Jah, ta on minu pärast nii kõhn.
Ma võitlen oma süütundega, ehkki tundub, et Ana püüab poissi rahustada. Kutt tundub olevat Anast kuradima moodi huvitatud. Liiga huvitatud. Mu rinnus tärkab viha. Ana ütleb, et ta on ainult sõber, aga on ilmselge, et poiss nii ei tunne. Ta tahab rohkemat.
Käed eemale, ta kuulub mulle.
„See töö siin on muljetavaldav, mida teie arvate?“ küsib minult üks kireva särgiga kiilanev noorsand.
„Ma pole veel ringi vaadanud,“ vastan ja pöördun baarmeni poole. „Kas see on kõik, mis teil on?“
„Jah. Punast või valget?“ küsib ta ükskõikselt.
„Kaks klaasi valget veini,“ pomisen.
„Ma arvan, et see avaldab teile muljet. Rodriguezel on silma,“ räägib mulle see ärritava särgiga ärritav jobu. Ma pöördun temast eemale ja heidan pilgu Ana suunas. Ta vaatab mind ainiti, silmad suured ja hiilgavad. Mu veri läheb keema ja võimatu on temalt pilku ära pöörata. Ta on siin rahvahulga keskel nagu majakas ja ma olen ta pilku kadunud. Ta näeb vapustav välja. Ta juuksed raamivad nägu ja langevad lainetes lopsaka kosena ta rindadele. Kleit, mis on vabamalt seljas kui mäletan, toob siiski ta kurvid esile. Võib-olla pani ta selle meelega selga. Ta teab, et see kleit on mu lemmik. Kas ikka teab? Seksikas kleit, seksikad saapad.
Kurat – kontrolli end, Grey.
Rodriguez küsib midagi Analt, kes on sunnitud katkestama pilgukontakti minuga. Ma arvan, et ta teeb seda vastumeelselt, ja see on meeldiv. Aga pagan võtaks, sellel kutil on täiuslikud hambad, laiad õlad ja peen ülikond. Ta on kanepinarkari kohta üks hea välimusega litapoeg, tuleb tunnistada. Ana noogutab millegi peale, mida kutt ütleb, ning naeratab talle soojalt ja muretult.
Ma tahaks, et ta minule niimoodi naerataks. Kutt kummardub ja suudleb teda põsele. Sitapea.
Ma põrnitsen vihaselt baarmeni.
Tee ruttu, mees. Tal läheb veini valamisega terve igavik, ebakompetentne lollpea selline.
Lõpuks saab ta tehtud. Ma haaran klaasid, ei tee väljagi mehest enda kõrval, kes räägib mingist teisest fotograafist või ajab mingit muud sellist jura, ning sammun tagasi Ana juurde.
Vähemalt on Rodriguez ta rahule jätnud. Ana on mõttes, seisab ühe foto ees. See on maastik, järv, üpris kena, nagu ma arvan. Ana heidab mulle valvsa pilgu, kui talle klaasi ulatan. Ma võtan enda omast kiire lonksu. Jeesus, kui vastik, soe, liiga tammine Chardonnay.
„Kas see vastab su standarditele?“ Ta tundub olevat lõbustatud, aga mul pole aimugi, millele ta viitab – näitusele, hoonele? „Vein,“ selgitab ta.
„Ei. Sellistel üritustel väga harva.“ Ma muudan teemat. „See poiss on andekas, eks?“
„Miks ma siis muidu palusin tal sinust portree teha?“ Ana on silmanähtavalt uhke. See pahandab mind. Ana imetleb teda ja on ta edust huvitatud, sest hoolib temast. Ana hoolib temast liiga palju. Inetu kibe tunne kerkib mu rinnus. Armukadedus, uus tunne, mida olen tundnud ainult Anaga seoses – ja see ei meeldi mulle.
„Christian Grey?“ Mingi rännumehe riietes tegelane suunab kaamera mulle näkku ja katkestab mu sünged mõtted. „Kas ma võin ühe pildi teha, sir?“
Kuradi paparatso. Ma tahaksin käskida tal uttu tõmmata, aga otsustan olla viisakas. Ma ei taha, et Sam, mu avalike suhete mees, peaks tegelema ajakirjanduse kaebustega.
„Muidugi.“ Ma tõmban Ana enda kõrvale. Ma tahan, et kõik teaksid, et ta kuulub mulle … kui ta mind tagasi võtab.
Ära kiirusta, Grey.
Fotograaf teeb mõne klõpsu. „Härra Grey, tänan teid.“ Vähemalt tundub, et ta on tänulik. „Preili …?“ küsib ta, soovides ta nime teada saada.
