„Benn!” karjus Denton. Ta sööstis tulirelvast hoolimata teise poole ning sai relvastatud naise ja meie vahele. Võisin kuulda, kuidas ta tollega madalal tungival häälel räägib.
„Sina hull eit!” karjusin ma. „Mis sul viga on?”
Kaks teist FBI meest ja mitu väljas olnud patrullohvitseri tulid jooksuga. Murphy uratas ja virutas mulle tungivalt küünarnukiga kõhtu. Ma uratasin vastu ja tulin ta otsast ära. Ajasime mõlemad end vigastamata üles.
„Mis pagan siin juhtus?” nõudis üks ohvitseridest, vanem hõrenevate hallide juustega mees.
Denton pöördus ohvitseri poole, rahulikult ja jahedalt. „Relvatõrge. Tekkis arusaamatus ja agent Benni relv läks kogemata lahti.”
Ohvitser hõõrus pead ja silmitses Murphyt. „On see tõsi, leitnant?”
„Põrgut ta on!” ütlesin mina. Ma näitasin sõrmega Benni poole. „See hull eit…”
Murphy rammis oma küünarnuki mulle makku ja põrnitses mind kurjalt. „See on tõsi,” lausus Murphy, kuni mina kõhtu hõõrusin. „See juhtus just nii, nagu agent Denton ütles. Õnnetusjuhtum.”
Ma jõllitasin talle otsa. „Murph, jäta nüüd järele. See naine…”
„Tal juhtus relvaga äpardus,” teatas Murphy karmil häälel. „Oleks võinud juhtuda igaühega.” Murphy pööras oma vihase pilgu vananeva ohvitseri poole, too pilgutas selle peale leebelt silmi ja kehitas siis õlgu.
Denton pööras end uuesti meie poole ja uuris sekundikese pingsalt Murphyt. Siis ta noogutas. „Hästi, George. Äkki vaatad, kas leitnandiga on kõik korras, ja aitad ta auto juurde?”
„Muidugi, muidugi, Phil,” kostis kõhn poiss punaste juuste, suurte kõrvade ja tedretähnidega. „Uh, härra Dresden, leitnant Murphy. Läheksime ehk välja ja hingaksime veidi värsket õhku? Mina olen Roger Harris ja see on agent Wilson.”
Teine FBI tüüp, kogukas ülekaaluline mees hilistes neljakümnendates, taanduva juuksepiiri ja üle vöö rippuva kõhuga lihtsalt viipas meid endale järgnema ning kõndis ukse poole. Murphy jõllitas hetke vihaselt Dentonit, pööras siis kannalt ümber ja marssis priskele Wilsonile järele. Mina järgnesin talle.
„Ma ei suuda seda uskuda. On sinuga kõik korras? Miks pagan sa neile ei öelnud, mida ta tegi?” pärisin ma Murphylt vaikselt.
„See mõrd,” kostis Murphy kaugeltki mitte nii tasa. „Ta üritas mind oimetuks lüüa.”
„Ta üritas sind maha lasta,” ütlesin ma vastu.
Murphy hingas hammaste vahelt välja, kuid kõndis edasi. Ma heitsin pilgu seljataha jäänud ruumi poole ja nägin, kuidas ümber Ogaliku lõhki kistud ja moonutatud laiba veel politseilinte veetakse. Kriminalistid olid kohale jõudnud ja meeskond seadis end ruumi ülekäimiseks valmis. Denton põlvitas Benni kõrval, kes hoidis nägu käte vahel ja tundus nutvat. Denton jälgis mind, hallid silmad arvestavad ja ilmetud, paigutades mind kartoteeki – „pikk, sale, tumedad juuksed, tumedad silmad, haukalikud näojooned, nähtavaid arme ei ole”.
Ma põrnitsesin teda minuti ja siis tuli äratundmine, tugev intuitsioon, milles olin täiesti kindel. Denton varjas midagi. Ta teadis midagi ega kavatsenud rääkida. Ärge küsige, kuidas ma seda teadsin, aga miski tema juures, selles, kuidas veenid ta otsaesisel paisusid, või viisis, kuidas ta oma kaela nii kangelt hoidis, pani mind nii mõtlema.
„Äm,” poetas see poiss, Harris. Ma pilgutasin silmi ja pöörasin tema poole. Ta avas mulle ja Murphyle ukse ja me kõndisime välja. „Annate ehk Deborah’le väheke armu. Ta on nende Lobomõrvade pärast tõesti närvis. Ta pole viimasel kuul eriti und saanud. Ta tundis üht kutti, kes surma sai. Ta on sellest peale pingul olnud.”
„Pea suu, Harris,” ütles ülekaaluline agent Wilson vastikust väljendaval toonil. „Lihtsalt pea suu.” Ta pöördus meie kahe poole ja sõnas rahulikult: „Kerige siit kus kurat. Ma ei taha näha mitte kumbagi teist ühegi sündmuskoha lähedal, mis pole teie mängumaa, leitnant Murphy. Siseasjade osakonnal on tööd küllalt, kas pole?”
