Joe perekond oli segatud Iirimaa 1916. aasta ülestõusmispühade ülestõusu. Tema tädi Dolly oli mingis etapis osalenud peapostkontori lahingutes. Ma mäletan, kuidas istusime Joega köögilaua ääres ja Dolly jutustas meile, kuidas ta oli viinud ülestõusnutele toitu ja relvi. Ta palvetas vahetpidamata, et teda kinni ei võetaks, kui ta püssitule all peapostkontorisse lipsas.
Kui Dolly meile seda lugu rääkis, sosistas mu kaitseingel: „Lorna, on sul meeles, et sa nägid teda, kui me sind sellesse aega tagasi viisime?”
Vaevalt oli ta seda öelnud, kui mulle meenus, et olin Dollyt näinud. Ta oli siis üsna noor tüdruk ja laadis püsse ning andis neid noortele meestele. Mina olin umbes neljateistkümnene, kui inglid mind vaimus tagasi seda aega kogema viisid.
On kohutav olla heidetud minevikku, eriti kui seal käib sõda ja on nii palju valu. Mina tajun alati kõikide mind ümbritsevate inimeste emotsioone ja vaimseid kannatusi. See kisub mind tükkideks.
Kuna – nagu olen ka mujal maininud – mu perekond pidas mind vaimselt alaarenenuks, nagu tollal sõnastati, lasti mul näha paljusid asju, mida teistele perekonnaliikmetele ei näidatud. Minu arvates nad muidugi mõtlesid, et ma ei saa niikuinii millestki aru või ei suuda nähtust kõnelda. Tegelikult ma sain aru küll ja nüüd saan ma sellest ka rääkida. Mul on alati olnud maailma parimad õpetajad – inglid.
Töötasin koos isaga Grosvenori bensiinijaamas. Igal hommikul läksin koos isaga tööle, aga sellel kõnesoleval hommikul otsustas ta tööle minna mitte otse, vaid ringiga. Siis kuulsingi, et keegi hüüab mind nimepidi. Pöörasin ümber ja nägin tagaistmel ingel Hosust.
Ta ütles mulle: „Lorna, me tahame, et sa oleksid isaga koos olles tähelepanelik, nii et kõik, mida näed, jääks hästi meelde!”
Vastasin ingel Hosusele sõnadeta: „Hea küll.”
Isa küsis: „Kas sul on midagi tagaistmelt vaja?”
Ma vastasin: „Ei, ma lihtsalt vaatasin.”
Paari minuti pärast leidis isa parkimiskoha kauplusterea kõrval. Võiksin täpsustada piirkonda, aga parem mitte, sest asjad, mida me isaga tookord nägime, on arvatavasti ikka veel sealsamas.
Tulime autost välja, läksime üle tee ja jalutasime piki tänavat, mida ääristasid George’i-aegsed majad. Kui hakkasime sihile jõudma, nägin ingel Hosust seismas kahe pargitud auto kõrval ühe maja ees.
Ingel Hosus ütles: „Lorna, autodes istuvad politseinikud on relvastatud.” Hingasin sügavalt sisse. Ingel Hosus ütles: „Ära närvitse!”
Ingel Hosus tuli ja kõndis mu kõrval.
Mu isa ei märganud autodes istuvaid politseinikke. Värava juures ta kõhkles hetke ja ütles: „Usun, et see peaks õige maja olema.”
Me läksime väravast sisse ja astusime trepist üles ukseni. Väljastpoolt paistis maja olevat tavaline George’i-aegne ehitis, ent kui uks avanes, nägin, et see pole kaugeltki tavaline maja.
Ukse avas relvastatud valvur. Isa ütles oma nime ja meid kutsuti sisse. Koridoris nägime seismas veel mitut relvastatud sõdurit ja vestibüüli uks oli ebaharilik: väljastpoolt tundus see tavaline, seestpoolt oli selle külge aga kinnitatud metallist uks.
Kõndisime koridori lõppu ja sattusime otse kontorisse. See oli mu vanaisa kontor. Sain sellest aru, kui nägin teda istumas teisel pool lauda. See polnud tavaline kontor. Vanaisa Cruthersi laud oli suur ja tool samuti, aga kõige imelikum oli see, et ta kontor oli täis püsse.
Vanaisa tervitas mu isa südamlikult. Ta ütles ka mulle tere ja naeratas. Mina naeratasin vastu.
Ta ütles mu isale: „Tule, Jim, näitan sulle ühte kui teist.”
Mina järgnesin neile. Ingel Hosus mainis mulle, et mu isa ja vanaisa olid hiljuti sattunud vestlema Iirimaa minevikust, IRA-st ja Inglise okupatsioonist Iirimaal. Mu vanaisa kuulas sel päeval oma kaitseinglit ja jagas mu isaga saladust, misjärel sai isa tulla vanaisa töökohta.
Ütlesin ingel Hosusele, muidugi ilma sõnadeta rääkides: „Sa ei teinud seda ainult mu isa jaoks. See oli ju minu jaoks samuti?”
