Spioon, kes pääses külma käest. Джон Ле Карре

Kõik olid ühel nõul, et kui Alec on tõepoolest käe meepurki pistnud, on ta laul lõplikult lauldud – ümberkvalifitseerimise osakonna inimesed ei tunne ta vastu huvi ja kaadriosakond ei anna talle soovitust, või kui annabki, siis nii jäiselt külma, et selle nägemine võtab ka kõige entusiastlikuma leivaisa lõdisema. Riigi raha omastamine oli patt, mida kaadrid ei lase sul kunagi unustada ja mida nad ka ise ei unusta. Kui Alec tõepoolest Circust röövis, saadab kaadrite needus teda hauani ja ta ei saa kroonu poolt isegi mitte tasuta kirstu.

      Loomulikult leidus üksikuid inimesi, kes tundsid mõnda aega pärast Alec Leamasi lahkumist huvi, mis on temast saanud. Aga endised sõbrad olid jõudnud talle selja pöörata. Ta oli hakanud igaühele närvidele käima, oli igal võimalikul ja võimatul juhtumil luureteenistusi ja selle administratsiooni rünnanud, eriti aga nende kallale kippunud, keda ta sõimas „kavaleristideks” ja kes ajasid tema jutu järgi oma asju, nagu oleks Cambridge Circus rügemendi ohvitseride kasiino. Ta ei jätnud kunagi juhust kasutamata ameeriklasi ja nende luureorganisatsiooni kiruda. Paistis, et ameeriklasi vihkas ta rohkem kui Abteilungit, sest seda mainis ta harva, kui üldse. Ta andis mõista, et just ameeriklaste pärast oli tal nii palju sissekukkumisi olnud. See kinnisidee lausa vaevas teda ja kui keegi katsus talle mõistust pähe panna, tõmbas ta karvad veel rohkem turri, nii et temaga läks raskeks ühes toas olemine ja need, kes olid teda varem tundnud ja temast vaikselt lugu pidanud, hakkasid teda lihtsalt vältima. Leamasi lahkumine tekitas üksnes kergeid pinnalaineid. Aga needki unustati peagi, sest tuul keeras ja ilm muutus.

*

      Alec Leamasi korter oli väike ja räpane, pruuniks värvitud seintel mõned Clovelly fotod. Aknast paistis kolm laohoonet, nende hallid kivist tagaseinad, millele oli esteetilistel kaalutlustel kreosoodiga aknaraamid joonistatud. Ühe laohoone peal elas itaallaste perekond, kes öösel tülitsesid ja hommikul vaipu kloppisid. Leamasil oli vähe isiklikke asju, millega oma tube rõõmsamaks muuta. Ta ostis mõned odavad armatuurid, millega peitis laest alla rippuvad elektripirnid, ja kaks paari voodilinu nende kotiriidest palakate asemel, mis olid korteriperemehe poolt. Leamas leppis muude asjadega: lillemustriliste kardinatega, mida ei olnud isegi palistatud, kulunud pruunide vaipadega, raske tumeda puitmööbliga, mis tundus olevat pärit meremeeste ühiselamust. Kollane logisev geiser andis šillingi eest kuuma vett.

      Ta vajas tööd. Tal ei olnud raha, mitte natukestki. Nähtavasti pidasid need rahakõrvaldamise jutud siiski paika. Ümberkvalifitseerimise osakond tegi paar pakkumist, aga Leamasile tundusid need vähehuvitavad ja tema jaoks täiesti sobimatud. Algul proovis ta kätt äri alal. Üks firma, kes valmistas tööstusele liime, reageeris positiivselt tema avaldusele tulla neile juhataja asetäitjaks töö organiseerimise ning personali küsimustes. Neid ei häirinud ei selle soovituskirja tagasihoidlik toon, mis ta oli Cambridge Circuselt saanud, ega vastava kvalifikatsiooni puudumine. Talle pakuti kuussada naela aastas. Ta käis nädalapäevad tööl, aga juba selle lühikese ajaga jõudsid ta riided ja juuksed roiskuva kalaõli haisust täiesti läbi imbuda ja see jälkus püsis ta ninasõõrmeis kui surmalehk. Ükskõik kui palju ta ennast pesi, kalaõlihaisust lahti ei saanud, nii et viimaks ei jäänud tal muud üle, kui lasi oma juuksed peaaegu nulliga maha ajada ja viskas kaks kõige paremat ülikonda minema. Teise nädala üritas Leamas eeslinna koduperenaistele entsüklopeediaid müüa, aga ta ei olnud mees, kes oleks koduperenaistele meeldinud, kellest nad oleksid aru saanud; nad ei tahtnud Leamasit, rääkimata tema entsüklopeediatest. Viis õhtut järjest tuli ta jalgu lohistades oma üürikorterisse, naeruväärne näidiseksemplar kaenla all. Laupäeval helistas ta kompaniisse ja teatas, et ta ei ole ühtegi entsüklopeediat maha müünud. Telefoni teises otsas ei oldud üllatatud, tuletati üksnes meelde allakirjutatud kohustust näidiseksemplar tagastada, kui ta lõpetab kompanii huvides tegutsemise, ja pandi toru hargile. Leamas astus vihast keedes telefoniputkast välja, jättis entsüklopeedianäidise sinnasamasse maha, läks ühte kõrtsi ja jõi kahekümne viie šillingi eest – tema jaoks oli see puhas pillamine – enda maani täis. Ta visati tänavale, sest ta hakkas karjuma ühe naise peale, kes üritas talle külge lüüa. Kõrtsimehe viimased sõnad käisid selle kohta, et ta oma nägu seal enam ei näitaks, aga nädala pärast oli vahejuhtum juba unustatud. Leamasist oli saamas selle pubi alaline kunde.