Punane aadressiraamat. Sofia Lundberg

nagu teised. Otsekui olnuks meil ühine saladus. Me võisime kõrvuti läbi korteri kõndida, ta käis mu järel ja vahetas aeg-ajalt jalga, et samas rütmis püsida. Varsti ma ütlen, et preilil on kõige rohelisemad silmad ja siledamad põsed, mida ma üldse näinud olen, oli tal kombeks sosistada, ja minu põsed läksid alati ühtemoodi punaseks. Ta tahtis mulle rõõmu teha. Temast sai minu turvatunne selles võõras ümbruses. Aseaine isale ja emale, keda ma nii hirmsasti taga igatsesin. Saabudes otsis ta mu pilku, otsekui kontrollimaks, kas minuga on kõik hästi. Ja ta esitas küsimusi. Kummaline küll, mõnda inimest tõmbab eriliselt teineteise poole. Nii oli see Gösta ja minuga. Juba mõne napi kohtumise järel tundus ta nagu sõber ja ma ootasin alati tema külaskäiku. Näis, nagu suudaks ta kuulda, mida ma mõtlesin.

      Juhtus, et ta tuli koos mõne kaaslasega. Peaaegu alati oli see noor, heas vormis ja pruuniks päevitunud mees, kelle kombed ja taktitunne polnud kaugeltki niisugused nagu kultuurieliidil, kes olid tavaliselt proua vastuvõttude alalised külalised. Need noored mehed istusid harilikult vaikselt tugitoolis ja ootasid, kuni Gösta ühe klaasi tumepunast veini teise järel tühjaks kummutas. Nad kuulasid vestlust alati tähelepanelikult, kuid ei sekkunud sellesse kunagi.

      Ükskord ma nägin neid. Läksin hilja õhtul proua magamistuppa, et tema patju enne ööd kohevaks soputada. Nad seisid tihedalt kõrvuti, nägu näo vastas kahe Gösta maali ees, mis toetusid vastu voodit. Gösta käsi oli noormehe puusade ümber. Ta laskis käe lahti, otsekui oleks ennast kõrvetanud. Kumbki neist ei lausunud sõnagi, kuid Gösta tõstis nimetissõrme huultele ja vahtis mulle ainiti otsa. Ma soputasin padjad kohevaks ja lahkusin siis toast. Gösta sõber kadus esikusse ja uksest välja. Ega tulnud enam kunagi tagasi.