Tõsiasi, et „Stewart Jones” läbis tavapärase taustauuringu libedalt, ei üllatanud Luke’i vähimalgi määral. Ron Raven oli võimalike klientide taustu kontrollinud kolm aastakümmet ja teadis kindlasti ohupunkte, mille eest end kaitsta. Kõigele tipuks oli ta kakskümmend kaheksa aastat kahenaisepidamist varjanud. Ta ei usaldanud kunagi kedagi täielikult, kandis kaasas kaht dokumendikomplekti ja leiutas tõe varjamiseks usutavaid lugusid. Praegu sellele mõeldes taipas Luke, et Ron Ravenil olid kadumiseks ja uue identiteedi all ilmumiseks peaaegu ainulaadsed teadmised.
Paraku oli aga nii, et mida rohkem oli Luke veendunud, et Stewart Jones ja Ron Raven on üks ja seesama isik, seda raskem oli tal ette kujutada, kuidas meest leida. Kõigele tipuks peab ta õige pea vaagima küsimusi, mille Anna eelmisel nädalal oli tõstatanud. Kas ta teeb Ravenite perekonnale teene, kui teatab neile, et nägi Roni? Või soojendab ta üles kuumad tunded, mis pärast traumeerivat uudist Roni surmast olid hakanud maha jahtuma?
„Arvatavasti on liiga palju loota, et härra Jones jättis firmale oma uue postiaadressi,” ütles Luke George Kleinile.
„Õigupoolest jättis küll, aga see asub Austraalias, täpsemalt Adelaide’is. Ma ei uurinud asja edasi, arvates, et pean enne sinuga nõu.”
„Härra Jonesi postiaadress asub Austraalias?”
„Jah. Kas see üllatab sind?”
„Jah.”
„Nagu ma aru saan, ei teadnud sa, et härra Jones on Austraalia diplomaat?”
„Austraalia diplomaat?” Luke vahtis mõttelagedalt mereandide edasimüüjaga sõlmitava lepingu mustandit, mida ta enne eradetektiivi telefonikõnet oli lugenud. Ron Ravenil olid kahtlemata anded, millest tema perekondadel õrna aimugi polnud, kui tal õnnestus edukalt austraallast kehastada.
„Luke? Kas oled veel seal?”
„Vabandust, sa üllatasid mind, see on kõik. Arvasin, et… härra Jones… on ameeriklane.”
„Võib-olla ongi. Kui keegi tahab end varjata, on välismaalase identiteedi võtmine suurepärane lüke.”
„Miks nii?”
„Ühendriikides on isikuandmete kontroll üles ehitatud sotsiaalkindlustuse numbrile. Austraalia diplomaadil pole Ühendriikides sotsiaalkindlustust, mis tähendab, et tema isikuandmeid on palju raskem kontrollida, rääkimata sellest, et see on tunduvalt kulukam.”
„Seega on palju raskem avastada, et Stewart Jonesi pole tegelikult olemas,” ütles Luke.
„Kindel see,” lausus George. „Kui Stewart Jones pole aga austraallane, saab seda kaunis lihtsalt kindlaks teha. Kas tahad, et kontrollin tema kinnisvarafirmale antud postiaadressi?”
Luke’i esimene uid oli jälitamine lõpetada. Mida kuradit loodab ta saavutada, jälitades pöörast mõttekujutlust tuhandete kilomeetrite kaugusele üle Vaikse ookeani? Siiski ei suutnud mees seda ka niisama jätta.
„Kuna saime nii lühikese ajaga nii palju teada, ei tee see arvatavasti halba. Tänan, George. Veidi rohkem infot härra Jonesi postiaadressi kohta kuluks marjaks ära. Kas saad nii sügavalt tuhnida, et saaksime teada, kas see on pelgalt postiaadress või alaline elukoht?”
„Kindel see. Lisaks võin pöörduda Austraalia Välisministeeriumi poole ning pärida, kas Stewart M. Jones on nende diplomaatide nimekirjas või mitte.”
„Tore. Kui härra Jones läbis Kuuse väljaku kinnisvarafirma taustakontrolli libedalt, pole ma kindel, et avastame tema jutus ilma endale pahandusi kaela toomata mõne lahknevuse.”
„Sind üllatab – ja peaks ka ärevaks tegema – kui kerge on läbida isikuandmete standardkontroll. Kergitan lihtsalt paari järgmist kihti ja näis, mis nende alt nähtavale tuleb.” George vaikis. „Suur abi oleks sellest, kui teaksin, mida otsida.”
