„Medusa oli siin,” teatab Lincoln ning Joan heidab pilgu läbi purskuva vee varjulisse nurka, kus seisavad kilpkonna, konna ja sisaliku kivikuju. Praegusel perioodil tähendab iga kivikuju nägemine märki sellest, et Medusa on siit mööda läinud. Ämblikmees oli siin, ütleb Lincoln ämblikuvõrke nähes.
„Vaesed sõbrakesed,” ütleb Joan, sest ta ütleb alati nii, kui nad Medusa ohvritest mööduvad.
„Nad oleksid pidanud silmad kinni hoidma,” ütleb Lincoln, sest ta ütleb alati nii.
Joan heidab pilgu Koaalakohviku tumedatele akendele, mille taga on riiulid kilesse mässitud võileibade ja tarretise ja keedetud munadega, aga ta ei näe sees mingit liikumist. Plasttoolid on tõstetud ruudukujulistele laudadele kummuli. Tavaliselt panevad töötajad söögikohad kinni ja keeravad uksed lukku veerand tundi enne sulgemisaega, nii et vaatepilt ei üllata teda.
Paremat kätt jääb mänguväljak ühes kaljude ja rippsillaga. Millalgi huvitas Lincolnit Antarktika, siis said suurtest kaljudest jäämäed. Eelmisel kevadel mängis ta aga rippsillal rüütleid ja kindlusi, hüüdis nähtamatutele kuningatele, et nood kahurid välja tooksid ja katapuldid kividega täidaksid. Nüüd on sama sild alati Thori vikerkaarevärviline tee maale. Aasta pärast käib Lincoln lasteaias ning superkangelaste päevad tuhmuvad ja asenduvad millegagi, mida Joan ei oska veel ette aimata. Siis asendub ühel päeval millegi muuga kogu loomaaed. Elu on edasi läinud ja sellest poisist, kes tal praegu käest kinni hoiab, on saanud keegi sootuks teine.
Nüüd võidavad nad aega tagasi, kiirustades mööda kingipoest ja puust väljalõigatud raamist, kus laps saab pea august välja pista ja mängida, et on gorilla. Jõudes lasteala serval asuvate vetikatest ummistunud akvaariumideni, aeglustavad nad sammu – Lincoln ei suuda kiusatusele vastu panna ja peab hiidkilpkonna otsima –, kuid kui nad on juba akvaariumi nurga taha pööranud, ilmub neist vaid mõni meeter eespool nähtavale kergelt jalgel kõikuv vanem naine. Tal on king käes.
„Sain kivi kätte, Tara,” ütleb ta ja tema hääles on teatav rõõmus meeleheide, mis ütleb ära, et ta on vanema. „Tule nüüd.”
Vaatevälja jõuavad kaks blondi tüdrukut, kindlasti õed, ning vanaema kummardub, sirutades kingaga käe väiksema tüdruku poole. Tüdruku juuksed on sätitud hobusesabadesse ja ta paistab olevat Lincolnist natuke noorem.
„Me peame minema,” ütleb vanaema, lükates kummisandaali väikese jala otsa. Siis ajab ta end sirgu.
Väiksem tüdruk ütleb midagi, liiga vaikselt, et seda kosta oleks, ehkki nad on nüüd neist vaid paari meetri kaugusel. Mitu kärbest kobistab vastu akvaariumi aknaklaasi.
„Ma võtan need siis jalast ära, kui oleme auto juurde jõudnud,” ütleb vanaema hingetuna. Ta teeb tasakaalu otsiva sammu, hoides tüdrukutel randmest kinni. Tüdrukud pilgutavad Lincolni poole silmi, aga siis sikutab naine neid juba edasi.
„See on vanaema,” ütleb Lincoln liiga valjusti, jäädes nii äkitselt seisma, et Joani käest käib jõnks läbi.
„Ma arvan ka,” sosistab Joan.
Ta heidab pilgu vanema naise poole – õhus on lillelise keemia lõhna, see parfüüm meenutab talle kuuenda klassi õpetajat proua Manningit, kes kinkis just talle ja mitte kellelegi teisele viimasel koolipäeval „Siniste delfiinide saare” raamatu, aga juba on naine lapselastega läinud, juba viimase akvaariumi nurga taha kadunud.
„Kui minul oleks vanaema, kas ta näeks siis selline välja?” küsib Lincoln.
Vanavanemad on viimasel ajal poisi kinnismõtteks. Joan loodab, et see aeg läheb mööda sama kiiresti kui kõik tema muud mureajad.
„Sul on ju vanaema,” ütleb Joan ja sikutab poissi taas edasi. „Memm. Issi ema. Mäletad, ta käis jõulude ajal külas? Ta elab lihtsalt väga kaugel. Kallike, me peame minema.”
„Mõnel inimesel on palju vanavanemaid. Minul on ainult üks.”
