„Tööta rahulikult edasi,“ sõnab ema, „aga ma tahaks teada, kas sa tuled koos meiega õhtust sööma?“
Mu ema küsis, kes sa oled, ja ma ütlesin, et käime koos ühes tunnis. Helistasid ilmselt lihtsalt mingi kodutöö pärast. Ja ema vastas, et just sedasama olid talle öelnud sina.
Vaatan esimest punast tähte. C-4. Ma tean, kus see on. Aga kas peaksin sinna minema?
Ma ei suutnud seda uskuda. Justin, sa valetasid mu emale.
Miks see siis mind nii õnnelikuks tegi?
„Ei,“ vastan. „Ma pean ühe sõbra juurde minema. Tema uurimistöö pärast.“
Sest meie valed klappisid. See oli märk.
„Hästi,“ lausub ema. „Ma panen osa toitu külmkappi ja saad endale hiljem soojendada.“
Mu ema küsis, mis ainet me koos õpime ja ütlesin, et matemaatikat, mis polnud päris vale. Me mõlemad õppisime matat. Lihtsalt mitte koos. Ja mitte samu asju.
„Kena,“ teatas ema. „Ta ütles mulle sedasama.“
Süüdistasin teda, et ta omaenda tütart ei usalda, haarasin ta käest paberilipiku sinu numbriga ja jooksin teisele korrusele.
Ma lähen sinna. Esimese tähekese juurde. Aga enne seda, kui see kassetipool on kuulatud, lähen Tony poole.
Tony pole oma automakki täiustanud, nii et ta kuulab ikka veel kassette. Ta ütleb, et niimoodi saab ta ise muusikat valida. Kui ta kellelegi küüti pakub ja see keegi võtab oma muusika kaasa, siis kahju küll. „Seda ei saa mängida,“ teatab ta neile.
Kui sa telefoni vastu võtsid, ütlesin: „Justin? Siin Hannah. Mu ema ütles, et sa helistasid matemaatika pärast?.“
Tony sõidab vana Mustangiga, mille andis talle ta vend, kes sai selle oma isalt ja see tõenäoliselt oma isalt. Koolis esineb vähe armusuhteid, mis oleksid võrreldavad Tony ja tema auto suhtega. Armukadedusest auto vastu on teda maha jätnud rohkem tüdrukuid kui mina neid suudelnud olen.
Olid segaduses, ent lõpuks meenus sulle, et valetasid mu emale, ning hea poisi kombel palusid vabandust.
Ehkki Tony ei kuulu mu lähemate sõprade hulka, oleme töötanud koos mitme ülesande kallal, seetõttu tean, kus ta elab. Ja mis kõige olulisem, tal on vana pleier, mis mängib kassette. See on kollane, kõhetute plastikust kõrvaklappidega, mida ta mulle kindlasti laenab. Võtan mõne kasseti kaasa ja kuulan neid samal ajal, kui jalutan läbi Hannah’ vana kodukoha, mis asub Tony kodust ainult ühe kvartali kaugusel.
„Noh, Justin, mis mataküsimus sul oli?“ pärisin. Nii kergelt sa ei pääse.
Või äkki viin kassetid kuhugi mujale. Kuskile kindlasse kohta. Sest ma ei saa siin kuulata. Mitte et ema või isa tunneks ära kõlaritest kostva hääle, aga ma vajan ruumi. Hingamiseks.
Ja sa said asjale pihta. Ütlesid, et rong A väljus sinu maja juurest kl 15.45. Rong B väljus minu maja juurest kümme minutit hiljem.
Seda sa ei näinud, Justin, aga tegelikult ma tõstsin siis kätt nagu koolis, ehkki istusin oma voodi serval. „Küsi mind, hr Foley. Küsi mind,“ vastasin. „Ma tean vastust.“
Kui laususid mu nime, „Jah, preili Baker?“, saatsin oma ema sa-ei-saa-mind-kätte reegli pikalt. Vastasin, et kaks rongi kohtuvad Eisenhoweri pargis liumäe all.
Mida Hannah temas nägi? Ma pole sellest siiani aru saanud. Ta tunnistas ju isegi, et ei oska seda täpselt öelda. Aga oma keskpärase välimuse kohta on Justinil nii palju austajaid.
Muidugi on ta päris pikk. Ja võib-olla tundub ta neile salapärane. Ta vaatab alati akendest välja, justkui millegi üle mõtiskledes.
Sinu poolt järgnes pikk paus, Justin. Piiiiikk paus. „Nii et millal siis rongid kohtuvad?“ küsisid.
„Viieteist minuti pärast,“ kostsin.
