„Paistab jah.”
„Kulutage päev või ka kaks nende peale. Nad on minu plaaniga kursis. Nädalavahetuse aga, kui teil tahtmist on, võiksite minu pool veeta. Mu naine,” lisas ta rutakalt, „on kahjuks kinni – tema ema vajab hoolitsemist. Nii et oleksime kahekesi, teie ja mina.”
„Suur tänu. Hea meelega tulen.”
„Siis saaksime neid asju rahulikult ja mugavasti arutada. Väga kena teist. Ma usun, et see toob teile priske penni sisse. Kõik, mis neilt saate, võite endale jätta.”
„Suur tänu.”
„See tähendab loomulikult, kui te olete oma otsuses kindel… Ärge unustage metalli väsimust ja muid asju.”
„Kui küsimuses on Mundti kõrvaldamine, löön ma kaasa.”
„Olete ausalt seda meelt?” sondeeris Kontroll viisakalt pinda. Siis aga, mõtliku pilguga Leamasit tunnistanud, tähendas ta:
„Jah, ma usun ausalt, et te olete. Ainult ärge tundke, et te peate nii vastama. Ma tahan öelda, et meie maailmas toimub langemine vihkamise ja armastuse tasandilt väga kiiresti – need mõisted muutuvad meie jaoks niisama olematuks nagu mõned helid koera kõrva jaoks. Lõpuks jääb ainult mingi tülgastustunne ja soov teist inimest enam mitte kunagi kannatama panna. Andke mulle andeks, aga eks tundnud teiegi just seda, kui Karl Riemeck maha lasti? Ei vihkamist Mundti vastu ega armastust Karli vastu, küll aga iiveldamaajavat krampi kõhus, tuima valu, nagu oleks virutatud vastu surnud jalga… Ma kuulsin, et te olite öö otsa linnas ringi jalutanud, Berliini tänavatel lonkinud. Kas vastab tõele?”
„Tõele vastab, et ma käisin jalutamas.”
„Hommikuni välja?”
„Jah.”
„Kuidas Elviraga oli?”
„Jumal ise teab… Sellele Mundtile tõmbaks küll hea meelega köie kaela,” ütles Leamas.
„Hästi… hästi. Muide, kui te peaksite vahepeal mõne vana sõbraga kokku saama, siis minu arust oleks küll targem seda asja mitte puudutada. Teie asemel,” lisas Kontroll viivu pärast, „oleksin ma nende juuresolekul tõre ja solvunud. Las arvavad, et me kohtleme teid ebaõiglaselt. Kui teil on kavatsus jätkata, siis miks mitte kohe alustada, õigus ju?”
III peatükk
ALLAKÄIK
Asjaolu, et Leamas kõrvale lükati, ei üllatanud eriti kedagi. Seletust oli kerge anda: Berliinis oli juba aastaid olnud nii palju altminekuid, et keegi pidi pea pakule panema. Pealegi oli Leamas liiga vana täitma operatiivülesandeid, kus reageeringud peavad tihtipeale olema niisama kiired nagu elukutselisel tennisemängijal. Leamas oli sõja ajal head tööd teinud, kõik teadsid seda. Norrast ja Hollandist oli ta eluga tagasi tulnud, paljudele mõningase üllatusena, nii et lõpuks ei osatud temaga muud peale hakata kui torgati raha rinda ja lasti rahus minna. Hiljem tuli nendelsamadel meestel ta loomulikult tagasi võtta. Aga see rikkus ta pensioni ära ja veel nii lollisti, kui üldse sai. Raamatupidamisest tuli see kogemata välja. Elsie, kes raamatupidamises töötas, ütles sööklas, et vaene Alec Leamas hakkab ainult nelisada naela aastas saama – ela sellega või sure maha, ja kõik teenistuskäigu katkestamise pärast. Elsie meelest oleks selle seaduse pidanud juba ammu ümber tegema, sest kõrvaltvaatajalegi on päevselge, et härra Leamas on täispensioni välja teeninud. Aga rahandusministeerium istub neil kogu aeg kukil, ei ole enam nii, nagu vanasti oli, ja raamatupidamine ei saa mitte midagi teha. Isegi siis, kui Maston oma piitsa plaksutas, oli neil mängumaa suurem käes.
Leamas, seletati uutele meestele, oli vana kooli ettevalmistusega – veri ja higi, kriket ja koolipingi võõrkeel. Väite teine pool oli Leamasi kohta siiski ülekohtune, sest ta valdas saksa keelt niisama hästi kui emakeelt ja ka hollandi keel oli tal kenasti suus; pealegi ei kannatanud ta ei kriketit ega kriketimängijaid. Aga jah, ülikooli diplomit ega teaduslikku kraadi tal ei olnud.
Leamasil tuli lepingu järgi veel mõned kuud teenida ja seepärast pandi ta nii kauaks pangandusse. Pangaosakond tegeles maksetega välismaale, agentide ning organisatsioonide finantseerimisega ja ei olnud seesama mis raamatupidamine. Suurem osa tööst oli siin lihtsamast lihtsam – iga algaja kontoriametnik oleks sellega toime tulnud –, aga samal ajal eriti kõrge saladusastmega, nii et pangandust peeti paari teise samalaadse osakonna kõrval selleks viimseks pagenduspaigaks, kuhu saadeti ohvitser, kelle kell oli kukkunud.