„Praegu eelistan sulle kõigest öelda, et sul oli õigus ning Stewart M. Jonesi pole olemas. Tema isikuandmed on võltsitud.” Kuigi see oli ebausutav, jätkas Luke teesklemist, et otsib lihtsalt vana sõpra. „Kui Austraalia võimukandjad vastavad, et Stewart M. Jonesi nimeline diplomaat on tõesti olemas, kas saad siis tolle isikukirjelduse hankida? Sel moel saan võrrelda, kas minu nähtud mees ja Austraalia valitsuse palgal olev Stewart Jones on üks ja seesama isik. Ma ei taha esitada ühtki süüdistust ega teha meelevaldseid järeldusi, enne kui olen kindel, et ma ei näinud töökat austraallast, kes juhtumisi sarnanes väga kellegi teisega.”
„Annan endast parima. Kui ma austraallastele ütlen, et uurin identiteedivargusese kahtlust, on nad ilmselt koostööaltimad.”
„Tänan kõige senitehtu eest, George. Olen sulle väga tänulik.”
„Aitan sind rõõmuga. Ma ei saada sulle arvet enne, kui olen ühendust võtnud Austraalia võimudega ja Adelaide’i aadressi kohta rohkem välja uurinud.” Eradetektiivi häälest kostis naeru. „Kui esitan sulle kõik halvad uudised korraga, on vapustus ühekordne.”
Ülejäänud õhtu hoidus Luke teadlikult Ron Ravenile mõtlemast. See polnud raske, sest kvaliteetse toidu serveerimine kolmes rahvarohkes restoranis, kusjuures üks abikokk oli vigastatud, võttis mehe kogu tähelepanu. Ta arvas, et George’il läheb vähemalt paar päeva aega, enne kui ta uuesti ühendust võtab ja oli viivituse üle tänulik. Luke oli siiski aga George’i tõhusust alahinnanud. Järgmise päeva õhtul elektronposti kirjakasti avades leidis ta eest eradetektiivi kirja.
Arvasin, et sinu töögraafiku segiajamise asemel on parem, kui esitan oma aruande kirjalikult. Selgus, et hr Jonesi Adelaide’i postiaadressil asub tegelikult mahajäetud laohoone. Lisasin kirjale mõned aerofotod, millest on näha, et võrkaiaga piiratud krundil ei paista mingit tegevust toimuvat. Rääkisin Adelaide’i kohaliku konstaabliga ja too kinnitas, et kõik viimase poole aasta jooksul Ühendriikidest sellele aadressile saabunud kirjad on kas saatjale tagasi saadetud või pandud nõudmiseni ootama, sest krundil on kaks omanikku.
Pärisin hr Jonesi kirjade kohta ka Virginiast McLeani majahoidjalt. Talle ei meenu, et mõni kiri oleks hr Jonesile edasi saadetud või Austraaliast tagasi tulnud. Sellest võib teha järelduse, et Kuuse väljakule pole hr Jonesi nimele pärast tema lahkumist juuni lõpus tulnud ühtki kirja.
Võtsin ühendust ka Austraalia saatkonnaga Washingtonis ja teatasin neile, et ilmselt on keegi Austraalia diplomaadi Stewart M. Jonesi isikuandmed varastanud ja kasutab neid nüüd kurjasti. Saatkonnast öeldi, et viimase kahe aasta jooksul pole neil üheski Ühendriikide linnas ühtki sellenimelist diplomaati palgal olnud. Nad ei öelnud, kas sellenimeline diplomaat töötab mõnes teises riigis.
Kuuse väljaku maju haldava kinnisvarafirma ametnik keeldus ütlemast, kuidas nad üürnike isikuandmeid ja soovitusi kontrollivad. Minu pealekäimise peale poetas ta siiski, et mõnelt üürnikult nõutakse kolmekuulist ettemaksu. Selle aja möödumisel esitatakse talle arve tavalistel alustel. Üürnikult nõutakse ka töökoha telefoninumbrit ja sellele helistatakse alati. Kuna aga üürnikud annavad telefoninumbri ise – nagu tegi ka hr Jones – on neil täielik kontroll selle üle, kuidas kinnisvarafirma telefonikõnele vastatakse. Hr Jonesi antud telefoninumbril helistades jäi mulje, et kõne võeti vastu Austraalia saatkonnas ja loomulikult anti talle sealt särav iseloomustus. Kogenud sulile on selle korraldamine lapsemäng. Mõnikord imestan, miks üldse keegi vaevub meie riigis aus olema, kui petmine ja kelmus on nii lihtsad. Mis Kuuse väljaku majadesse puutub, siis jäi mulle mulje, et üürnik võib oma tegeliku isiku paljastamist kartmata öelda ükskõik millise talle meeldiva nime.
Teata, kui tahad, et jätkan uurimist.
PS. Lisasin ka arve.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст