„Oled kindel?”
„Olen küll.” Nägus noormees, pisut üle kahekümne aasta vana, oli oma eksimatuses veendunud.
Sadas vihma. Eleyne kuulis, kuidas see akna taga renni pidi voolab ja väikese õue sillutisele ladiseb. Müüri kaugemas servas kohises vihm tammede vastpuhkenud punarohelistel lehtedel. Nesta, Joanna ja tema hoidja Meggie magasid toapimeduses. Eleyne ajas end küünarnuki najale ja vaatas hinge kinni hoides ringi. Siis kuulis ta seda jälle: link liikus. Uks avanes pikkamööda ja kriginal. Eleyne teadis, et see on Robert – veel enne, kui nägi koridorist paistva tõrvikuvalguse taustal tema siluetti.
Eleyne surus teki kõvasti vastu rindu. Nesta ägas tema kõrval.
„Mida sa tahad?” Eleyne’i hääl kõlas vaikuses vapustavalt valjusti. Robert võpatas ja kaks naist tõusid kohkunult istuli. Joanna hakkas nutma.
Robert räntsatas seina najale, vahtides tühja pilguga pimedusse. „Ma tahan oma naist.” Tema keel oli pehme. Käsi viibutades kakerdas ta tuppa ja kahmas Nestal käsivarrest. „Käi välja. Võta jõnglane kaasa.”
„Jää sinna, kus oled!” ütles Eleyne Nestale tungivalt. „Mine minema, Robert. Kohe. Sa oled purjus! Jäta meid rahule, muidu kutsun valvurid!”
„Kutsu pealegi.” Robert luksatas valjusti. Tema silmad hakkasid pimedusega harjuma. „Eks nemad viskavadki siis moorid välja.” Ta jõllitas karjuvat last ja astus sammu edasi, haarates Eleyne’il õlast ja kiskudes teki ära. Ta vidutas silmi: juveelidega ripats naise rindade vahel püüdis valgust ja peegeldas valgele nahale tuhandeid vikerkaari. „Ilus kulinake! Küllap ropult kallis.” Ta kiskus selle ära, nii et kett katkes.
Eleyne karjatas. Ta püüdis ehet tagasi haarata, kuid Robert oli käeulatusest välja tuigerdanud. „Selle eest saan veini osta,” võidurõõmutses ta. „Oh sa aeg! Nii pahane! Kes selle sulle kinkis? Või oskan ehk ise arvata?”
„Anna tagasi.” Eleyne haaras voodi otsast pleedi ja tõmbas selle õlgadele, visates jalad külmale kivipõrandale. Joanna kisa oli paisunud Meggie palavikulisest kussutamisest hoolimata hüsteeriliseks. Hoides fööniksit kõrgel ja kõlgutades seda keti otsas, nii et see sädeles hubisevas tõrvikuvalguses, taganes Robert Eleyne’ist eemale. Eleyne sai ta kätte ukse juures, mees paiskas ta õelalt põrandale ja pistis ripatsi hirnudes pauna.
Selleks ajaks, kui Eleyne püsti sai, oli Robert kadunud.
„Kas ta tegi sulle viga, mu leedi?” Nesta jooksis talle appi.
Eleyne raputas tummalt pead. Löök oli õlast pooleldi mööda läinud. Ta viskus uksele ja vaatas välja, aga Robertist polnud märkigi. Ta oli kadunud tohutu suure linnuse hoonete ja käikude rägastikku.
Eleyne ei uinunud isegi siis, kui Joanna oli viimaks maha rahustatud ja voodisse tagasi pandud ning teiste naiste hingetõmbed olid jälle ühtlased. Ta küdes raevust. Oli alles pime, kui ta talli läks. Ta oli jätnud Donneti Tami juurde. Kutsunud vaikselt koera, surus ta alla kiusatuse ratsutama minna ja läks hoopis pargimüüri taha õunaaeda jalutama. Onu juurde mineku ajaks oli ta rahulik.
Teda ei üllatanud, et Robert oli esimesena kuninga kõrvale jõudnud. Mees silmitses teda enesega rahulolevalt, kaine, juuksed ja habe värskelt piiratud. Paistis, et rüü, mida ta kandis, oli uus.
Eleyne tegi kuningale reveransi, käsi Donneti pealael.
Henry naeratas. „Niimoodi, õetütar. Mul on siin mõned dokumendid sulle allakirjutamiseks …”
„Kas sa hindad liitu Šotimaaga, kõrgus?” Eleyne vaatas onule väljakutsuvalt silma, katkestanud teda selge ja tasakaaluka häälega.
