„Oh, Christian, sa oled vahel tõesti väga juhm,“ ütleb ta lõbustatult, aga halvakspanuga.
„Juhm? Mina? Ma pole kindel, kas ma lepin teie tooniga, preili Steele.“
„Noh, ära siis lepi,“ torkab ta, olles endaga rahul. Mulle meeldib, et ta mind narrib ja kiusab. Tal on võime teha mind vaid oma pilgu või naeratusega meeter lühemaks või kümme meetrit pikemaks – see on värskendav ja millegi sellesarnasega pole ma varem kokku puutunud.
„Ma tundsin puudust su teravast keelest, Anastasia.“ Mulle tuleb äkki pähe pilt temast minu ees põlvili ja ma nihelen oma istmel.
Kurat. Keskendu, Grey. Ana pöörab pilgu ära, peidab naeratust ja vaatab alla äärelinnale, mis meie all möödub, ja ma kontrollin suunda. Kõik on hästi, me oleme teel Portlandi.
Ta vaikib ja ma heidan talle kiire pilgu. Ta nägu särab uudishimust ja ma mõtlen, kas ta vaatab maastikku enda all ja opaalikarva taevast. Ta põsed on pehmed ja kumavad õhtuvalguses. Ja hoolimata oma kahvatusest ja tumedatest rõngastest silmade all – tõend minu põhjustatud kannatustest – näeb ta vapustav välja. Kuidas ma võisin tal lasta oma elust minema kõndida?
Mida ma ometi mõtlesin?
Kui lendame pilvede kohal oma mullis kõrgel taevas, kasvab mu optimism ja väheneb eelmise nädala rahutus. Aegapidi hakkan lõdvestuma, naudin kergust, mida ma pole tundnud tema lahkumisest saadik. Ma võiksin sellega ära harjuda. Ma olin unustanud, kui rahulolevana ma end tema seltsis tundsin. Ja värskendav on näha oma maailma läbi tema silmade.
Aga kui läheneme oma eesmärgile, hakkab mu enesekindlus kõikuma. Ma loodan, et mu plaan toimib. Ma pean viima ta kuhugi, kus saame omaette olla. Võib-olla õhtust sööma. Kurat küll. Ma oleksin pidanud kusagil laua broneerima. Tal on vaja süüa. Kui saan ta õhtust sööma, pean leidma õiged sõnad. Need viimased päevad on mulle näidanud, et vajan kedagi – ma vajan teda. Ma tahan teda, aga kas tema mind tahab? Kas ma suudan teda veenda, et ta annaks mulle teise võimaluse?
Aeg näitab, Grey – võta vabalt. Ära teda jälle minema hirmuta.
ME MAANDUME veerand tunni pärast Portlandi kesklinnas kopteriplatsil. Kui seiskan Charlie Tango mootorid ja lülitan välja transponderi, kütte ja raadioside, tõuseb jälle pinnale ebakindlus, mida olen tundnud sellest ajast peale, kui otsustasin ta tagasi võita. Ma pean talle rääkima, mida tunnen, ja see saab olema raske, sest ma ei mõista oma tundeid tema vastu. Ma tean, et tundsin temast puudust, et olen ilma temata õnnetu ja et olen valmis proovima suhet nii, nagu tema soovib. Aga kas tema jaoks sellest piisab? Kas minu jaoks sellest piisab?
Räägi temaga, Grey.
Kui olen oma turvavöö lahti teinud, kummardun tema oma valla päästma ja mu ninna tungib ta magus lõhn. Nagu alati lõhnab ta hästi. Ta pilk kohtub minu omaga ja see on varglik – kas see paljastab sobimatuid mõtteid? Mida ta täpselt mõtleb? Nagu alati tahaksin väga seda teada, aga mul pole aimugi.
„Tore reis, preili Steele?“
„Jah, tänan teid, härra Grey.“
„Noh, lähme siis selle poisi fotosid vaatama.“ Ma avan ukse, hüppan maha ja sirutan talle käe.
Joe, kopteriplatsi mänedžer, ootab, et meid tervitada. Ta on tõeline antiik: Korea sõja veteran, aga ikka veel kärme ja terav nagu viiekümnene. Miski ei jää tal märkamata. Ta silmad lähevad särama, kui ta mulle oma karmi näoga naeratab.
„Joe, hoia teda Stephani jaoks. Ta tuleb kaheksa-üheksa paiku.“
„Tehtud, härra Grey. Ma’am. Teie auto ootab allkorrusel, sir. Oh, ja lift on korrast ära. Te peate trepist minema.“
„Tänan sind, Joe.“
Kui suundume tuletõrjetrepi poole, silmitsen Anastasia kõrge kontsaga saapaid ja mulle tuleb meelde ta mitte eriti väärikas kukkumine mu kabinetti.
