„Olgu, ta kärutas laibakotte. Kuid taeva pärast, kotid olid kinni! Neis võis olla mis iganes, alates mustast pesust kuni Vene tsaari kroonijuveelideni.”
„Jah. Sul on õigus – võis,” sõnas Anna nipsakalt. „Politsei aga usub, et neis kottides olid Ron Raveni ja temaga hotellitoas viibinud naise laibad ning ilmselt on neil õigus. Lõppude lõpuks leidsid politseinikud jahi pardalt mitmes kohas verd ja sa ise ütlesid, et hinnatud labor tegi DNA-analüüside põhjal kindlaks, et see veri kuulus Ron Ravenile. DNA ei valeta, Luke.”
„Olen nõus. Ma ei vaidlegi vastu DNA tõenditele, mis kinnitavad, et jahi tekilt leitud veri kuulub Ronile.”
„Näed nüüd.”
„Tõsiasi, et labor tegi kindlaks, et see on Roni veri, ei ütle meile aga midagi selle kohta, kuidas see jahile sattus,” rõhutas Luke. „Kui tilgutan näiteks pudelitäie sinu verd oma magamistoa põrandale, ei tähenda see, et oled surnud või isegi seal käinud. DNA analüüs tõestaks lihtsalt, et minu magamistoa põrandal olev veri kuulub sulle.”
„Kuidas Ron Raveni mõrv siia puutub?”
„See näitab lihtsalt seda, et kuigi varastatud jahi tekilt leiti Roni verd, pole meil õrna aimugi, kas ta on elus või surnud.”
„Mida sina siis arvad?” Anna vaatas venda pingsalt. „Kas tahad öelda, et Ron ja tundmatu naine lavastasid oma mõrva küllalt veenvalt, et panna kogu Miami politsei seda uskuma? Jumal hoidku, Luke, tule ometi mõistusele.”
„Kuna ma äsja Roni nägin, pidi just nii juhtuma.” Luke’i hääl oli kangekaelne. „Ronil oli lihtne endale ise sisse lõigata ja tilgutada oma verd igale poole, jättes mulje tulistamisest.”
„See pole kaugeltki lihtne.” Anna raputas pead. „Toas oli palju verd. Me ei räägi sõrme lõikamisest. Verd oli palju rohkem ja vereplekkide asukoha järgi võis arvata, et teda tulistati.”
„Kui Ronil oli kadumiseks mõjuv põhjus – ja ilmselt oli –, oli ta hea meelega nõus paar pinti oma verd ohverdama.”
„Unustasid ühe tähtsa asja – politseinikud tegid Roni mõrvari isiku kindlaks.”
„Jah, tegid küll.” Luke hääl nõretas pilkest. „On üldteada, et politsei ei süüdista kunagi mõrvas vale inimest.”
Anna pööras vasaku käe ja pööras peopesa ülespidi. „Siin on nädalaid kestnud professionaalne juurdlus ja kuhjakaupa asitõendeid, mis kinnitavad, et Roni mõrvas hotellitoas mees, kes oli varemgi tapnud.” Naine pööras parema käe ülespidi. „Siin on fakt, et nägid nõbu Bruno restoranis õhtust söömas kedagi, kes sarnanes väga Ron Raveniga.”
Anna kallutas pea küljele ja ohkas tehtud nõutusega. „Hmm… Vaatame. Millist teooriat uskuda? Kas Ron on elus või surnud? Heldeke, mul pole aimugi.”
Luke kummardus laua kohale. „Lõpeta ninatarga mängimine ja selgita mulle, mida teame Ron Raveni kadumisest sellist, mis lubaks oletada, et mees oma mõrva lavastas.”
„Arvasin, et ma just tegin seda, aga olgu, teen seda veel kord.” Anna loendas sõrmedel oma väiteid kaasa. „Roni hotellitoast leiti küllalt palju verd, et oletada, et mees oli tõsiselt vigastatud. Sama käib tema naiskaaslase kohta. Politseinikud leidsid toast ka kolmanda inimese verd. DNA-analüüsid näitasid, et see kuulus kurjategijale, kes oli varem mitu aastat kahe inimese tapmise eest trellide taga veetnud. Lisaks pole pärast Roni kadumist tema pangaarvel liikumist olnud. Kui Ron oleks oma surma lavastanud, oleks ta suure summa raha niisama tuulde heitnud. Miks pidanuks ta seda tegema?”
„Sest Ronil oli kaks naist ja ta elu oli muutunud liiga keeruliseks?”
„Tal oli mitu aastakümmet kaks naist olnud,” vaidles Anna vastu. „Kumbki naine ei kahtlustanud midagi.”
„Võib-olla olid Ronil rahalised raskused.”
„Ta rahalises seisus polnud mingit pinget. Kõik on nõus, et Raveni Ettevõtted andis enne Roni kadumist suurt kasumit ja annab ka praegu.”
