Kaotada pole midagi. Ли Чайлд. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Ли Чайлд
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 0
isbn: 9789985344200
Скачать книгу
Nelik vahtis ta kätt. Pihku kõverdatud sõrmed jätsid mulje, et tal on seal midagi. Kuid mis? Ta lõi sõrmed sirgu. Mitte midagi. Selsamal silmapilgul tegi ta sammu vasakule ja virutas ettepoole astunud mehele parema rusikaga alt kohutava lõuahaagi. Mees oli oma purustatud nina tõttu hinganud suu kaudu, võimas obadus lõi selle kinni, kergitas ta maast lahti ja paiskas, selg ees, kõnniteele püstjasse hunnikusse. Nagu marionett, mille nöörid on läbi lõigatud. Teadvuseta, enne kui kokku vajus.

      „Nüüd on teid ainult kolm,” ütles Reacher. „Mind on endiselt üks.”

      Nad ei olnud täielikud amatöörid. Nad reageerisid päris õigesti ja kiiresti. Hüppasid tagasi ja üksteisest eemale, moodustades laia poolringi, ning tõmbusid kergelt küüru, käed rusikas.

      „Te võite nüüdki veel ära minna,” ütles Reacher.

      „Vaevalt küll,” vastas eestkõneleja.

      „Te pole küllalt head.”

      „Sul vedas.”

      „Ainult jobud lasevad ennast üllatada.”

      „Rohkem seda ei juhtu.”

      Reacher oli vait.

      „Kao siit linnast,” ütles mees. „Sa ei saa meist kolmest üksi jagu.”

      „Eks proovime.”

      „Ei saa. Seekord mitte.”

      Reacher noogutas. „Võib-olla sul on õigus. Võib-olla püsib üks teist nii kaua jalul, et mind tabada.”

      „Võid selles kindel olla.”

      „Aga te peate endale esitama küsimuse, milline teist? Praegusel hetkel ei ole teil kuidagi võimalik seda ette näha. Üks teist sõidutab ülejäänud kolm pooleks aastaks haiglasse. Kas te tahate nii väga minu lahkumist, et sellega riskida?”

      Kõik olid vait. Patiseis. Reacher mõtles läbi oma järgmised sammud. Parema jala hoop vasakul seisvale mehele munadesse, tagasipööre küünarnukihoobiga keskmise mehe näkku, siis tuleb sukelduda paremal seisva mehe vältimatu kaarlöögi eest, lasta tal enda järele lennata ning vajutada küünarnukk talle neeru. Üks, kaks, kolm, ei midagi ületamatut. Võib-olla väike järelnoppimine, mõni jala- ja küünarnukilöök. Peamine probleem on vigastuste minimeerimine. Vaja on hoolikalt piiri pidada. Tähtis oli alati piiri pidada, jääda kakluse poolele ja mitte kalduda tapatalgutesse.

      Misanstseen püsis tardunult. Reacher püsti ja lõdvestunud, kolmik küürakil, üks nägu maas upakil, hing sees, aga verine ja liikumatu. Kaugemal kolmiku selja taga võis Reacher näha inimesi oma ausa päevatöö juurest kõnniteedele astuvat. Ta kuulis, kuidas autod aegamööda tänavail sõidavad, ristmikel kinni peavad ja edasi sõidavad.

      Siis nägi ta üht autot joonelt üle risttee tuiskamas ja otse tema poole tulemas. Valge-kuldne Crown Victoria, must põrkeraud ees, vilkurilatt katusel, antennid pagasiluugil. Uksel vapp, sellel tähed DPD. Despair Police Department, Despairi politsei. Läbi aknaklaasi paistis nahkjakis turske võmm.

      „Vaadake seljataha,” ütles Reacher, „ratsavägi saabus.” Kuid ta ei liikunud paigalt. Ega pööranud pilku meestelt. Politseiniku saabumine ei garanteerinud veel midagi. Veel mitte. Need kolm tüüpi paistsid küllalt sõgedad olema, et suulise hoiatuse asemel endale füüsilise vägivalla süüdistus kaela võtta. Võib-olla oli neil neid juba nii rohkesti, et üks lisasüüdistus ei teinud enam vahet.

      Väikelinnad. Reacheri kujutluses oli neil alati mingi hullumeelne alatoon.

      Crown Vic pidurdas järsult rentslis. Uks tehti lahti. Juht võttis kahe istme vahelt kabuurist pumppüssi. Ronis välja. Tõmbas püssi vinna ja tõstis põiki rinnale. Ta oli suurt kasvu mees. Valge, umbes neljakümnene. Mustad juuksed. Lai kael. Nahkjakk, pruunid püksid, mustad kingad ja otsaesisel mütsitriip Smokey Beari3 kaabust, mis ilmselt lebas kõrvalistmel. Ta seisatas kolmiku selja taga ja vaatas ringi. Uuris tegevuspaika. Pole just raketiteadus, mõtles Reacher. Kolm meest ringis ümber neljanda? Me vist ei kõnele siin ilmast.

