“Kas sa oled kurb, et sa surnud oled?”
Taldrik ei liikunud.
“Ta ei ole kurb,” pistis hirmunud Kersti vahele.
“Või ei taha ta seda öelda.”
Ma tundsin meeletut hirmu ja seda, kuidas see keegi on meie toas, otse mu selja taga, aga Kelly jätkas:
“Kas sul oli valus surra?”
Taldrik liikus.
“Kas sa tahaksid kätte maksta?”
Ja John Lennon tahtis kätte maksta! Ta oli meie toas, kättemaksuhimuline, kuuliauk peas, kleepunud juustega, hüübinud verenire jooksmas üle ümmarguste prilliklaaside, let it be. Kas John Lennonile meeldiks ühes Ida-Euroopa paneelmaja lastetoas väikeseid tüdrukuid ja poisse kägistada? Või peksta meid hoopiski valimatult hiiglasliku puuhaamriga? Või lõikuda suure kööginoaga meie süütuid sõrmi ja jalgu ja käsivarsi väikesteks ketasteks, mis veerevad üle toa laiali, ilma et me oleks saanud veel üksteist puudutada! Miks ometi küsisid sa just seda, miks kutsusite te selle verejanulise hipi, kes tuli mulle nüüd järele, kes kakerdades ja liibates, verised juuksed kord vasakule, kord paremale rippumas, haarab mul oma luidra käega õlast:
“Noh, poiss, on aeg! Siin ma nüüd olen, Lõpnud Rebane, see siin ei ole sinu koht. Ma tulin sulle järele, sa oled nüüd juba täismees valmis, sinust saab kena krae. Mina olen sinu päris isa ja nüüd on aeg koju minna. Mul on üksi hirmus igav surnud olla, hea, kui sa oleks mulle vähe seltsiks ja soojendaksid mu õlgu ja kaela.”
Ja juba olid ta pikad käed mul ümber, ma ei suutnud end liigutada ega ümber pöörata, olin känkras nagu kivi.
“No mis sa punnid!” Ja see surnud, kuuliauguga mees, haaras mind enda sülle. “Ei ole viisakas nii kaua võõraste juures olla.”
Arvatavasti ma karjatasin, sest järgmisel hetkel pandi tuli põlema, ema oli toas, kõik olid hirmunud nägudega. Surnud John Lennon oli korraga kadunud.
“Mis juhtus?”
“Midagi,” vastas Kristiina, aga ema ei jätnud seda asja niisama.
“Kuidas midagi. Aga miks siis Jaak nutab?”
Kuidas küll emal ikka ja jälle ja alati õnnestus tekitada piinlikkust, mis lõikas luuni välja. Mina nutan, Kelly vaatab, kuidas ma nutan, ja ema küsib, miks Jaak nutab! Ehk oleks olnud siiski parem, kui Lennon oleks mind minema viinud?
“Me keerutasime taldrikut,” proovis Kristiina kõike lõpe-tada.
“Ja sellepärast Jaak nutab!” Jumal-jumal!
“Ma ei nuta!” karjusin vahele ja pisarad lendasid silmist.
“Me proovisime vaime välja kutsuda,” teatas Angela, kes vist mitte kunagi ei vandunud valet, ihalenud võõrast vara ega võõraid mehi. Või siis lihtsalt rääkis Angela alati ebasobival ajal ja ebasobivaid asju. Praegu töötab ta reisibüroos. Kujutan ette tema nõuandeid esmareisijatele: Jaa, Malaisia on ilus maa, väga eksootiline, kaunis loodus, kuigi hetkel pole seal hooaeg, päevad läbi sajab, sellest ka teie reisipaketi odav hind. Kuid öösel on sellest hoolimata väga niiske ja palav ja ma kohe vaatan, jah, ongi, teie hotellitoas pole ka konditsioneeri, ent akent lahti hoida pole mõistlik, tulevad moskiitod, paar aastat tagasi leiti ühest magamistoast lausa madu. Kindlasti soovitan teil rentida auto, soovitan tuntud firmasid nagu Avis või Sixt. Selleks on vaja küll enamasti krediitkaarti, kust broneeritakse paarteist tuhat, ja see summa avaneb alles kuu-kahe pärast, kui rahvusvahelisest pangast saabub teade teie panka. Seda muidugi juhul, kui rendifirma on teie tagastatud autoga rahul, see tähendab, kui autol pole mõlke, paak on auto tagastamisel täidetud, salongis on kõik alles. Aga kohalike firmade puhul, mis on küll märksa odavamad, võite saada auto, mis kas ei liigu, või teevad nad hiljem krediitkaardi lihtsalt tühjaks. Hoiduge kindlasti taskuvaraste eest! Liikvel on ka üks pussitaja, kaks ebolahaiget, kes määrivad oma haiget verd hotellide ja pankade käsipuudele, trobikond mustlasi, lapsprostituute ja kolm homoseksuaali!