Ütlesid, et viisteist minutit tundub kohutavalt pikk aeg kahe täiskiirusel kihutava rongi kohta.
Vau. Pea nüüd hoogu, Hannah.
Ma tean, mida te kõik mõtlete. Hannah Baker on lits.
Ups. Kas panite tähele? Ma ütlesin: „Hannah Baker on .“ Seda ma rohkem öelda ei tohi.
Ta vaikib.
Tõmban tooli tööpingile lähemale. Häguse plastakna taga kerivad kaks võlli linti ühelt poolelt teisele. Kõlarist kostab õrn susin. Pehme staatiline ümin.
Millest ta mõtleb? On tal sel hetkel silmad suletud? Kas ta nutab? Kas ta sõrm on Stopp -nupul, lootuses, et jaksab selle alla vajutada? Mida ta teeb? Ma ei kuule!
Vale.
Ta hääl on tige. Peaaegu värisev.
Hannah Baker ei ole lits, ja pole kunagi olnud. Mis sunnib küsima, mida sina oled kuulnud?
Tahtsin lihtsalt suudelda. Olin kümnenda klassi tüdruk, kes polnud kunagi suudelnud. Mitte kunagi. Aga mulle meeldis üks poiss, mina meeldisin talle, ja olin valmis teda suudlema. Kogu lugu – see ongi kogu lugu – mis seal juhtus.
Milline on teine lugu? Sest mina kuulsin midagi muud.
Paaril ööl, mis viisid meie kohtumiseni pargis, olin näinud ühte ja sama unenägu. Täpselt sama. Otsast lõpuni. Ja teie rõõmuks räägin selle nüüd ära.
Aga kõigepealt veidi taustast.
Minu eelmises kodulinnas oli üks park, mis sarnanes ühe asja poolest Eisenhoweri pargiga. Nimelt oli mõlemas kosmoserakett. Ma olen kindel, et need oli valmistanud sama firma, sest nad nägid täpselt ühesugused välja. Punane nina sihib taevasse. Metallvarbad ulatuvad ninast kuni roheliste stabilisaatoriteni, hoides raketti maapinnast kõrgemal. Nina ja stabilisaatorite vahel on kolm platvormi, ühendatud kolme redeliga. Kõige kõrgemal platvormil asub rooliratas. Keskmisel on liumägi, mis viib alla mänguplatsile.
Paljudel õhtutel enne minu esimest koolipäeva selles linnas ronisin raketi otsa ja toetasin pea vastu rooliratast. Võre vahelt puhuv öine tuul rahustas mind. Sulgesin lihtsalt silmad ja mõtlesin kodu peale.
Ronisin ükskord, ainult üks kord, sinna üles, kui olin viiene. Ma röökisin ja nutsin end oimetuks ja keeldusin kategooriliselt alla tulemast. Aga isa oli liiga suur, et aukudest läbi mahtuda. Siis helistas ta päästekeskusesse, kust saadeti üks naistuletõrjuja mind alla tooma. Nad on vist pidanud päästma paljusid, sest paar nädalat tagasi teatas linn, et plaanib selle raketikujulise liumäe maha võtta.
Arvan, et selle tõttu sündiski mu unistustes mu esimene suudlus sellel kosmoseraketil. See meenutas mulle süütust. Ja soovisin, et mu esimene suudlus oleks just selline. Süütu.
Võib-olla seetõttu ta seda parki kaardil ei tähistanudki. Rakett võib olla läinud, enne kui kassetid kõigi nimekirjas olijateni jõuavad.
Nii et mingem tagasi mu unistuse juurde, mis sai alguse sel päeval, kui hakkasid mind klassi ukse juures ootama. Sel päeval, mil taipasin, et meeldin sulle.
Hannah võttis särgi ära ja lasi Justinil panna käed oma rinnahoidja alla. Vat nii. Seda kuulsin sel ööl pargis toimunu kohta.
Aga pea kinni. Miks oleks Hannah pidanud seda tegema keset parki?
Unenägu algab sellest, et seisan raketi ülakorrusel, hoides kinni roolirattast. See on ikka mängurakett, mitte päris, ent iga kord, kui keeran rooli vasakule, tõstavad pargipuud oma juured üles ja astuvad samuti vasakule. Kui keeran rooli paremale, astuvad nad paremale.
Siis kuulen alt kostmas sinu häält: „Hannah! Hannah! Lõpeta puudega mängimine ja tule mind vaatama.“
Lahkun rooliratta juurest ja poen läbi ülemise platvormi avause. Aga järgmisele platvormile jõudes on mu jalad nii suureks