      „Tõmmake tagasi,” ütles võmm. Madal hääl. Võimukas. Kolmik astus sammu tagasi. Politseinik astus edasi. Nad vahetasid oma asukohad. Nüüd olid nad kolmekesi tema selja taga. Mees võttis püssi. Sihtis Reacherile rindu.

      „Te olete arreteeritud,” ütles ta.

      VIIS

      Reacher jäi paigale ja küsis: „Mis alusel?”

      „Küll ma midagi välja mõtlen,” vastas politseinik. Ta võttis püssi ühte kätte ja kasutas teist vöölt vutlarist käeraudade võtmiseks. Ta jättis need lahtisele peopesale, üks meestest astus lähemale, võttis käerauad sealt ära ja kõndis Reacheri selja taha.

      „Pane käed selja taha,” ütles võmm.

      „Kas neil meestel on abipolitseiniku õigused?” küsis Reacher.

      „Miks see teid peaks huvitama?”

      „Mind ei huvitagi. Aga neid võiks. Sest kui nad mind ilma mõjuva põhjuseta puudutavad, siis ma murran neil käed.”

      „Neil kõigil on abipolitseiniku õigused,” kostis politseinik. „Eriti sellel, kelle te äsja pikali sirutasite.”

      Ta võttis uuesti mõlema käega püssist.

      „Enesekaitse,” ütles Reacher.

      „Seda rääkige kohtus,” lausus võmm.

      Reacheri selja taha tulnud mees tõmbas ta käsivarred tagasi ja pani randmed raudu. Meeste eestkõneleja avas patrullauto tagumise ukse ja seisis selle kõrval nagu hotelli uksehoidja takso juures.

      „Istuge autosse,” ütles politseinik.

      Reacher seisis ja kaalus oma võimalusi. See ei võtnud kaua. Tal ei olnud mingeid võimalusi. Tal olid käed raudus. Tal oli keegi kolme jala kaugusel selja taga. Kaheksa jala kaugusel ees oli tal politseinik. Kolm jalga politseinikust tagapool oli veel kaks tüüpi. Pumppüss oli mingit sorti Mossberg. Ta ei näinud mudeli numbrit, kuid pidas firmast lugu.

      „Autosse,” kordas politseinik.

      Reacher liikus edasi, läks kaarega ümber avatud ukse ja surus ennast selg ees sisse. Iste oli kaetud paksu vinüüliga ja ta libises sellel kergelt. Põrand oli kaetud mummulise kummiga. Turvasein oli läbipaistvast kuulikindlast plastist. Iste lühike. Käed selja taga raudus oli istumine ebamugav. Ta toetas ühe jala vasakule ja teise paremale põrandakõrgendusele. Oletades, et hakkab istmel hüplema.

      Võmm tuli tagasi juhiistmele. Vedrustus vajus tema raskuse all. Pani Mossbergi kabuuri tagasi. Lõi ukse kinni, tõmbas käigukangi sõidurežiimile ja andis järsult gaasi. Reacher lendas vastu seljatuge. Siis peatus juht sama järsult stoppmärgi ees ja Reacher paiskus ette. Ta jõudis ennast pöörata ja võttis plastseina hoobi vastu õlaga. Võmm kordas protseduuri järgmisel ristmikul. Ja ülejärgmisel. Kuid Reacherit see ei morjendanud. Ta oli seda oodanud. Vanasti, kui ta ise istus juhiistmel ja keegi teine tagaistmel, oli ta sõitnud samamoodi. Ja see oli väike linn. Politseijaoskond ei saanud olla kaugel.

      Politseijaoskond oli restoranist neli kvartalit lääne ja kaks lõuna pool. See oli leidnud peavarju järjekordses üksluises telliskivihoones tänava ääres, mis oli piisavalt lai, et võmm võiks parkida ninaga poolviltu vastu kõnniteeserva. Seal seisis teinegi politseiauto. Mis oli kõik. Väike linn, väike jaoskond. Hoonel oli kaks korrust. Võmmide jagu oli esimene. Teisel asus linnakohus. Reacher oletas, et keldris on kongid. Teekond valvelauani möödus vahejuhtumiteta. Ta ei skandaalitsenud. Polnud mõtet. Linnas, kus eraldusjooneni oli ühes suunas kaksteist miili ja teises võib-olla rohkemgi, ei olnud jalamehest põgenikul mingit šanssi. Valvelauas istus patrullpolitseinik, kes võinuks olla tema vahistaja väikevend. Sama suur ja sama kehakuju, sarnane nägu, sarnased juuksed, ainult veidi noorem. Käerauad võeti maha, ta andis ära kõik, mis tal taskus oli, samuti kingapaelad. Rihma tal ei olnud. Ta eskorditi keerdtrepist alla ja pisteti kongi, mis oli ühtepidi kuus ja teistpidi kaheksa jalga ning mille esikülje moodustas oma viiskümmend


<p>3</p>

Ameerika metsameeste maskott iseloomuliku kaabuga.