Kolmteist põhjust. Jay Asher

viskab pilgu üle õla ja pillab mind nähes taskulambi mootorisse. „Kurat.“

      Tema isa tõuseb püsti ja pühib oma õliseid käsi rasvasesse T-särki. „Nalja teed või? See on alati lõbus.“ Ta kiikab Tony poole ja pilgutab silma. „Ja seda lõbusam, kui midagi tõsist lahti on.“

      Kulmu kortsutades otsib Tony taskulampi. „Isa, kas Clayd mäletad?“

      „Muidugi,“ teatab isa. „Loomulikult. Tore sind jälle näha.“ Ta ei paku mulle kätt. Ja arvestades tema särki kaunistavaid õliplärakaid, ei pane ma seda pahaks.

      Aga ta teeskleb. Ta ei mäleta mind.

      „Aa, hei,“ hõikab isa, „ma mäletan sind küll. Sa sõid meiega ükskord õhtust, onju? Ütlesid tihti „palun“ ja „tänan“.“

      Ma naeratan.

      „Kui sa ära läksid, siis käis Tony ema meile nädal aega peale, et oleksime viisakamad.“

      Mis ma oskan kosta? Ma lihtsalt meeldin vanematele inimestele.