Tundes vajadust õega vaidlemise asemel teha midagi kasulikumat, lükkas Luke tooli lauast eemale. Võib-olla ei tahtnud ta aga lihtsalt endale tunnistada, et Anna jutt on igati loogiline. „Pean rääkima Ron Ravenit teenindanud ettekandjaga.”
„Ron Raveni teisikut teenindanud ettekandjaga,” parandas Anna.
Luke ei teinud õe etteheitest välja. „Palun vabandust, Annie, aga see võtab kõigest paar minutit. Vali magustoiduks midagi meelepärast, eks?”
Luke läks saali teise otsa ja ootas kannatlikult, kuni noor naine serveeris viiest ärimehest koosnevale seltskonnale eelrooga. Ta peatas kööki tagasi ruttava naise ja vaatas tema nimesilti.
„Tere, Merrie. Palun vabandust, et raiskan teie aega, kuid minu nimi on Luke Savarini. Olen Bruno Savarini nõbu.” Luke viipas peaga saali teises otsas istuva Anna poole. „Too seal on mu õde Anna. Võib-olla tunnete teda – ta on siinne püsiklient.”
„Vabandust, aga olen siin uus.” Naine naeratas ja üritas kärsitust mitte välja näidata, kuigi kahtlemata ta nii tundis. „Sellegipoolest on rõõm teiega tuttavaks saada, härra Savarini. Loodetavasti teile ja teie õele õhtusöök maitses.”
„Tänan, toit viis keele alla.” Tavaliselt oli Luke’il toidu suhtes raske valetada, seekord ta aga vaevu märkas seda. „Teenindate ka toda ukse juures olevat lauda, eks ole?”
Merrie vaatas vaba laua poole, mille poole Luke osutas ja noogutas. „Jah, miks te küsite? Kas sellega on probleeme?”
„Kaugeltki mitte.” Näib, et Merrie on juba kaitseasendi sisse võtnud, mõtles Luke. Ta pidi naist rahustama, et tollel ei tule pahandusi. „Asi on selles, et arvasin nägevat seal veidi aja eest oma vana sõpra. Ta sõi tolle laua taga, kuid lahkus enne, kui jõudsin talle tere öelda.”
„Kardan, et ma ei saa teid aidata…” Nüüd, kus ettekandja teadis, et teda ei ähvarda ametialane noomitus, kibeles ta silmanähtavalt lahkuma.
Luke seisis Merriele teele ette ja juurdles, kas rikkalik jootraha muudaks naise vastutulelikumaks. Ta otsustas sellest mõttest loobuda, kartes, et jootraha oleks nii silmanähtav altkäemaks, et Merrie muutuks veelgi kidakeelsemaks. „Kaotasime sõbraga ühenduse, kui ta poole aasta eest Washingtoni kolis. Arvasin, et võib-olla käib ta siin tihti söömas.”
„Ma ei tea. Palun vabandust, härra Savarini. Nagu ma ütlesin, olen siin uus. Alustasin alles eelmisel nädalal ja olen kindel, et pole teda varem teenindanud.”
„Kas ta maksis krediitkaardiga? Kui maksis, kas ütleksite mulle tema nime? See kinnitaks mulle, et nägin tõesti oma sõpra.”
Merrie polnud rumal. Naise naeratus kustus. „Palun vabandust, härra, aga ma ei tohi ühelegi külastajale isiklikku infot anda. Pealegi maksis teid huvitav külastaja sularahas. Õigupoolest lahkus ta arvet ära ootamata. Ta lihtsalt jättis pataka kahekümnedollarilisi lauale. Sellest piisas, et katta arve ja raha jäi veel ülegi. Nüüd aga vabandage mind. Mul on tõesti kiire. Töö ootab.” Merrie lahkus, enne kui Luke jõudis uue küsimuse esitada.
„Olgu, see ei viinud mind kuhugi,” ütles Luke laua taha istudes õele. „Ettekandja ütles, et mees ei oodanud arvet ära, vaid jättis lihtsalt pataka kahekümnedollarilisi lauale. Kolme restorani omanikuna võin öelda, et seda juhtub haruharva.”
„Jäta see asi sinnapaika, Luke.” Anna ulatas vennale magustoidumenüü. „Vaata tegelikule elule silma. Ron Raven on surnud ja sa nägid kedagi, kes temaga välimuselt väga sarnanes.”
„Mees tundis mu ära,” ütles Luke. Mida rohkem ta juhtunut mõttes läbi mängis, seda rohkem oli ta veendunud, et nägi Ron Ravenit, mitte tema teisikut. „Ta teadis, et tundsin ta ära ja põgenes arvet ootamata. Minuga rääkimisest hoidumiseks oleks ta parklas mu peaaegu alla ajanud. Kui see oli keegi, kes sarnanes välimuselt Roniga, miks, kuradi pärast, püüdis ta kõigiti mind vältida?”
„Sest