Vahepealsetel kuudel oli ta mind mitu korda tööle kutsunud ja ma olin nii head teenust osutanud kui oskasin. Aga meie suhted olid olnud jahedad. Professionaalsed. Võibolla õnnestub üle selle lõhe jälle sild ehitada.
„Vaata, Murph,” sõnasin ma. „Me pole päriselt üldse rääkinud sellest, mis kevadel juhtus.”
„Me ei rääkinud sellest sel ajal, kui see parajasti juhtus,” kostis ta, hääletoon krabisev nagu sügislehed. „Miks me peaksime nüüd alustama? See oli kevadel. Nüüd on oktoober.”
„Jäta nüüd, Murphy. Ma tahtsin sulle rohkem rääkida, aga ei saanud.”
„Las ma arvan. Neelasid keele alla?” tähendas ta mahedalt.
„Sa tead, et mina polnud pahade seast. Sa pead seda nüüdseks teadma. Põrgu päralt, ma riskisin oma peaga, et sind päästa.”
Murphy raputas otse ette põrnitsedes pead. „Asi pole selles.”
„Ei ole? Milles siis?”
„Asi on selles, Dresden, et sa valetasid mulle. Sa keeldusid andmast infot, mida mina vajasin oma töö tegemiseks. Kui ma toon su mõnda oma juurdlustest, siis ma usaldan sind. Ma ei käi ringi lihtsalt igaüht usaldades. Pole seda kunagi teinud.” Ta võttis roolist kinni, nii et sõrmenukid tõmbusid valgeks. „Nüüd teen vähem kui iial enne.”
Ma võpatasin. See torkas. Hullem veel, tal oli õigus. „Osa sellest, mida ma teadsin… See oli ohtlik, Murph. Oleks võinud sind surma saata.”
Ta sinised silmad naelutasid mu paigale tulivihase pilguga, mis sundis mind vastu autoust toetuma. „Ma ei ole sinu tütar, Dresden,” lausus ta väga vaiksel ja rahulikul häälel. „Ma ei ole portselanfiguur riiulil. Ma olen politseiohvitser. Ma püüan pahalased kinni ja panen nad istuma ja kui vaja, saan kuuli, et mõni vaene koduperenaine või tsiviilametnik ei peaks saama.” Ta võttis püstoli õlakabuurist välja, kontrollis moona ja kaitseriivi ning pani siis tagasi. „Ma ei vaja su kaitset.”
„Oota, Murphy,” ütlesin ma kiirelt. „Ma ei teinud seda selleks, et sind välja vihastada. Ma olen su sõber. Olen alati olnud.”
Ta vaatas kõrvale ja samal ajal möödus autost taskulambiga ohvitser, kes näitas maapinnale valgust, otsides väljast tõendusmaterjali. „Sa olid mu sõber, Dresden. Praegu…” Murphy raputas korra pead ja lükkas lõua õieli. „Praegu ma ei tea.”
Selle peale ei osanud ma suurt midagi öelda. Aga ma lihtsalt ei saanud seda sinnapaika jätta. Hoolimata sellest, et möödas oli nii palju aega, polnud ma proovinud asja tema vaatenurgast vaadata. Murphy ei olnud võlur. Ta ei teadnud peaaegu midagi üleloomulikust maailmast, sellest maailmast, mida suur teadusereligioon polnud renessansiajast saadik suutnud pagendada, üritamisele vaatamata. Tal polnud midagi vastu panna mõnele nendest asjadest, millega ta kokku puutus, polnud muud relva peale teadmiste, mida mina võisin talle anda – ja sel kevadel olin mina selle relva temalt võtnud, jätnud ta kaitsetuks ja ettevalmistamatuks. Murphy jaoks pidi see olema põrgu, olla iga päev vastamisi arusaamatute asjadega, mille üle kriminalistid ainult pead raputavad.
Just seda erijuurdluste osakond tegi. See oli meeskond, mille Chicago linnapea oli eraldi määranud uurima kõiki „ebatavalisi kuritegusid”, mis linnas aset leidsid. Avalik arvamus, kirik ja ametlik poliitika kortsutasid endiselt kulmu igasuguse võlukunsti, üleloomulike asjade, vampiiride või võlurite mainimise peale, kuid olendid vaimumaailmast luurasid ikka ümberringi, trollid sildade all, hällist lapsi röövivad haldjad, iga liiki kummitused ja tondid ja kollid. Nad terroriseerisid ja kahjustasid endiselt inimesi ja osa statistikast, mille olin kokku korjanud, näitas, et asjad läksid üha halvemaks, mitte paremaks. Keegi pidi püüdma seda lõpetada. Chicagos ja kõigis selle laiali valgunud eeslinnades oli selleks inimeseks Karrin Murphy koos oma erijuurdluste meeskonnaga.
