarileti juures Charlotte Bennettit ja naeratas talle, kui naine oma tumedad silmad temale kinnitas. Charlotte’il oli koorekarva nahk ja tihedad lopsakad pruunid juuksed, mis rippusid lainetena üle õlgade, ning ta kandis lihtsat liibuvat musta kleiti ja musti kõrgete kontsadega rihmikuid. Greg oleks võinud miljoni dollari peale kihla vedada, et need kingad vaevasid ta jalgu, aga ta ei näitaks iial valu välja. Pole seda tüüpi.

      Ta istus kabiini. Selles oli kulunud puupink. Ei mingit polstrit. Nüüd näris teda valu, mis polnud teda enam mitu kuud vaevanud. Sellest oli möödunud neli kuud, kui ta oli oma arstide ettekirjutusi trotsinud, teinud täieliku paranemise ja naasnud tööle pärast haavatasaamist varitsuses eelmisel hilissügisel. Ta oli näinud samasugust otsustavust tumedasilmses Charlotte’is, aga võibolla ta lihtsalt kujutas ette.

      Pubil oli madal lagi ja suur avatud kamin, mis polnud sooja ilma arvestades läidetud. Tema laual kumas madal küünal. See koht kuulus Ian Mabryle, endisele RAF-i piloodile, kes oli kihlatud Alexandra Rankin Huntiga, Inglise kleididisaineriga, kelle pood asus samal tänaval edasi ja kel olid segased sidemed väikese Knights Bridge’iga Massachusettsis.

      Greg tellis Šoti viskit. „Mida tahes sa ka soovitad, ei lähe maksma tervet varandust,” ütles ta Mabryle, hea välimuse ja liivakarva juustega mehele, kes ei paistnud RAF-ist puudust tundvat. Greg mõtles, kas tema hakkab oma tööst puudust tundma, kui tuleb lõpuks aeg lahkuda. Ta tahtis, et see hetk tuleks tema enda, mitte aga kuuli tingimustel. Kuid ta ei mõtiskle sel nädalalõpul oma minevikust või tulevikust, otsustas ta. Eriti mitte täna õhtul, kui viski on juba teel.

      Ta naaldus tagasi ja jälgis homset pulmaema. Ta ei teadnud Bennettitest kuigi palju. Samantha vanaisa Harry Bennett oli olnud rahvusvahelise mainega seikleja ja maadeuurija, kui ta riskis ohtlikel tingimustel Antarktikasse minna. Tema ja mõned ta meeskonnast olid peaaegu surnuks külmunud. Gregilt pääses tahtmatu värin. Ta arvestas, et oli teinud hästi, kui ta Minneapolises surnuks ei külmunud.

      Laura, tema eksnaine, poleks ka seda naljakaks pidanud.

      Mis seal imestada, et nad ei olnud paar „igavesti”.

      Greg keskendus Charlotte Bennetti puusakumeruse silmitsemisele tema liibuva rõivastuse all.

      „Kas te kannate väga tihti kleiti, arvestades teie tööd tuukrina?” küsis ta, olemata kindel, kas Charlotte teda kuulis. Naise pistodapilk, kui ta end Gregi poole keeras, lõpetas mistahes kahtluse. Greg naeris. „Ei kanna, ah? Kas see kleit rippus teil kapis või ostsite selle spetsiaalselt tänaseks õhtuks? Laenasite selle? Oodake. Las ma oletan. Teil ei olegi riidekappi.”

      „Ma ei kavatse teie uudishimu rahuldada.” Naine pöördus tagasi oma napsi juurde, keerates talle jälle selja.

      „See ei ole õunamahl, mida te joote, ega ju?”

      Ei mingit reaktsiooni. Greg otsustas suu kinni hoida, enne kui Ian Mabry ta välja viskab selle eest, et ta on eesel. Piloot/baarmen tõi ise talle Šoti viski, suitsuse, kuid mitte liiga suitsuse ühelinnaseviski, Mabryle vastavalt Islay destilleerimisest.

      „Seega on see Eye-la, mitte Iz-lay,” mainis Greg.

      Mabry naeratas. „Mul on tunne, et sa teadsid seda.”

      Inglane eemaldus, enne kui Greg jõudis talle vastata jah, ta oli teadnud. Umbes kümme aastat tagasi oli ta Islay’d valesti hääldanud Ühendkuningriigi turvateenistuse tüübi ees, kes oli nautinud võimalust panna teda end lollpeana tundma. See polnud toiminud ja nad olid saanud sõpradeks, juues kallist Šoti viskit peaaegu oimetuseni ja hääldades üht napsi teise järel meelega valesti.

      Greg kaalutles, kas paluda Charlotte’i temaga liituma. Arvatavasti polnud see hea mõte.

      Üksainus lonks viskit, ja väsimus kattis ta nagu tekk, lämmatades teda. Ta oleks pidanud aimama seda juhtumas, ent polnud, lahutades selle asemel meelt ilmselt targa ja sitke merearheoloogi õrritamisega.

      Ta oleks võinud sellest väsimusest kinni haarata, sellega võidelda ja sundida end minema üles oma tuppa, aga ta võttis veel ühe lonksu viskit.

      Ja ta oli omadega läbi.

      Röstitud.

      Väsimus tiris ta alla. Ta ei võidelnud sellega. Polnud põhjust võidelda. Igaüks tema ümber oli väljaspool ohtu, ta oli kohustustest vaba, istudes turvaliselt ühes vaikses Inglismaa pubis.

      Järgmisena tundis ta midagi jääkülma ja märga oma kaelal ning seejärel mööda selga alla. Ta sööstis sirgeks ja märkas, et Charlotte oli tulnud pingile tema kõrval.

      Greg värises, kui märg külm jõudis ta selja nimmekõverusse. „See oli liiga külm, et olla teie keel.”

      „See oli jää.”

      „Kas neil on siin jääd?”

      „Ma palusin jääd oma veeklaasi jaoks. Tundsin kiusatust teeselda, et ma ei näinud teie ärakukkumist.” Ta viskas ülejäänud peotäie sulavaid kuubikuid Gregi viskisse. „Te olete nüüd joomisega lõpetanud.”

      „Te rikkusite just praegu ülejäänu mu suurepärasest ühelinnaseviskist.”

      „Selles mõte oligi. Lähme. Ma aitan teid üles teie tuppa.”

      Greg kaalus protestimist, kuid surus selle asemel haigutuse alla, silmad poolkinni. Jää oli andnud talle nõksatuse, aga ta võitles ikka veel, et ärkvele jääda. Ta oleks ka ise üles oma tuppa jõudnud, kuid pagan võtaks. Lasta kütkestaval