„Oota. Meie Brody? Kaklus mu vendadega?“ Heather pöördus Brody poole, tundes, kuidas osa soojust temast välja nõrgus. „Kes te täpselt olete?“
„Lase tulla, Brody,“ ütles Vic ilmselgelt lõbustatuna. „Heather ei mäleta sind. Võibolla ka ta vennad ei mäleta sind.“
„Nii hästi mul ka ei vea.“ Brody astus pool sammu tema poole, kõige kergem huumorihelk tumedates silmades. „Pole midagi, Heather. Ma mäletan sind. Metsikud juuksed, hambaklambrid, ägedad väikesed põselohukesed ja tõsine armumine minusse.“ Ta pilgutas silma. „Küllap see armumine ei jäänud kestma, ah?“
„Oota.“ Heather mõistis, et hoiab hinge kinni. „Sa oled see Brody? Brody Hancock?“
„Seesama.“
Brody naeris, kui ta hüvastijätuks Vicile noogutas ja tagaukse kaudu lahkus.
Vic laskis hingeõhu pikalt välja. „Brody on jõuline mees. On alati olnud. Kas sa teda tõesti ei mäleta?“
Heather tegi grimassi. „Nüüd mäletan.“
Vic silmitses teda hetke ja vaatas siis esikusse Rohani poole, kes oma asemel sügavalt magas. „Ta näeb välja, nagu oleks oma päevaseikluse kätte saanud. Ma otsisin teda garaažist ja etikutelt nii kõrgelt kui madalalt. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks selle väikese kelmiga juhtunud, kui sa poleks teda leidnud. Mitte et see tema süü oleks, et ta plehku pani.“
„On sul aimu, kuidas ta välja pääses?“
Vic ei vastanud kohe, pilk ikka veel magaval kutsikal. Viimaks raputas ta pead. „Pole aimugi. Keerasin selja ja välja ta läks. Küllap ma ei ole kutsikatega harjunud.“ Ta naeratas Heatherile, nakatav soojus jälle platsis. „Aitäh sulle, Heather. Kutsikate päästmine ei kuulu sinu töökohustuste hulka.“
„Mul oli rõõm seda teha, Vic.“
„Ja Brody?“
Heather mõtles, kas Vici jutt oma majakülalisest – avastus, et mees oli Brody Hancock Knights Bridge’ist – tekitas pöörise tema sisemuses. „Ma sain temata hakkama, aga kindlasti oleks ta appi tulnud, kui teda oleks vajatud.“
„Ta on hea mees, keda enda kõrval hoida.“
„Kahtlemata.“
„Heather…“ Vic hingas välja, tundes end ilmselgelt ebamugavalt. Ta noppis lahtise lõnga oma sviitrilt ja nipsutas kraanikaussi. „Brody ei ole jalgagi Knights Bridge’i tõstnud tollest suvest peale, kui ta keskkooli lõpetas. Ta oli siis vihane probleemidega teismeline.“
Seksikas samuti, mõtles Heather. Kuid tema oli siis olnud alles keskastmes ja kui midagi, siis oli Brody nüüd isegi seksikam.
Ta märkas, et tema sall oli kukkunud põrandale, ja tõstis selle üles. Ka sall oli märg. Ta viskas selle üle mantli. „Kui kaua on Brody turvateenistuse agent olnud?“
„Vähemalt kümme aastat. Ta värvati tema viimasel aastal kolledžis.“
„Oli sinul sellega midagi tegemist?“
„Ainult vastamine tema küsimustele. Ta sai sisse omaenda väärtuste põhjal. Ta on selles ka hea. Pagana hea. See on raske töö.“
„Kindlasti,“ ütles Heather ainsagi kahtluseta.
„Kas sa kukkusid ojja enne või pärast seda, kui ta sind päästma tuli?“
„Ma ei kukkunud ojja ja ta ei päästnud mind.“
Vic naeris. „Ma arvasingi, et nii sa ütled.“ Ta viipas maja eesosa poole. „Miks sa ei lähe end tule äärde soojendama? Sa oled läbi külmunud, Heather. Puhka, enne kui koju lähed. Saa tasakaal tagasi.“
„Tänan,“ ütles Heather, mõistes, et ta on ikka veel paljajalu, märgade saabaste, märgade sokkide ja märgade pükstega. Ta naeratas Vicile. „Tule ääres soojendamine tundub mõnus.“
1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)
Kaks
Heather ajas Rohani päästmisest ikka veel veidi punased sõrmed laiali oranžide leekide ees, mis mühisesid musta võre taga massiivses kivist kaminas, ühes sajandivanuse maja paljudest selgetest originaaljoontest. Ta liigutas varbaid, seistes kaminavaibal. Tema vend Adam, müürsepp, peab renoveerimise käigus üle vaatama korstnad ja tulekolded, samuti välise müüritöö.
