Kirjad tädi Annele. Urmas Vadi

läksid ja kelgutasid, E. rääkis, kuidas tal süda ilgelt valutas ja mida rohkem nad kelgutasid, seda sitem tunne oli, aga igal hommikul läks ta uuesti ja südametunnistus piinas järjest hullemini. Kui tunnid olid läbi, viisid nad kelgud tagasi lasteaeda. Siis muidugi tuli kogu see asi välja, E. sai kodus peksa ja peale seda ta Tartusse tuligi. Mis tuli! Põgenes, sest isa ja ema tahtsid teda saata kuhugi Venemaa pärapersesse uraani kaevandama, sest midagi enamat temast ei tulevat. Hirm kaevanduse ees ja see, et temast ei saavat midagi, painas teda. E. rääkis alati mulle seda juttu, kui ta tuli, poolpaljalt, või ilma saabasteta, või verisena, kui ta oli jälle maha jäetud, välja visatud, võlgades ja pasas, siis ta alati rääkis seda, kuidas ta kelgutas ja süda valutas ja kuidas ta põgenes enne rongi väljumist, mis pidi ta kaevandusse viima, ja siis ta ütles, et ta pole sellest ajast peale muutunud. Selles mõttes, et muidugi ta arenes, kuigi tema esimesed jutud olid juba sama kõvad kui Vallakul või Oksal, ta tegi ikka meeletuid hüppeid, aga siis, kui ta minu juurde tuli ja kõik oli jälle perses ja ta nuttis, siis ta ütles, et ta on jäänud sellelesamale tasemele, kus ta viieteistaastasena oli. Midagi temast ei tule ja tegelikult ei taha ta muud kui kelgutada. Ja kui kelgutada ei saa, siis viina ja nussi ja siis kakelda ja andeks paluda, sest süda valutab, ja siis jälle kelgutada ja nussi ja viina…”

      Liikus ka selliseid jutte, et E. oli lihtsalt hääletaja ja ta ei saanud Tartust edasi. Et siin on justkui mingisugune magnet või mädasoo, kui kord juba tuled, siis siit välja enam ei saa. Osaliselt kinnitab seda väidet ka üks astrofüüsik, kes oli viimaseid inimesi, kellega E. enne minekut rääkis. Teemaks nagu ikka taevakehad. Enamasti rääkis astrofüüsik ja E. kuulas. See astrofüüsik ütleb meile nii:

      “Piltlikult öeldes, ma olen nõus, E. oli hääletaja ja oli siin Tartus, just nimelt siin, Toomemäel, tähetorni ees kui hääletaja. Kui nüüd juba konkreetsemaks minna, siis E. ei hääletanud muidugi marsruudil Tallinn-Tartu-Viljandi, ei Tartu-Võru, ega ka Tartu-Riia-Pariis-Rooma-Vatikan, ei midagi sellist, vaid tema trajektoor kulges mööda Struve meridiaani, mis läheb otse siit meie kohalt läbi ja mis ei arvesta aega, kohe seletan lähemalt, aga kõige olulisem, pange see kindlasti oma märkmikku kirja, on see, et E. tuli Tartusse mööda seda meridiaani.”

      Mul endal mingisuguseid isiklikke mälestusi tema Tartusse tulekust ei ole, ei saagi olla. Olin toona alles poisike ja minu mõtted keerlesid vaid selle ümber, kas tõesti on tüdrukud tehtud suhkrust ja maasikavahust. Ja kui on, siis kas mul avaneks võimalus minna, nüüd, kui kõik teevad lõunauinakut, ja ronida oma voodist välja, pidžaama väel sibada üle toa, haarata kinni Moonika voodiredelist, vinnata end kiiruga tema juurde ja proovida, kas on magus. Aga see jäi mul alati tegemata, sest just siis, kui ma olin juba valmis minema, tabas mind kummaline aimdus, et nüüd, just praegu tuleb keegi, ongi juba kohal, siin maja seina taga, ja varastab mu salvoka. Samast ajast peale häiris mind ööst öösse unenägu, et mul on kellegagi mingi seis. Kas vanemast rühmast, hiljem klassist, poistega, kes tahtsid mulle peksa anda ja andsidki, ning peale mitmeid peksasaamisi sisendasin endale, et maksku mis maksab, aga nii see ei saa enam jätkuda, Urmas, sa pead vastu lööma, saa ise peksa niipalju kui tahes, aga löö! Ja siis ma lõin, võtsin nii palju hoogu kui suutsin, surusin sõrmed rusikasse ja virutasin, aga just siis, kui rusikas pidi sihtmärki tabama, panema vere voolama kulmust või ninast või suust, just siis sai jõud otsa ja rusikas ei jõudnud kuhugi, vajus ära ja jäi abitult rippu. See jõuetu uni kestis aastaid.

      Esimest korda kohtusin ma E-ga 98. aasta talvel, peale vastlapäeva, ta lonkas oma vasakut jalga. Kui seda silmitsema jäin, ühmas E., et käis liugu laskmas ja tegi ühe sõidu ja nüüd ta ei saagi toast välja, muidu E. aga kedagi oma kabinetis vastu ei võta.