„Saatku sind jumal, mu armas,” sosistas Eleyne. Siis oli kuningas läinud.
Unenäos vaatas Eleyne Einioni hauda. Sammaldunud kivi ümber kasvavad metsnartsissid tantsisklesid tuules. Eleyne pani käe hauale, mis oli väga külm.
„Kus on Šotimaa poeg?” sosistas ta valjusti. „Kus? Kõik su ettekuulutused olid valed.” Käed kerkisid kurvalt fööniksile, mis rippus tal ketiga kaelas. Lõunatuul tõi rõsketest maavitsasaludest ja aasadelt ning valgeharjalistest tõusulainetest mäestikulõhna. Üksildaste tippude ääretu vaikus, mida katkestasid vaid kotka hüüud ja koskede kohin kõrgel rususel mäenõlval, küünitus tema poole. Einion oli siin, Eleyne’i lähedal. Ta nägi, kuidas Tam Lin lidutas kõrvu. Ta nägi, kuidas Donneti turjakarvad kerkisid turri, musträstas lendas kisendades padrikust välja; ta nägi rohtunud rajal surnud lehtede vihurit.
Mine tagasi. Hääl kostis Eleyne’i peast. Mine tagasi Šotimaale, mine tagasi. Metsade kajav vaikus oli tulvil ähvardust. Õhk puudutas Eleyne’i nahka jäise hingusega.
Kui tahad teda endale hoida, siis mine tagasi – kohe.
Kõrgetes Eryri cwm’ides2 oli lumi veel maas. Kaljuhaki kisa kajas nõlvadelt vastu, kaikudes läbi kristalse valguse.
Mine tagasi, mine tagasi.
Eleyne taganes sammu, pani käe rahustavalt koera pea peale. Vihurina keerelnud lehed vajusid maha. Mõtlikult keeras Eleyne ringi.
Kuidas ta saab tagasi minna, kui Alexander ise oli ta minema saatnud?
Alexander lamas tekikuhjal ja vaatas seesitud purjesid. Peas tuikas, silme ees ujus. Masti hoidvate taakide rägastiku tagant paistev taevas, särav ja sinine, tundus liikuvat, tukslevat justkui verd pumpav süda.
Ta kuulis omaenda oigamist ja tundis kohe laubal märja lapi leevendavat jahedust. Peab sundima end tõusma. Peab end meestele näitama. Kus nad on? Ta oigas jälle, püüdes pead tõsta, kuid langes kohe tagasi. Jeesuse luude nimel, kui haige ta on. Mis tal viga on? Kas ta on midagi sisse söönud või on see seotud neetud peavaluga? Ta polnud elus kordagi haige olnud. Võidelda polnud vaja olnud. Visiit oli olnud rahulik, isegi edukas. Ta sulges silmad, aga valu ei kadunud.
„Sire.” Lähedalt kostis hääl, mis püüdis tungivalt tema tähelepanu. „Sire? Kas sa kuuled mind?”
Muidugi kuulis. Kas see lollpea siis ei näinud, et kuulis? Ta püüdis silmi avada, aga oli selliseks pingutuseks liiga väsinud.
„Sire, me viime su Kerrera saarele.”
Kuningas keeras rahutult pead. Pole vaja. Ta arvas, et oli seda valjusti öelnud. Aga tema ise oli ju selle käsu andnud; oli käskinud ennast kaldale viia. Ta oli seda tungivalt nõudnud, enne kui see neetud haigus oli nii hullusti võimust võtnud, siis, kui ta oli veel piisavalt tugev, et rääkida. Kaks laevastiku vanemkaptenit põlvitasid tema kõrval ja vaatasid teineteist mornilt. Üks võttis ära purjest tehtud aseme.
Kaks päeva lamas Alexander haigena Kerrara saarel Obani lahes. Kolmandal päeval andis palavik järele ja ta tegi silmad lahti.
„Eleyne?” Ta nägi naist selgesti, too istus aknaorvas, juuksed hiilgasid päikesepaistel. Alexander naeratas. Kuidas Eleyne oli kurjustanud, kui Alexander oli teda õrritanud läikivasse kastanikarva sugenenud hõbedaste viirgude pärast. Ta oli rõõmus, et naine oli tulnud Šotimaale tagasi. Kui Eleyne ära läks, igatses Alexander alati tema järele – nii väga, nagu oleks ta ihuliikmest ilma jäänud.
„Eleyne?” Ta proovis uuesti, aga naine vist ei kuulnud. Ta vaatas aknast läände. Tema tagant paistis päikeseloojang, ta muutus leegitseva taeva taustal siluetiks, tundus, nagu oleksid ta juuksed põlenud. Fööniksi tütar, tule laps. Miks ta ligemale ei tule? Miks ei suru huuli tema huultele? Alexander tahtis teda. Vajas teda. Ta püüdis kätt sirutada.