Kuningas kibrutas üllatunult laupa. „Me pole siin selleks, et rääkida Šotimaast …”
„Minu meelest oleme küll. Skottide kuningas kinkis mulle väärtusliku ehte, mis pidi olema mu kindlustus ja elatise osa. Eile öösel mu abikaasa …” Ta heitis Robertile põgusa pilgu. „…varastas selle.”
Henry süngestus. „Ma ei usu …”
„Kui teatan Alexanderile, et andestasid varguse,” jätkas Eleyne, „siis ta vihastab ja pettub. Ta on mulle alati öelnud, et sa oled aumees, ja mina olin temaga nõus. Ometi juhtus see sinu enda katuse all.”
Henry ohkas. „Anna see talle tagasi, de Quincy.”
Robert raputas pead. „Hoora nipsasjake? Ma müüsin selle maha.”
Eleyne ahhetas. „Pole võimalik. Sul polnud selleks aega …”
„Otsi see üles!” lõikas Henry vihane hääl. „Annan sulle kaksteist tundi ehte tagasitoomiseks, Sir Robert, muidu mõistetakse sind varguses süüdi. Nüüd minge. Mõlemad. Ma olen teie riidudest tüdinud.” Ta oli sootuks unustanud, millest oli tahtnud nendega rääkida.
Eleyne lahkus kuninga ruumidest. Ta läks otsejoones talli ja käskis Tam Lini saduldada. Unetule ööle ja eelmise päeva pikale ratsasõidule järgnenud viha ja kurnatus olid teinud ta rahutuks. Ta tundis puudust oma ripatsist, mida oli juba harjunud rindade vahel tundma. See lähendas teda Alexanderile.
Eleyne jälgis parajasti, kuidas tallimees seab Tamile päitseid pähe, kui Llywelyni hääl ta mõtetest äratas.
„Kas tuleksid koos minuga ratsutama, tädi Eleyne? Läbirääkimised kuningaga algavad alles homme, nii et ma mõtlesin minna Godstow’sse tädi Isabellat vaatama. Võlgnen talle vähemalt niigi palju.” Seda lausus noormees häbelikult.
„Nii et südametunnistus vaevab? Oli julm ta Aberist ära ajada.”
„Mina ei ajanud!” Llywelyn vaatas tädile nagu salvatult otsa. „Kuningas saatis ta nunnakloostrisse.”
„Aga sa ei vaielnud vastu, ega ju?” küsis Eleyne leebelt. „Ma tulen kaasa. Vaene Isabella.” Isegi tema külastamine oli parem kui jääda oma abikaasaga ühe katuse alla.
Nad leidsid Isabella eest kõhna ja kahvatuna. Benediktiinide must nunnarüü ei sobinud talle. Ta vaatas Llywelynile ja Eleyne’ile kordamööda otsa ja puhkes naerma. „Nõnda. Millisele õnnejuhusele võlgnen teie külaskäigu? Või tulite mind koju viima?”
Llywelyn lõi pilgu maha. „See on kuninga otsustada, millal sa siit lahkud, tädi Isabella. Meie tulime vaatama, kas sinuga on kõik hästi.”
„Ja kahjurõõmutsema?” Isabella kõndis rahutult mööda külalistetuba edasi-tagasi. „Noh, nüüd olete näinud, et ma olen elus ja terve. Võite minna kuningas Henry juurde tagasi ja seda talle öelda. Öelge talle, et ma olen hulluseni õnnelik! Öelge talle, et ma õitsen. Öelge talle, et ma palvetan tema eest iga päev!” Ta lõi sandaali kängitsetud jalaga vastu lugadega üle puistatud põrandat. „Ja sina, õde,” ta vaatas Eleyne’i pilukil silmi. „Kas sa oled kordaminekuga rahul? Oo, see oli kaval tegu. Kindlustada see, et Gruffyddi pojad saavad Dafyddi tiitlipärijateks …” Äkki puhkes ta nutma.
„Isabella!” Eleyne nihkus ängistatult tema poole. „Mu kullake, palun …”
„Ära puutu mind!” Isabella põrkas tagasi ja keeras neile selja. „Minge minema! Mõlemad. Jätke mind jumalaga!”
Samal õhtul kutsus kuningas Henry Eleyne’i oma erakabinetti. Ta polnud üksi. Poeg oli tema juures. Kaheksa-aastane Edward oli oma vanuse kohta pikka kasvu, väga kõhn ja omal moel niisama nägus nagu isa. Poisil, keda tema isa õukondlased ninakuse ning salvava ja pahatahtliku keele tõttu eriti ei sallinud, olid Woodstockis oma eluruumid ja oma majapidamine. Uue õpetaja, Wakeringi Peteri käest jalga lasknud, istus ta väikesel järil ja ootas kannatamatult, et saaks ratsutama minna. Ta vahtis sisenevat Eleyne’i vimmakalt, too tundis lapse pilku ning vaatas teda kuningale