Mine. Mine. Mine. See sõna haamerdab tal peas, jalad taovad selle rütmis betooni.
Joan kujutab ette, kuidas püssimees neid jälgib, nende suunas esimesed sammud teeb, hakkab järve äärt pidi tulema, irve üle näo laiumas. Joan kujutab ette, kuidas mees sammu lisab.
Ta ei suuda seda taluda. Ta heidab pilgu üle õla ega näe kedagi, tõsi küll, ta ei saa korralikult vaadata, sest ta ei taha sammu aeglustada.
Kootud seelik liibub kitsana vastu jalgu, segab jooksmist, ning ta tahaks seda kõrgemale tõmmata, aga tal pole vaba kätt. Äkki see rebeneb, mõtleb ta lootusrikkalt. Ta kuuleb, kuidas kivikesed talla all krabisevad. Ta pigistab varbad ümber sandaali rihma ja kuuleb, kuidas tallad plartsuvad – veel üks hirm, et sandaal võib jalast tulla.
Teed ääristavad halloween’i-tuled, need on täpselt tema pea kohal ja säravad reipalt igal sammul, erevalgelt, just nagu Lincoln, kui ta on kogemata taskulambi vihu emale näkku suunanud.
Taevas tõmbub aina tumedamaks. „Miks me jookseme?” küsib Lincoln, kelle kakskümmend kilo põrklevad vastu Joani puusaluud, ning naine imestab, et poiss on nii kaua vait olnud. Võib-olla märkas ta alles nüüd, et nad ei liigugi parkla poole.
Joani kopsudes kõrvetab, kui ta üritab piisavalt õhku sisse ahmida, et vastust moodustada.
„Kohe,” – ta peab õhku ahmima – „ütlen.”
Lincoln pigistab käed kõvemini ümber ema kaela. Nendega paralleelselt kulgeb eredate tulede kõrval raudtee, oh mida kõike Joan küll annaks, et näha nende kõrvale sõitvat väikest punamusta rongi, mis on valmis nad minema viima, ehkki ta aimab, et jookseks ilmselt kiiremini kui liigub rong. Aga ta tahaks ikkagi rongi.
Käed hakkavad juba veidi valutama ja mõte põikab tagasi eelmisse nädalasse, kui nad pargis jalutasid – kas partidel on hambad? kas on päris kindel, et nad mind ei hammusta? kas partidel on koivad? miks mina kohe kõndima ei hakanud, kui ma tita olin? kas mul olid koivad? kas mul olid jalad? Tol pärastlõunal läks asi tagasiteel selleni, et Joan ei jaksanud poega enam süles kanda ja pidi ta murule maha panema, ehkki poiss hakkas selle peale nutma.
Ta ei pane poissi maha. „Emme!” ütleb Lincoln pahaselt ja puudutab tema nägu.
„„Kohe” on möödas.”
„Seal oli üks paha mees,” ütleb Joan, ehkki ta poleks sellist asja kindlasti öelnud, kui ta poleks paanikas.
„Kus?” küsib poiss. Joan on raja silmist kaotanud. „Mida?”
„Kus see paha mees on?” küsib poiss.
Joan hüppab kahe sammuga üle raudteeristi – pealegi, kui rong peakski tulema, tähendaks see, et seda juhib teine inimene ja just nüüd tahaks väga mõnda teist inimest näha – ning siis jääb nende ja surnukehade ja mehe vahele järv ja see on hea. Ülesmäge Aafrikasse viivat käänulist teed ääristavad puud – laialehised vihmametsataimed, mis varjavad neid hästi igaühe pilgu eest. Kui keegi peaks neid otsima, on neid nüüd kindlasti raskem märgata.
„Ta oli seal kaugemal,” ütleb Joan ja komistab, kukkudes peaaegu käpuli.
Ta kuuleb sireene. Võimatu öelda, kui lähedal need on, aga see tähendab, et politsei on teel ja nad ajavad varsti kõik korda, aga praegu pole tal sellest mingit abi.
„Mina ei näinud paha meest. Kust sa tead, et ta paha oli?” Lincolni lõug põrkab vastu Joani õlga.
Lincoln muutub pahuraks, kui ema tema küsimustele ei vasta, ja Joan ei taha, et poiss nutma hakkaks, sest ta ei taha lärmi teha ja lisaks hakkaks poiss siis nihelema või veel hullem, jalga liipama.
Kui Lincoln süldistub, on ta kaks korda raskem.
„Me peame kaugemale pääsema,” hingeldab ta. „Kohe. Nii et aita emmet ja hoia kinni – hoia jalgadega veidi kõvemini. Las me jõuame mõnda kindlasse kohta ja siis ma vastan sulle.”
Ta saab vaevu kõik sõnad suust. Tema kopsud on lõhkemas.
Reied kisendavad. Päike on puulatvade taha vajunud ning taimede varjud tema jalge all on pikad ja kurtunud.
