„Noorem vend?”
„Kaks aastat. Mõlemad elasid üheksakümnendatesse aastatesse. Kui nad veel elaksid, oleksid ka nemad pulmas.” Charlotte tõstis oma veiniklaasi, kasutades võimalust langetada pilk Gregi vöökohale. Ta ei näinud ikkagi mingit tõendit relvast. „Bennettid on homme hästi esindatud.”
Greg kummardus tema poole. „Mul ei ole midagi selle vastu, et te mind jõllitate, kuid võite need kahtlused minema heita. Ma ei kavatse kedagi tulistada ja ma ei ole purjus.”
„Loendamatute joomarite viimased sõnad, enne kui nad oimetult laua alla kukuvad.”
Greg naeris, mitte reaktsioon, mida Charlotte oma ausa märkuse peale oleks oodanud. „Ma teadsin, et tegin õigesti, kui teie kõrvale istusin,” ütles ta. „Nägin teid sisse tulemas ja otsustasin, et te olete siin kõige ilusam ja kõige suuremas pinges isik, kes vajab lohutamist.”
See oli meelelahutus, mida ta vajas, mitte lohutamine. „Ma alles saabusin Edinburghist.”
„On teil aimu, miks seda hääldatakse Edinboro? Miks ei hääldata burgh’i, nagu see on Pittsburgh’i puhul?” Greg ei oodanud vastust, vaid haaras selle asemel oma klaasi ja kummutas viimase õllesõõmu alla. Ta tegi grimassi. „Ma lasin sel soojaks minna. See on halb. Olen mängust väljas. Mis te arvate, kus on minu värske pint?”
„Ikka veel kraanis, loodan ma,” vastas Charlotte.
„Kas te kavatsete mulle rääkida, miks te nii pinges olete? Kas teil oli Edinburghist siiasaamisel probleeme?”
„Probleeme mitte. See oli lihtsalt pikk rongisõit.” Ta oli pidevalt tundnud tungi oma rongilt maha hüpata ja Edinburghi naasta. Aga ta polnud seda teinud ja nüüd oli ta siin, ajades Greg Rawlingsiga tühja juttu. „Ma lõdvestun klaasi veiniga ja lähen varakult voodisse.”
„Kus?”
„Ma ei taipa, kuidas see teie asi on.”
Mees kehitas õlgu. „Ei olegi. Arendan praegu lihtsalt sõbralikku vestlust. Ma peatun siin, pubis. Mu tuba on trepist otse üles. Brody ja Heather – see tähendab, tema naine – peatuvad pulmahotellis. Heather on homme pulmapeol. Kuid te teate seda, eks ole?”
Pulmapidu. Charlotte hingas sisse, surudes paanikahoo tagasi. „Ma ei ole Heatheriga kohtunud, aga jah, ma tean, kes ta on ja et ta on üks Samantha pruutneitsitest.”
„Te ise ei ole pulmas, ega ju?”
Charlotte ei vastanud kohe. Ta uuris privaatset ruumi, kuid ei näinud kedagi, keda ta tundis. Pidu hakkas nüüd maha käima, ainult käputäis külalisi istus tosinkonnas lauas või seisis, joogid käes. Samantha oli teda rahustanud, et see on lihtne mitteametlik kogunemine sõpradele ja perekondadele, kes on saabunud pulma New Englandist, Floridast, Šotimaalt ja Londonist. Polnud mingit peaproovi. Polnud erilist tähtsust, et Charlotte saabuks varakult, peaasi, et ta on õigeaegselt kohal homme pulmade ettevalmistamisel ja tseremoonial. Ta oli saatnud Samanthale Oxfordi raudteejaamast sõnumi, andes talle teada, et ta on saabunud. Ta oli tunnetanud oma nõo kergendustunnet. Charlotte sai sellest aru. Mis pulmadesse puutus, ei olnud tal head rajarekordit.
Selleks ajaks, kui Charlotte kohale jõudis, oli Samantha läinud juba tagasi pulmahotelli, et varakult puhkama minna. Ta nihutas pilgu tagasi mehele, kes istus lauas tema kõrval. „Ma olen Samantha pulmaema,” ütles ta, lootes kõlada lõdvestunult ja asjalikult.
„Olge lahke. See selgitab, miks te olete nii pinges.”
„Tegelikult ei selgita, sest ma ei ole pinges.”
„Närvis? Rahvahulga ees olemine võib inimesed närviliseks teha.”
„Ma ei ole närviline ega pinges. Kuid ükskõik.”