Ta oli püsinud oma ametikohal kauem kui ükski tema paljudest eelkäijatest – sest ta oli olnud avatud mõttele, et asju maal ja taevas võib olla rohkem, kui Horatio teadus unes näeb. Sest ta kasutas riigi ainsa palgatava võluri teenuseid.
Ma ei teadnud, mida öelda, nii et mu suu hakkas lihtsalt omatahtsi tegutsema. „Karrin. Anna andeks.”
Meie vahel valitses tükk, tükk aega vaikus.
Viimaks ta väristas end kergelt ja raputas pead. „Olgu peale,” ütles ta, „aga kui ma sind siia kaasan, Harry, siis ma tahan su sõna. Mitte mingeid saladusi seekord. Ei minu kaitsmiseks ega millekski muuks.” Ta vaatas ainiti aknast välja, näojooned kuu ja kaugete tänavalaternate valguses mahenenud, õrnemad.
„Murphy,” ütlesin mina, „ma ei saa seda lubada. Kuidas sa saad paluda mul…”
Üle ta näo käis vihavahk ja ta haaras mu käe järele. Ta tegi ühe mu sõrmega midagi, mis pani kiire valusööstu mööda käsivart üles jooksma ja ma tõmbasin käe vaistlikult tagasi, pillates võtmed. Ta püüdis need kinni ja rammis ühe neist süütelukku.
Ma võpatasin, raputasin korraks kipitavaid sõrmi. Siis katsin tema käe enda omaga.
„Okei,” ütlesin ma. „Olgu peale. Ma luban. Ei mingeid saladusi.”
Ta vaatas ühe hingetõmbe jagu mulle otsa, silma ja siis kõrvale. Ta käivitas auto ja sõitis parklast välja. „Olgu peale,” sõnas ta. „Ma räägin sulle. Ma räägin sulle, sest ma vajan iga abiraasu, mida saada võin. Sest kui me ei taba seda olevust, seda libahunti, saame sel kuul kaela järgmise koormatäie korjuseid. Ja sellepärast,” ohkas ta, „et kui me seda ei tee, jään tööst ilma. Ja sina lõpetad arvatavasti vanglas.”
4. peatükk
„Vanglas?” ütlesin mina. „Vanglas? Kurat, Murphy. Oli sul plaanis mulle seda lähemal ajal mainida?”
Ta saatis minu poole ärritatud kulmukortsutuse, vastassuunas sõitvate autode tuled üle näo lõkendamas. „Ära üldse hakkagi pihta, Harry. Mul on pikk kuu seljataga.”
Tosin küsimust üritas võidu mu suust välja pääseda. Võitis see: „Miks sa mind möödunud kuul teiste tapmiste pärast välja ei kutsunud?”
Murphy pööras pilgu tagasi teele. „Ma tahtsin. Usu mind. Aga ma ei saanud. Siseasjad kargasid mulle turja selle pärast, mis kevadel Marcone ja Victor Sellsiga juhtus. Kellelgi tuli idee, et ma olen Marconega mestis. Et ma aitasin mõrvata ühe tema konkurentidest ja tegin lõpu KolmeSilma narkoringile. Ja nii nad siis tuhnisid üsna kõvasti.”
Ma tundsin äkilist süütorget. „Sest mina olin kohal. Sul oli minu kohta see vahistamiskäsk ja siis sa lasid selle tühistada. Ja kui kogu asi läbi sai, liikusid kõik need kõlakad minu ja Marcone kohta…”
Murphy pigistas huuled kokku ja noogutas. „Just.”
„Ja kui sa oleksid üritanud mulle sellest rääkida, oleks see õli tulle valanud.” Hõõrusin laupa. Ja ühtlasi oleks pannud tolle, kes Murphyt uuris, ka mind rohkem luubi alla võtma. Tema oli mind kaitsnud. Ma polnud isegi mõelnud selle peale, mida need Marcone levitatud kuulujutud kellelegi peale minu teha võiksid. Tore küll, Harry.
„Loll sa küll ei ole, Dresden,” kinnitas ta. „Mõnikord veidike naiivne, aga loll mitte kunagi. Siseasjadel ei õnnestunud midagi päevavalgele tuua, aga on piisavalt palju inimesi, kes usuvad, et ma olengi valemängija, nii et koos nendega, kellele ma juba ei meeldi, võivad nad mulle päris kena käki keerata, kui võimaluse saavad.”
„Sellepärast sa ei tõstnudki kära sellest, mida agent Benn tegi,” pakkusin ma. „Sa üritad kõike salajas hoida.”
„Nimelt,” ütles Murphy. „Mul võetaks kõrvad pihku, kui siseasjad kuuleks, et ma reegleidki väänan, rääkimata büroo agendiga kisklemisest. Usu mind, Denton võib jobuna paista, aga vähemalt pole ta veendunud, et ma olen petis. Ta mängib ausalt.”
„Ja siin tulevadki mängu tapmised. On nii?”
Vastamise asemel põikas ta aeglasesse ritta ja aeglustas tempo mugavaks. Ma pöörasin end