Tema küünarnukk riivab banaanipuu lehte, mis on tugev ja lai nagu tiib.
„Kuhu?” küsib Lincoln, sest otse loomulikult ei lõpeta ta pärimist. „Kuhu me läheme?”
Joan ei tea. Kuhupoole minna? Mis edasi saab? Mida ta üldse otsib? Jalad taovad rütmi. Ta tõmbab varbad veel rohkem krõnksu ja loodab, et edasine tee ei vii ülesmäge.
Ta ei suuda enam kaua nii jätkata.
Peitu. Nad peavad peitu pugema. Seda tulebki kõigepealt teha, alles siis saavad nad helistada politseisse või Paulile või mõlemale poole. Ta arvab, et peakski politseile teatama – lihtsalt ütlema, et nad on Lincolniga siin lõksus? Kindlasti tahab politsei ju teada, kes on veel loomaaeda jäänud. Ta tõstab Lincolni paremalt puusalt vasakule ja kohendab haaret poisi piha ümber.
„Emme!” ütleb Lincoln, oodates ikka veel mingit vastust. Alati on vaja mingit vastust.
Lõpuks ometi on nad mäeharjale jõudnud. Täiuslikult ehtlooduslikuks kujundatud taimede müürid jäävad selja taha ning Joan vaatab alla Aafrika elevantide väljapanekule, selle liivastele küngastele ja rohumaale ja voolavale jõele, nüüd peavad nad kas vasakule või paremale pöörama. Paremale minnes jõuaksid nad kaelkirjakute ja lõvide ja tiigrite juurde, vasakpoolne tee viib kaares jõehobude ja hüäänkoerte ja ahvideni.
„Emme!”
Joan annab Lincolni pealaele musi ja pöörab vasakule.
„Ma lõin hamba vastu su õlga ära,” ütleb poiss.
„Vabandust,” ütleb Joan.
Nüüd on tal hea meel, et ta ei võtnud suunda metsa ega Dinosauruselohu tuttavate kitsaste radade poole, sest hoolimata sealsete puude kõrgusest ei oleks nad varjumiseks suurt midagi leidnud, ning paar esmapilgul head kohta – võib-olla jahionn ja liblikamaja – oleksid olnud peidukohaks liiga ilmselged. Mõistagi oleks sealgi olnud ruumi kaugemale joosta ja ringi liikuda, kui neid oleks märgatud, aga kui palju ta Lincolni külge klammerdununa ikka õieti liikuda saab? Ei, nad ei vaja jooksmiseks ruumi. Kui keegi neid märkab, ei jõua nad joostes kuskile.
Ta taipab, et see on oluline teadmine. Tõestus, et tema mõistus surub paanikat alla.
Jah. Joostes ei jõua nad kuskile. Nad peavad nii hästi peitu pugema, et neid poleks näha isegi siis, kui keegi otse nende juurest mööda kõnnib. Ta peab leidma jäneseuru. Punkri. Salakäigu.
Lincoln on emmetamise järele jätnud. Mingi osa Joani hirmust peab olema kuidagi Lincolnini jõudnud ning kuniks see hirmuannus on veel lapsele jõukohane taluda, on Joan õnnelik – las poiss olla sõnakuulelik, kuid mitte kohkunud. Joan ei saa selles muidugi päris veendunud olla, aga kui nad turvalisse kohta jõuavad, uurib ta asja.
Elevantide väljapanek laiub hirmkaugele ja piki selle piirdeid hiilides kuuleb ta muusikat, esmalt arusaamatut, vaid noot siin ja teine seal, kuid peagi tunneb ta ära „Tondipüüdjate” tunnusloo. Hetkeks, mil ta möödub kokakoolaautomaatidest – Lincoln mängib sageli, et need on Batmani arvutid –, on muusika lõbus, aga selgelt liiga vali.
Jokker teeb jälle oma vanu trikke. Lähme batmobiili juurde!
Emme, mis sa arvad, kas Batmani autopesula on ka olemas, sest batmobiil saab mustaks, aga see on ju kabriolett, nii et kas nad saavad seda üldse pesta? Joani hüppeliiges teeb valusa jõnksu, aga ta ei aeglusta sammu. Paremat kätt seisab piirdele üllatavalt lähedal päris elevant, unise moega, ja Joanil on rõõm tema märkimisväärselt suurt kogu näha. Ta näeb silmanurgast, kuidas elevandi lont vonkleb, tajub selle rütmi, kuid pöörab pea teises suunas, vasakule, mõõtes pilguga kõigest mõne meetri kaugusel asuvat suurt hoonet. Savannah’ snäkibaar. Nad on selle hiigelsuure õlgkatuse all rosinaid söönud, laeventilaator suveõhus pähe puhumas, kuid restoranis sees pole nad kordagi käinud. Joanile