Seal peaksid ta mõtted olema, ütles ta endale. Mitte diplomaatilise turvateenistuse agendil, kes oli pidanud lahkuma Knights Bridge’ist usaldamatuse tõttu üle kümne aasta tagasi.
„Peaksid oma sokid tule ees kuivatama,“ märkis Adrienne Portale elutuppa astudes, kaks pudelit veini käes. Ta asetas need kõrvallauale. „Vic ei paneks pahaks. Ta arvaks, et see iseloomustaks teda siin. See meeldiks tema romantilisele mõttele, et ta on härrasfarmer.“
Heather puhkes naerma. „Mu märgades sokkides ei ole küll midagi romantilist.“
Adrienne istus kõvasti polsterdatud toolile. Tal olid tihedad tumedad lokid, mis ulatusid üle õlgade, ja ilus südamekujuline nägu, mis täiendas tema liivakellafiguuri ja musta rõivastumise eelistust. Ta kandis pleekinud musti teksaseid ja mustade helmestega tuunikat, mille oli oma rõõmuks leidnud riidekapist esimese korruse võõrastetoas, kus ta peatus.
Ta tõstis jalad üles ja sättis enda alla. „Ma investeerisin oma esimesel nädalal siin villastesse sokkidesse. Linna universaalkaupluses on neid korralik valik. Kasvasin üles San Franciscos. Ka seal võib külmaks minna, aga mitte nagu see külm siin. Ma ei teadnudki, et villaseid sokke on nii palju erinevat laadi. Ma võiksin tuua sulle ühe paari, enne kui sa lahkud. Tegelikult võid need endale jätta. Kartsin väga, et külmetan end ära, ja ostsin rohkem, kui vajasin.“ Ta naeris, seades end suurde tooli mugavamalt. „See on parem mõte kui sokkide tule ääres kuivatamine, kas sa ei arva?“
„Jah, tänan.“ Mitte et tal oleks olnud plaan oma sokke tule ääres kuivatada, mõtles Heather.
Adrienne sõrmitses ühe veinipudeli silti. „Vein, villased sokid ja kuum tuli. Täiuslik Knights Bridge’i talveõhtu. Lisa siia uitama läinud kutsikas ja jõuline föderaalagent ning mul ei ole mingeid kaebusi.“ Ta istus ettepoole. „Ta on ju jõuline, eks ole? Too Vici diplomaatilise turvateenistuse agendist külaline? Ma ei ole teda veel kohanud.“
Heather pigistas käed rusikasse, need olid nüüd soojemad, kuid ta hoidis neid jätkuvalt tule ees. „Ma olin keskendunud Rohani päästmisele.“
„Hm, selleks läheks tarvis palju jõulisust, et sa seda oma vendade kõrval märkaksid. Ma ei suuda ette kujutada elu ühegi vennaga, viiest vennast rääkimata.“ Adrienne judistas liialdatult õlgu. „Ja olla veel kõige noorem. Võeh.“
„Minu jaoks on see normaalne.“
„Muidugi on. Taevas tänatud, et see väike paharet Rohan oma katsumuses ellu jäi. Ma lootsin, et leian ta mõne voodi all magamas. Vicist oli sünnis ta majja võtta, aga ta ei tea kutsikatest kuigi palju. Mina samuti mitte. Räägitakse, et kutsika harjutamine puuriga on õige tee, aga võibolla on Rohan sellest east juba väljas.“
„Mitte keegi ei ole linnas üles pannud kuulutust kadunud kutsika kohta, nii palju kui ma tean,“ ütles Heather, istudes kamina ees toolil Adrienne’ist veidi kaugemal. „Ma oletan, et keegi sõitis linnast siia välja ja viskas ta maha nagu prügikoti.“
„See on vastik.“ Adrienne vehkis käega. „Kuid me ei mõtle sellest praegu. Tal on siin turvaline, isegi kui meil on veel veidi õppida, kuidas tema eest hoolitseda. Ainult kolm päeva, ja ta on saanud Vici juba oma käpa alla.“
„Kui kauaks sa seekord siia jääd?“
„Ma ei tea. Oletan, et see sõltub Vicist. Ta ei vaja mind majahoidjaks, kui kavatseb pidevalt siin olla. Ta ütleb, et ma võin jääda, ükskõik kas ta on siin või ei ole, aga ma ei