Ta pööras ümber ja läks majja tagasi. Punapäine poiss saatis meile vabandava kohmetu naeratuse ja kiirustas siis ülekaalulisele agendile järele. Ma nägin, kuidas ta mõtlikul ilmel minu poole tagasi kiikas. Siis oli ta läinud. Uks sulgus, jättes meid Murphyga õue, eemale juurdlusest ja kuriteopaigal leiduvast tõendusmaterjalist.
Ma vaatasin läbi selge öö peaaegutäiskuu poole. Libahundid poolvalmis restoranides läbi akende gangsterilakeidele kallale kargamas. Moonutatud laip keset verest läbiimbunud põrandat. Raevukad FBI väliagendid, kes tõmbavad relva ja tulistavad, et tappa. Natuke kung fu’d, natuke John Wayne’i ja mõned argised ähvardused.
Ainult veel üks töine õhtupoolik senimaani, mõtlesin ma, tundes, kuidas pingul närvid pillikeeltena tinisevad.
3. peatükk
Kõhus keeras majas nähtud jubedast vaatepildist ja pingest peaaegu juhtunu pärast. Üks kõrv kumises ikka veel lasu kõlast. Hakkasin nüüd üleni värisema, adrenaliinisööst hajus, jättes mu maha närvilise ja pingulolevana. Torkasin käed tolmumantli taskutesse, ettevaatlikult vältides taskurätikusse mässitud vereplekilist klaasikildu, ja pöörasin näo vastutuult, sulgesin silmad.
Lõdvestu, Harry, ütlesin endale. Rahune maha. Hinga sisse ja välja ja muudkui tee seda edasi. Näed? Sa pole surnud. Surnud inimesed ei hinga niimoodi. Sa pole Ogalik, puha tükkideks kistuna põrandal. Sul pole ühtegi kuuliauku ka sees. Sa oled elus ja Murphyga on kõik hästi ja sa ei pea enam seda silmitut nägu vaatama.
Aga laugude varjus nägin ikka veel seda lõhkirebitud laipa. Võisin tunda väljakistud sisikonna jälki haisu. Mäletasin verd, tolmusel põrandal kleepuvat, hüübivat, kipsil tihedate pisikeste täppidena. Tundsin kurgus sapi maitset ja võitlesin iiveldusega.
Ma tahtsin röökida, joosta, kätega vehkida ja millelegi jalaga virutada, kuni parem hakkab. Ma võisin peaaegu mõista agent Benni reaktsiooni, kui tema oli töötanud rea selliste tapmiste kallal nagu see, mida äsja näinud olin. Ei saa vahtida väga pikalt nii palju verd, ilma et hakkaksid seda nägema ka igal pool mujal.
Muudkui hingasin sügavalt, sisse ja välja. Tuul mu näol oli jahe ja värske, saabuva sügise lõhnadest kirbe. Oktoobriõhtud on Chicagos jahedad ja tuulised, aga meeldivad mulle sellegipoolest. See on õues olemiseks mu lemmikaeg. Viimaks rahunesin maha. Murphy pidi olema minu kõrval sama teinud, end lõdvestuma sundinud. Hakkasime mõlemad samal ajal tagasi auto poole kõndima. Meil polnud vaja vahetada ühtegi sõna.
„Ma…” alustas Murphy ja jäi uuesti vait. Ma ei vaadanud tema poole, ei öelnud midagi. „Anna andeks, Harry. Ma kaotasin enesevalitsuse. Agent Denton on persevest, aga ta teeb oma tööd ja tal oli õigus. Tehniliselt võttes polnud mul mingit õigust sündmuskohas viibida. Ma ei kavatsenud sind üldse asjasse segada.”
Ta avas uksed ja istus autosse. Ma seadsin end kõrvalistmele, sirutasin siis käe ja tõmbasin tal võtmed käest, kui ta hakkas mootorit käivitama. Ta keeras pea minu poole, silmad ahenemas.
Ma pigistasin võtmed pihku. „Lihtsalt istu ja rahune natuke, Murph. Me peame rääkima.”
„Ma ei usu, et see on hea mõte, Harry,” lausus ta.
„Ja nii paljukest sa mind elu päästmise eest tänad. Kaks korda juba. Sa kavatsed minu eest infot varjata.”
„Sina peaks teadma, kuidas see käib,” ütles ta kurja näoga. Kuid ta naaldus istme seljatoele ja vaatas läbi auto tuuleklaasi välja. Võisime näha, kuidas politseinikud, kriminalistid ja FBI ülikonnad majas edasitagasi liiguvad. Vaikisime mõlemad tükk aega.
Naljakas oli see, et minu ja Murphy vahelised probleemid pärinesid samast allikast, kust