„Ei, sul on neid kolm. Tuleb meelde, eks? Nüüd peame küll minema või muidu tekib meil pahandusi.”
Imesõnad. Lincoln noogutab ja tihendab sammu, nägu nii tõsine ja meelekindel.
Taas kõlab plaksuv heli, seekord kõvemini ja lähemal kui enne, õhus kaigub vast tosin teravat raksu. Joan arutleb, et need võivad olla mingite suruõhusüsteemide helid.
Nad on jõudnud tiigi servani – see on loomaaia suurim, peaaegu järve mõõtu –, ja tema pilk jääb pidama veel liuglevatele luikedele. Rada hargneb kaheks: parem haru viiks nad tiigi kaugemasse serva, läbi Aafrika väljapaneku, aga vasakut mööda jõuaksid nad juba sekunditega väljapääsuni. Joan näeb eespool välgatavaid rohelistes ja punastes toonides papagoisid, kes on harjumatult vaiksed. Talle meeldib nende saareke keset kogu seda betooni – kividest laotud bassein koos rohukünka ja väljaveninud nõtketüveliste puudega –, see on alati nende esimene ja viimane peatuspunkt, iga külaskäiku lõpetav rituaal.
„Nüüd võid oma papagoikraaksatusi harjutada,” ütleb ta pojale.
„Mul pole vaja neid harjutada,” vastab Lincoln. „Ma tahan lihtsalt hernehirmutisi näha.”
„Täna jõuame neid ainult käigu pealt vaadata.”
Tiiki ääristava aia külge on kinnitatud pikk rivi hernehirmutisi. Paljudel neist on peaks kõrvits ja nad lummavad Lincolnit.
Talle meeldib see, mis kujutab Supermeest, ja see, mis meenutab kosmonauti – selle kõrvits on kiivri moodi valgeks värvitud, – ja eriti Kübaraga Kass[1.].
„Hea küll, kullake,” ütleb Joan. Lincoln laseb tal käest lahti ja sirutab käed välja.
Joan heidab pilgu piki aeda, teda köidab seal kõigepealt Kass Peetri eresinine kõrvitspea. Umbes poolel maal on mitu hernehirmutist aia äärde pikali kukkunud. Küllap tuul on need uppi ajanud, mõtleb ta, aga mingit tormituult pole ju olnud. Hernehirmutised on siiski pikali, viis-kuus neist papagoide aia juures ja mõni kaugemalgi maas.
Ei, need polegi hernehirmutised. Need ei ole hernehirmutised.
Joan näeb, kuidas üks käsi liigub. Ta näeb keha, mis on selgelt liiga väike, et olla hernehirmutis. Seelik on kahvatult puusalt kohatult maha libisenud, jalad konksus.
Ta ei saa tükk aega sellelt vaatepildilt silmi ära, ent kui ta vaatab eemale, maas lebavatest kogudest ja papagoidest kaugemale, pika ja madala hoone suunas, kus asuvad tualetid ja uksed, mis kannavad silte „AMETIKÄIK”, näeb ta liikumatult seisvat meest, kes vaatab mujale, mitte Joani poole. Mees on purskkaevu juures. Tal on jalas teksad ja seljas tume särk, pintsakut pole. Mehe juuksed on pruunid või mustad, peale nende tundemärkide ei erista Joan midagi, kuid ta ei pööra siiski pilku mehelt kõrvale ja näeb, kuidas too viimaks liikuma hakkab. Mees lööb tualetiukse lahti, peatab selle hoo küünarnukiga, tema paremas käes on relv, mingit sorti püss, pikk ja must, selle toru kõrgub antennina tema tumedast peast kõrgemale, kui mees kaob naiste tualeti kahvaturoheliste seinte vahele.
Papagoide juurest kostab mingit liikumist, veel keegi on jalgel, aga sel hetkel Joan juba pöördub. Enamat ta ei näe.
Ta haarab Lincolni ja tõmbab poisi endale sülle, poisi jalad siplevad kõvasti, kui ta lapse puusale surub, haarates poisil parema käega tagumiku alt ja seejärel oma vasakust randmest, nii et poiss jääb talle käevangu.
Ta jookseb.
1 Kübaraga Kass – tegelane Theodor Geiseli (pseudonüümiga Dr. Seuss) 1957. aastal ilmunud lasteraamatust „The Cat in the Hat”, mille põhjal on hiljem tehtud palju filme, televisiooni- ja teatrilavastusi jms. Mitte segi ajada Charles Perrault’ „Saabastega kassi” tegelasega. (Toimetaja märkus.) [ ↵ ]
17.32
Joan liigub edasi, muidugi mitte surnukehade poole, vaid ümber tiigi Aafrika suunas. Samal ajal turgatab talle pähe, et ta oleks võinud tagasi metsatuka