Ingel Hosus lausus: „Jah, Lorna, see ongi peamiselt sinu jaoks, nii et ole tähelepanelik!”
Me astusime vanaisa kontorist välja. Kogu aeg saatsid meid kaks valvurit. Ma polnud harjunud nägema relvastatud mehi, sest Dublini tänavatel ei kandnud politseinikud kunagi relva. See hirmutas.
Me jalutasime ühest ruumist teise ja ma märkasin, et kõik uksed olid terasega tugevdatud ja igas toas oli tohutul hulgal kõikvõimalikke püsse. Toad olid pimedad. Kapid olid püsse täis ja kõik seinad olid püssidega kaetud. Ma pole elu sees näinud nii palju relvi. Isa ja vanaisaga ringi käies olin täiesti masendatud. Minu jaoks oli see väga hirmutav, sest ma teadsin, et püssidega tapetakse inimesi ja loomi. Vahel, kui ma kõiki neid püsse piidlesin, nägin ingel Hosust seismas toanurgas. Ta naeratas mulle julgustavalt ja ma rahunesin. Ma ei tahtnud, et isa või vanaisa märkaks, et ma olen närvis.
Me läksime kontorisse tagasi ja võtsime istet. Vanaisa vestles mu isaga, justkui mind polekski kõrval. Valvurid olid kogu aeg meiega koos. Mõned kandsid politseivormi ja teised tavalisi rõivaid. Vanaisa rääkis mu isale, et ta oli olnud IRA varustaja relvade ja laskemoonaga, aga kui Iiri vabariik vabaks sai ja oma valitsuse moodustas, sai temast kogu maa relvatarnija. Arvan, et ta pidas silmas Iiri armeed ja politseid.
Ma ei unusta kunagi vanaisa surma. Ta maeti Iiri lipuga ja kohal oli palju Iiri armee ohvitsere. Kuus Iiri sõdurit lasksid vanaisa kirstu juures püssidest aupauke.
NELJAS PEATÜKK
Teha ruumi jumalale
ON ÜKS ASI, MIDA MA POLE SIIANI teile oma kaitseingli kohta maininud. Tean, et olen teile kõigile kinnitanud, et kaitseingel ei lahku teie juurest sekundikski. Olen rääkinud aegadest, mil jumal on minu juures ja sasib mu juukseid. Raamatus „Inglid minu juustes” olen kirjeldanud, kuidas jumal minuga koos üle põldude jalutas ja kuidas me istusime Clare’i maakonnas asuva vana Mountshannoni puhkemaja lähedal Shannoni jõe kaldal. Minu kaitseingel ei eemaldu minust sellistel puhkudel, vaid astub veidi kõrvale ja nii tundub mulle, nagu oleksin ma jumalaga kahekesi. Tegelikult tajun ma lausa füüsiliselt oma kaitseingli olemasolu, tema energiat, tema olemust, kui ta liigub mu ühele küljele. Seda pole sugugi kerge kirjeldada: justkui liiguks mingi osa minust endast rohkem ühte serva. Kaitseingel on inimesega seotud väga peenikese valgusköidikuga ja küllap seetõttu ma nii vahetevahel tajungi. Seda tuleb ette aga ainult jumala juuresolekul.
Ma olen jumala juures viibides sageli pööranud pea paremale ja näinud oma kaitseinglit seal seismas, mõne jala kaugusel, ometi tundub ta olevat minust miljon miili eemal. Ma tean, et mu kaitseingel peab külje poole astuma, kui jumal mind külastab, ja ma tänan oma kaitseinglit, et ta seda alati nii õrnalt teeb. Tajuda kaitseingli võimsat energiat kõrvale liikumas on hämmastav tunne. Ma tean, et mu selgitus pole parim, ent omaette lugu on siis, kui kaitseingel tagasi astudes sind taas oma kaitsva energiaga ümbritseb. See on nii meeldiv ja kergendustunne on suur.
Mõnikord, kui olen vaadanud oma kaitseingli poole tagasi ja näinud teda seal seismas, on jumal mulle öelnud: „Ära muretse, Lorna! Su kaitseingel ei saa sind kunagi maha jätta.”
„Mida sa tahad minult küsida, Lorna?” uuris ingel Hosus ühel päeval. Ta oli aru saanud, et mul on midagi südamel.
„Millal inimesed seda kõrvale astumist kogevad?”
„Lorna, inimesed kogevad seda ainult siis, kui nad on juba surnud. Kui nende hing on läinud koos nende kaitseingliga taevasse. Su kaitseingel saab ainult teatud kindlal ajahetkel taevas viibimise ajal su hinge juurest eemalduda, sest kui su hing on taevas, ei vaja sa enam oma kaitseingli pidevat juuresolu. Su kaitseingel palvetab vahetpidamata nende eest, kes maha jäid: sulle armsate inimeste ja nende järeltulijate eest.