Greg silmitses teda, otsekui kaaluks, kas järgmist küsimust esitada. „Samantha on piraadiekspert ja aardekütt,” märkis ta selle asemel. „Ma oletan, et teie ei ole.”
„Merearheoloogid on mõnikord seotud uppunud piraadilaevade uurimisega, aga teil on õigus, ma ei ole.” Ta kasutas tooni, millest lootis, et see andis märku tema tahtmatusest vastata rohkematele küsimustele enda kohta. „Ma lähen otsin teie sõbra üles.”
„Ärge nähke vaeva. Ma näen teda. Ta lobiseb ühega peigmehe vendadest. Kas ma hakkan teid tüütama, Charlotte?”
„Ütleme, et alguses ma tundsin teie suhtes mingit kaitsereaktsiooni, kuid nüüd enam mitte.”
„Kaitsereaktsiooni minu suhtes?” Veel üks lai lõbustatud naeratus. „See meeldib mulle.”
„Kaitsereaktsiooni ainult selles mõttes, et ma ei taha, et te teeksite midagi, mis võib teie ülemuste pahameele esile kutsuda või põhjustab probleeme kellelegi teisele, eriti Samanthale, kuna homme on tema pulmad.”
„Ja teie? Kas te tunnete kaitsereaktsiooni ka enda suhtes? Te ei taha, et ma teile probleeme tekitaksin, ega ju?” Ta naaldus pingil tagasi. „Või tahate?”
„Ma kinnitan teile, agent Rawlings, et ma suudan hakkama saada mistahes probleemiga, mis teil minu jaoks mõttes mõlgub.”
Mees saatis talle aeglase õdusa, võimatult seksika naeratuse. „Võin kihla vedada, et suudate.”
„Ma lahendasingi just ühe, kas pole?”
„Ei kommenteeri.” Greg pilgutas silmi, ilmselgelt raskustes oma silmade lahtihoidmisega. „Nii. Te ei ole mul käskinud jalga lasta, sest te kaitsete mind ja oma nõbu, kuid mitte iseennast. Sain aru.”
Charlotte ei vaielnud vastu. Greg Rawlings oli lihaseline ja laiaõlgne, aga mitte mees, keda ta oleks nimetanud nägusaks. Selle asemel oli tal magnetiline ärevusttekitav kütkestavus, mis töötas hästi Charlotte’i vajadusega meelelahutuse järele ja arvatavasti oligi põhjus, miks ta ei saatnud meest minema.
„Teate, te olete ilus,” ütles Greg, tabades teda ootamatult. „Teie pruunid silmad meenutavad mulle kuldset retriiverit, kes mul oli lapsena.”
„Vabandust?”
„Kas ma ütlesin praegu, et teil on silmad nagu koeral? Pagan, ütlesingi. Ta oli suurepärane koer, kui see aitab.”
„Ma armastan koeri,” vastas Charlotte, hoides tooni neutraalsena.
„Mina samuti. Ja teil on ilusad silmad.”
„Kas te kaevute alati nii sügavalt inimestesse, kellega olete just kohtunud?”
„Tavaliselt veelgi sügavamalt.”
Charlotte ei kahelnud selles.
„Ja teie?” küsis Greg.
„Olen ma ka teisse liiga sügavalt kaevunud?” Charlotte naeratas. „Ah, olgu peale.”
Mees naeris, nähes välja vähem kurnatud – ja üldse mitte purjus. „Õnneks nõuab mu töö, et ma hoiaksin enamiku aega suu kinni. Kas te töötate koos Samantha vanematega? Kas nad ei uuri praegu uppunud allveelaevu Šotimaa rannikul?”
„Nad uurisid. See projekt lõppes hiljuti. Jah, ma töötasin koos nendega lepingu alusel.”
„Olete tuuker?”
Charlotte kõhkles üksnes murdosa sekundist. Ta kahtles, kas enamik inimesi oleks tema kõhklust märganud, kuid mehe silmade kerge kitsenemise põhjal võis ta öelda, et Greg Rawlings märkas. „Ma töötan koos Edinburghis asuva Merearheoloogia Instituudiga,” vastas ta otsustavalt ja asjalikult. „Sukeldumine on tähtis osa sellest, mida ma teen.”
Greg judistas õlgu. „Ainult mõte sukeldumisele tekitab mulle lööbe.”
„See ongi teie vastus. Kui mõtlemine sukeldumisele teid vaevab, siis on küsimus mõtlemises, mitte sukeldumises endas.”
„See