Inglid minu sõrmeotstel. Lorna Byrne

kõndisin nii kiiresti, kui vähegi suutsin, ma peaaegu jooksin, püüdes astuda oma kaitseingli jalgadele. Vahel naersin nii palju, et poodi jõudes pidin peatuma ja hinge tõmbama.

      Kord seisatas ostukottidega naine mu kõrval ja küsis: „Mis mäng see on, mida sa mängid?”

      Ma vaid naeratasin, sest ei osanud midagi vastata. Samal ajal vestlesin vaikselt oma kaitseingliga.

      Mu kaitseingel ütles: „Ütle, et sa proovid mängida iseenda jalgade kinni püüdmise mängu, aga et see ei õnnestu, sest su jalad on kogu aeg sinust ees.”

      Tegin täpselt nii, nagu mu kaitseingel soovitas, ja kordasin ta sõnu.

      Naine kõhkles hetke, enne kui vastas.

      „Sul on õigus,” ütles ta. „Oma jalgu pole võimalik kinni püüda. Kas pole naljakas.”

      Ja ta ruttas kotte kandes edasi.

      Mu kaitseingel ütles: „Lorna, sa lohutasid teda.”

      Suvisel koolivaheajal, kui me elasime Edenmore’is, mängisin ma teiste lastega tänaval. Võisin tookord olla kaksteist aastat vana. Pidin jooksma kaugele umbtänavale, kui kuulsin naabrit end hüüdvat. Ta küsis, kas ma tahaksin sõidutada ta beebit vankriga mööda tänavat edasitagasi, et laps magama jääks. Catherine, lapse ema, lükkas vankri eesväravast välja ja mina hakkasin vankrit lükates piki tänavat edasi-tagasi kõndima. Möödus vähemalt tund aega.

      Aitasin sageli sel moel meie tänava väikelaste emasid ja tegin seda väga meelsasti. Nüüd aga oli beebi rahutu ja nuttis iga natukese aja järel.

      Küsisin: „Inglid, kas te saate beebit aidata?”

      Ta põsed olid üsna punased, seepärast ma teadsin, et tal tulevad hambad.

      Üks kuldses voogavas rüüs ingel tuli vankri juurde ja ütles: „Lorna, pea korraks kinni!”

      Tegin seda ja ingel kummardus vankri kohale last silmitsema. Siis asetas ta hetkeks oma käe beebi kohale. Ma ei tea, mida ta tegi, aga igatahes jättis laps nutu ja ta silmad vajusid kinni ning ta uinus. Ingel pöördus ja naeratas mulle. Ma tänasin inglit, misjärel too kadus. Natukese aja pärast tulid mõned sõbrad ja vaatasid vankris sügavalt magavat beebit.

      Pärast viisin lapse tagasi, ja Catherine väljus uksest samal hetkel, kui ma värava avasin. Ütlesin talle, et väike Jack jäi kenasti magama. Ta naeratas, vaadates oma väikest lemmikut, ja samal ajal ilmus vankri ümber hulganisti ingleid. Soovisin head aega ja astusin tänavale.