“Mis asja te lollate! Kas siis midagi targemat ei ole mängida, Jaak on alles veel väike, arvestage sellega!”
Kui peab tulema surm läbi häbi ja ema kujul, siis mis seal ikka. Kerstile tuli ema järele ja Angela hakkas minema ja Kelly ja kõik läksid esikusse. Ja mina seisin keset tuba ja mõtlesin – siin ma siis seisan, ise vaevalt seitsmene, aga elu juba läbi. Kui korraga oli Kelly meie toas. Ta otsis oma kindaid, ei suutnud neid kuidagi leida, ehk olid nad jäänud tuppa?
Ma ei osanud ealeski arvata, et ühed huuled võivad olla nii magusad ja lõhnata nagu Donaldi nätsukad…
KOLMAS KIRI TÄDI ANNELE
Tere, Anne. Mul on su kirja üle ikka neetult hea meel! See, mida sa mu kahe peatüki kohta ütlesid, oli just see, mida ma vajasin. Ma isegi punastasin su kirja lugedes. Tunnen, et kõik on õige, tunne on õige, ma olen enese jaoks kogu loo, algusest lõpuni läbi mõelnud. Oleksin tõusnud nagu surnust, kes magas aastakümneid. Lasen kohe kolmanda peatükiga edasi. Aga enne seda, see on nüüd juba irooniline, aga ma olen lubanud Luukerega Mehele, kes koostab Tartu novellide kogumikku, kirjutada ühe loo. Olin juba unustanud, et ma Luukerega Mehele selle loo kirjutan. Aga siis on küll kõik. Läheme nädalavahetusel Türile ja siis proovin ühikas selle loo ära kirjutada. Ma pole sada aega ühtegi novelli kirjutanud, aga üks lugu on mul vist juba ammu südamel. Ja siis kohe kirjutan romaani edasi.
Ma tänan sind.
Urmas
6. mai 2008
TARTU SURM
J. K-le
Tagantjärele tuleb välja, et keegi polnud märganud, kunas ja kuidas ja miks E. täpselt Tartust lahkus. Niisamuti ei nähtud ka tema tulekut. Aga tulema ta ometi kunagi ju pidi, nagu ka minema, sest kõigil oli selleks ajaks tema sigadustest ammu kõrini.
Tartu vana kooli elukunstnikud, igavesed üliõpilased kuni eksmatini; kirjanikud, kes alustasid romaani oma elust, aga mis elu see on, kui sa jääd ilma Kulka stipist, mida ja kuidas sa siis kirjutad; filosoofid, kunagised kompvekid, kellest nüüdseks on saanud närbunud libud, endised Tartu Lasteteatri näitlejad, kiibitsejad, koinijad, külmaarve tegijad teavad rääkida tema tulekust erinevalt. Ühed arvavad, et E. tulek oli kõige lihtsam asi üldse ega vääri mingit tähelepanu. Kui E. mõttearendused, käitumine, suhted, sõprus, usk, armastus olid kõike muud kui lihtsad, siis Tartusse tuli ta ülikooli ja täpselt niisamuti ja loomulikult, nagu tulevad igal sügisel sajad või tuhanded. E. õppis siin… Aga siin juba lähevadki arvamused lahku. Mõni väidab, et E. õppis teoloogiat, teine, et filosoofiat, kolmandad aga, et EPA-s ja mullandust.
Selle jutu peale ajab nüüd end raamatukogu kohvikuhämust püsti kõrendlik kuju – klaverihäälestaja –, kes võib olla sigalakku täis, haiseda, pea kõrtsilaual tunde magada, kuid ärgates vuristada sõna-sõnalt ette kogu mahamagatud vestluse.
“Ei käinud ta kusagil ülikoolis, mis te mehed ajate munni juttu!” Klaverihäälestaja tõmbab veidi hinge, proovib lauast kinni hoides saavutada tasakaalu, see õnnestub. “Ta võis ju ülikoolis käia, kuulata loenguid, aga nimekirjas ta küll ei olnud. Tal polnud keskharidustki.”
Klaverihäälestaja kukub tagasi toolile, ent tema jutt on ärritanud ülejäänud laudkonda.
“See pole võimalik!” protestib mees, kes on korraga igas Tartu kõrtsis, kohvikus, igas lauas, iga näituse avamisel, igal raamatuesitlusel või luuleõhtul, aga ometi keegi ei tea tema nime ega seda, kellega ta tuli. “Mina olen lugenud E. magistritöö väitekirja eelkristlusest,” väidab kõigile tundmatu mees.
“Vittu mine oma eelkristlusega, mina tean, mis ma räägin, aga sina ajad mingit paska eelkristlusest! Ega ma seda ei ütle, et ta poleks võinud olla doktor või ükskõik kes kurat, kuigi ega see ülikool ei loe, mul endal kah ei ole diplomit ja pole sitta vajagi! E. oli põhikooliharidusega… E. tuli siia, kui ta elas veel Tallinnas, ja