Tema kõrval põlvitas preester, huuled vaikses palves liikumas. Teenrid ja seltsilised seisid oma kuningat vaadates, näod pingul. Tohter, kelle nad olid maismaalt toonud, raputas jälle pead. Kuningas sureb koos päikesega; ta teadis neid tundemärke. Ei tema ega keegi teine saanud midagi teha.
Alexander kortsutas veidi kulmu, püüdes naist selgemini näha. Loojang kahvatus; Eleyne ähmastus. Ta peab hoolitsema Alexanderi poja eest; peab teda valvama, Šotimaa pärast. Miks ta ei tulnud? Alexander oleks nii väga tahtnud teda puudutada. Võib-olla peaks ise tema juurde minema.
Ülima tahteponnistusega võttis ta viimased jõuraasud kokku, koondas kogu otsusekindluse, et naist jälgida. Ta peab olema Eleyne’iga koos. Kuhu too ka ei läheks, Alexander läheb temaga kaasa, olgu pimedusse või selle tagant paistvasse valgusesse.
Kui päike loojus ja tuba vajus pimedusse, ajas kuningas end istuli, üllatudes, et see oli nii kerge. Ta tõusis, keeras end korraks ringi, et vaadata voodit, kus oli lebanud, ja kortsutas kulmu. Tema keha lebas endiselt seal, palavikust kössis. Sõbrad seisid ja vaatasid seda uskumatute nägudega.
„Ta on surnud, mu lordid.” Alexander kuulis tohtri sõnu otsekui suurelt kauguselt, aga oli ise juba edasi liikunud. Kuskilt sealt loojuva päikese tagant pimedusest peab ta leidma Eleyne’i.
Eleyne ärkas äkki kõrvu teritades. Kui vahimehe sarvehääl vaikuses vastu kajades hääbus, kuulis ta kõrvades oma südame väga valjusid lööke. Magamiskambris oli pime ja ta oli üksi. Siin oli vähe majakondseid; õuedaamid magasid torni teistes ruumides: Rhonwen oma kambris koos oma teenijatega põhjaküljel lastetoa lähedal, Nesta kõrvalruumis.
Eleyne tõusis vilkalt voodist, tõmbas särgi selga ja jooksis akna juurde. Kuuvalgus sädeles Nene’i jõe suurel silmusel. Jõetagused väljad, sood ja metsad sulasid justkui lameda malelaua hõbedastesse ja mustadesse ruutudesse. Kusagilt kloostri poolt kostsid niidetud aasadel jahti pidava kakupaari huiked, ligemalt aga nahkhiirte tasased hääled justkui nõelatorked öös.
Veel uneuimane, adus Eleyne alles veidi aja pärast, et kurk on hirmust krampis ja kogu keha õudusest külm. Ta toetus aknalauale, vaatas kuuvalgusesse ja tundis näol jahedat ööõhku. Tema käed värisesid.
„Alexander.”
Eleyne sosistas mehe nime, aga vastus jäi pimedusest tulemata. Ta avas laual seisva laeka, milles hoidis ehteid, ja võttis välja emailfööniksi. Peenike kett oli katki. Eleyne oli kavatsenud kutsuda Northamptonist kullassepa, aga kuidagi oli see tal meelest läinud. Ta hoidis ehet viivu käes, silmitses seda pimeduses. See näis isegi ilma küünlatuleta sädelevat, rubiinsilmad peegeldasid tähevalgust, mis polnud tuppa tunginud. Eleyne’ile kerkisid pisarad silma. Kurvalt suudles ta fööniksit ja pani selle kirstu tagasi. Ta värises.
Alexander.
Mehe nimi püsis ta meeltes. Midagi oli halvasti. Alexander vajab Eleyne’i.
Eleyne haaras siidisalli, viskas selle särgile peale. Loss oli vaikne; kui polnud külalisi, tõusti vara ja mindi vara magama. Viimane külaline Isabel Bruce oli sõitnud juba kolm nädalat tagasi Šotimaale. Eleyne jooksis paljajalu trepist alla, Donnet kannul, ja läks läbi alumise kambri. Suure tule kergelt miilavate süte ümber magas tosinkond inimest, mantel ümber. Paistis, et ükski neist polnud sarvehäält kuulnud.
Eleyne jõudis ukse juurde ja tõmbas selle lahti – vahimehest polnud märkigi.
Tornitrepi kiviastmed olid jääkülmad ja kastemärjad, aga Eleyne jooksis seda vaevu tundes alla hoovile, tormas üle libeda munakivisillutise suurest kojast mööda väravamaja poole. Vallikraavi liikumatu vesi mustendas kivimüüri varjus, valge uduloor hõljus vee kohal. Tõstesild oli üleval, vahimajakesest ei kostnud kippu ega kõppu. Kui Eleyne sisse sööstis, kargasid vahid jalule.
„Ma kuulsin sarvehäält!” karjus Eleyne. „Käskjalg tuli.”
Vahikapten