Leamas käis põhja.
Tavaliselt arvatakse, et inimese põhjaminek on pikaajaline protsess, aga Leamasi puhul see nõnda küll ei olnud. Kolleegide silma all muutus see mees, keda oli tahetud auga pensionile saata, vastikuks joodikuks ja inimvareks – ja kõik mõne kuu jooksul. Alkohoolikute juures, eriti kui nad on kained, lööb välja mingisugune nürimeelsus, otsekui sisemiste ühenduste katkemine, mida asjasse pühendamatu võib hajameelsuseks pidada. Leamasi allakäik selles mõttes oli ebaloomulikult kiire. Ta kaotas teiste usalduse, laenas näiteks sekretäride käest raha, tühiseid summasid, aga jättis needki tagasi maksmata, ta jäi tööletulekuga hiljaks ja lahkus mõnel ebamäärasel ettekäändel pahatihti varem. Algul kohtlesid kolleegid teda mõistapüüdvalt; võib-olla kohutas neid tema allakäik samal viisil, nagu kohutavad meid sandid, kerjused ja invaliidid, sest me kardame, et võime samasuguseks muutuda. Aga viimaks peletas tema hoolimatus, tema jõhker arutu tigedus teised eemale.
Inimestele oli üllatuseks, et Leamas oma kõrvalelükkamist siiski nii ükskõikselt võttis. Paistis, et mehe tahe oli ootamatult murdunud. Noored naissekretärid, kes tõrkusid uskumast, et Suurbritannia salaluures teenivad lihtsurelikud, märkasid kohkumusega, et Leamas on tõepoolest põhja käinud. Päev-päevalt jättis ta oma välimuse ikka rohkem ja rohkem hooletusse, pööras ikka vähem ja vähem tähelepanu ümbrusele, käis lõunat söömas nooremale personalile määratud sööklas ja kõik sosistasid, et ta joovat. Ta oli nagu üksik hunt, omamoodi traagiline kuju – tegude mees, kellelt on enneaegselt röövitud tegutsemisvõimalus, ujuja, keda ei lasta vette, näitleja, keda ei lubata lavale.
Mõned ütlesid, et ta oli lasknud ennast Berliinis haneks tõmmata ja seepärast oma võrgust ilma jäänud, aga täpselt ei teadnud keegi. Kõik olid ühel nõul, et teda on liiga karmilt koheldud, et kaadriosakond – mis sest, et neile on ligimesearmastus alati võõras olnud – pole ausalt käitunud. Kui ta koridoris mööda läks, näidati tema peale salaja, nagu näidatakse mineviku spordikuulsuste peale, ja öeldi: „See on Leamas. Ta lendas Berliinis orki. Kurb vaadata, kuidas mees on kõigele käega löönud.”
Ja siis ühel päeval ta kadus. Ei öelnud mitte kellelegi head aega, nähtavasti isegi mitte Kontrollile. Teatud mõttes ei üllatanud see kedagi. Kes salaluures töötab, ei see oota lahkumisbanketti ega kulduuri kinkimist, aga isegi seda arvestades tundus Leamasi äraminek järsk. Nii palju kui teati, lahkus ta enne kontrahti tegelikku lõppemist. Raamatupidamisosakonna Elsie käest saadi pisut lisainformatsiooni: Leamas oli võtnud kõik saadaoleva sularahas välja, mis tähendas ainult üht asja, oli Elsie kindel – mehel pole pangas pennigi. Talle määratud preemia pidi välja makstama alles kuu lõpul, Elsie ei saanud loomulikult öelda täpset summat, aga neljakohaline arv see igatahes ei olnud. Riikliku kindlustuse kaart oli edasi saadetud. Kaadrites on tema kodune aadress mõistagi olemas, lisas Elsie nina kirtsutades, aga kes on enne kaadritest midagi teada saanud?
Ja siis tuli veel see rahajutt. Nagu ikka ei teadnud keegi, kust jutt välja imbus, aga kõik rääkisid, et Leamasi ootamatu lahkumine olla otseselt seotud ebatäpsustega pangaosakonna väljamaksetes. Suurem summa (mitte kolme-, vaid neljakohaline arv, teadis sinkjate juustega daam, kes töötas kodukeskjaamas) oli ei tea kuhu kadunud, ja kuigi Leamas oli peaaegu kõik tagasi maksnud, oli siiski peetud vajalikuks iga kuu ta pensionist teatud protsent kinni pidada. Teised ütlesid, et nad ei usu, sest kui Alec oleks tahtnud vahelt teha, oleks ta leidnud palju ohutumaid viise – ükski mõistlik inimene ei hakka keskuse rahaga jamama. Mitte et Alec poleks selleks võimeline olnud, aga ta oleks igal juhul targemini toiminud.