„Ana Steele,“ vastab ta ujedalt.
„Tänan teid, preili Steele.“ Ta kiirustab minema ja Anastasia astub minust eemale. Pettunult lasen tal minna ja surun käed rusikasse, võideldes sooviga teda uuesti puudutada.
Ta vaatab mulle otsa. „Ma otsisin internetist pilte, kus sa oleksid koos kaaslasega. Seal pole ühtegi. Sellepärast Kate mõtleski, et sa oled gei.“
„See selgitab su sobimatut küsimust.“ Ma ei suuda vastu panna ja naeratan, meenutades Ana kohmetust meie esimesel kohtumisel: ta küsimusi ja kuidas ta ei osanud intervjueerida. Kas te olete gei, härra Grey? Ja mu enda ärritust.
See tundub nii kaua aega tagasi. Ma raputan pead ja jätkan. „Ei, kaaslased pole minu rida, Anastasia, ainult sina. Aga sa ju tead seda.“
Ja ma tahaksin palju, palju rohkemat.
„Nii et sa ei vii kunagi oma …“ – ta madaldab häält ja vaatab üle õla, ega keegi ei kuule – „… alistujaid välja?“ Ta kahvatub selle sõna peale, tal on piinlik.
„Vahel viin. Mitte seltskonda. Poodidesse.“ Need käigud olid lihtsalt niisama, võib-olla auhind hea alistuva käitumise eest. Ainus naine, kellega olen tahtnud midagi rohkemat … on Ana. „Sina oled mu ainus kaaslane, Anastasia,“ sosistan ja tahan saada kätte oma kohtuotsust, küsida temalt oma ettepaneku kohta, saada teada, mida tema tunneb ja kas ta võtab mu tagasi.
Aga galeriis on selleks liiga palju rahvast. Ana põsed muutuvad õrnroosaks nagu mulle meeldib ja ta vaatab maha. Ma loodan, et talle meeldib, mida ma ütlesin, aga ei saa kindel olla. Ma pean ta siit minema viima, nii et oleksime kahekesi. Siis võime tõeliselt rääkida ja midagi süüa. Mida varem me selle kuti tööd üle vaatame, seda varem saame lahkuda.
„Su sõber paistab olevat rohkem maastike, mitte portreede tegija. Vaatame ringi.“ Ma sirutan käe ja minu suureks rõõmuks võtab Ana selle vastu.
Me kõnnime ringi ja peatume põgusalt iga foto ees. Ehkki mulle on vastumeelt see kutt ja tunded, mida ta Anas äratab, pean tunnistama, et ta on üsna hea fotograaf. Me pöörame ümber nurga – ja jääme seisma.
Siin need on. Seitse suurt fotot Anastasia Steele’ist. Ta näeb välja vapustavalt ilus, loomulik ja pingevaba – naerev, kulmu kortsutav, mossitav, mõtlik, lõbustatud ning ühel neist igatsev ja kurb. Fotode kõiki detaile uurides tean ilma ühegi kahtluseta, et Rodriguez tahab olla midagi palju rohkemat kui sõber. „Tundub, et ma pole ainuke,“ pomisen. Need fotod on selle mehe austusavaldus Anale – tema armastuskirjad – ja kõik on galerii seintel väljas, nii et suvaline tõbras võib neid vahtida.
Ana silmitseb neid vapustatult ja vaikides, olles sama üllatunud kui mina. Noh, pole mingit võimalust, et need võiksid olla kellelgi teisel. Ma tahan neid pilte. Ma loodan, et need on müügiks.
„Vabanda mind.“ Ma jätan Ana hetkeks sinnapaika ja sammun vastuvõtulaua juurde.
„Kuidas ma saan teid aidata?“ küsib naine, kes meid saabumisel tervitas.
Tegemata välja ta värelevatest ripsmetest ja provotseerivast liiga punasest naeratusest, pärin: „Need seitse portreed, mis seal tagapool ripuvad, kas need on müügiks?“
Pettumus libiseb üle ta näo, aga muutub siis laiaks naeratuseks. „Anastasia kollektsioon? Vapustavad tööd.“
Vapustav modell.
„Muidugi on need müügiks. Las ma uurin hindu,“ ütleb naine innukalt.
„Ma tahan neid kõiki.“ Ma võtan rahakoti.
„Kõiki?“ Ta tundub olevat üllatunud.
„Jah.“ Ärritav naine.
„See kollektsioon on neliteist tuhat dollarit.“
„Ma tahaksin, et need nii ruttu kui võimalik kohale toimetataks.“
„Aga need peavad üleval olema, kuni näitus kestab,“ ütleb ta.
Vastuvõetamatu.
Ma