„Sul veab, et ainult kolm korrust – selliste kontsadega.“ Ma varjan oma naeratust.
„Kas sulle need saapad ei meeldi?“ küsib ta alla vaadates. Mulle torkab pähe meeldiv kujutlus, kuidas need on mu õlgadel.
„Mulle meeldivad need väga, Anastasia.“ Ma loodan, et see väljend ei reeda liigselt mu ulakaid mõtteid. „Tule. Me läheme aeglaselt. Ma ei taha, et sa kukusid ja kaela murraksid.“ Ma olen tänulik, et lift on korrast ära – see annab mulle hea vabanduse teda toetada. Ma panen käe ta piha ümber, tõmban ta endale lähemale ja me astume trepist alla.
Autos, kui oleme teel galeriisse, mu ärevus kahekordistub, me läheme ta niinimetatud sõbra näituse avamisele. Kui seda meest viimati nägin, püüdis ta Anale keelt kurku toppida. Võib-olla on nad viimastel päevadel rääkinud. Võib-olla on see nende kauaoodatud randevuu.
Kurat, ma polnud enne selle peale tulnud. Ma tõesti loodan, et see pole nii.
“José on ainult sõber,” selgitab Ana.
Mida? Ta teab, mida ma mõtlen? Ma olen nii selgesti loetav? Mis ajast peale?
Sellest ajast, kui ta mu raudrüü ära võttis ja ma avastasin, et vajan teda.
Ta vaatab mind ja mu kõht tõmbub pingesse. „Need kaunid silmad tunduvad su näos liiga suured, Anastasia. Palun luba mulle, et sööd.“
„Jah, Christian, ma söön.“ See ei kõla eriti siiralt.
„Ma mõtlen seda tõsiselt.“
„Tõesti või?“ Ta hääl on tulvil pilget ja ma pean oma käsi vaos hoidma.
On aeg temaga selget juttu rääkida.
„Ma ei taha sinuga tülitseda, Anastasia. Ma tahan sind tagasi ja ma tahan, et sa oleksid terve.“ Ta vaatab mind vapustatult, ainitisel pilgul.
„Aga miski pole muutunud.“ Ta kortsutab kulmu.
Oh, Ana, on küll – minus on toimunud seismiline nihe.
Me sõidame galerii ette ja mul pole enne avamist aega selgitada. „Räägime tagasiteel. Me oleme kohal.“
Enne kui ta jõuab öelda, et ta pole sellest huvitatud, astun autost välja, kõnnin ümber selle ja avan talle ukse. Ta näib olevat maruvihane, kui välja astub.
„Miks sa nii teed?“ hüüatab ta ärritunult.
„Mida ma teen?“ Kurat – mida see tähendab?
„Ütled midagi sellist ja siis lihtsalt lõpetad selle jutu.“
Ahaa – sellepärast oled sa vihane?
„Anastasia, me oleme kohal. Sa tahtsid siia tulla. Käime näitusel ära ja siis räägime. Ma eriti ei taha tänaval mingit stseeni.“
Ta surub huuled mossitades kokku ja ütleb vastu tahtmist „hea küll“.
Ma võtan tal käest kinni ja astun kiiresti galeriisse ning ta tuleb mu järel.
Ruum on eredalt valgustatud ja õhurikas. See on üks neist ümber tehtud ladudest, mis on hetkel nii moes – puitpõrandad ja tellisseinad. Portlandi kunstirahva koorekiht joob odavat veini ja kõik vestlevad vaikselt näitust imetledes.
Üks noor naine tuleb meid tervitama. „Tere õhtust ja tere tulemast José Rodrigueze näituse avamisele.“ Ta silmitseb mind.
See on ainult pealispind, kullake. Vaata mujale.
Naine on segaduses, aga kogub end, kui märkab Anastasiat. „Oi, see oled sina, Anastasia. Me tahaksime sinu arvamust ka kuulda.“ Ta ulatab Anale brošüüri ja viitab ajutise baari suunas. Ana kortsutab kulmu ja väike v-täht, mida ma armastan, tekib ta nina kohale. Ma tahan seda suudelda, nagu olen varem teinud.
„Sa tunned teda?“ küsin. Ana raputab pead ja ta kulmukortsutus süveneb. Ma kehitan õlgu. Noh, see on Portland. „Mida sa juua tahad?“
„Ma