Edasi tulid nädalad täis ootust. Nägime iga päev, kuidas ema pärast hommikusööki ülejäänu – pudru, piima ja leiva – ära pakkis ning haiglasse läks. Tihti tuli ta avamata toidupakiga tagasi.
Ühel päeval, kui ta koju tuli, toidukorv endiselt täis, olid selle peal isa riided. Ema silmad olid nutust paistes ja punased. Punased nagu isa mürgitatud veri.
Kõik peatus. Elu lõppes. Mitte üksnes isa, vaid meie kõigi jaoks. Too kahutanud novembrihommikul kostnud põrgukisa tegi minu lapsepõlvele jõhkra lõpu.
ÖISED PISARAD EI olnud minu omad, aga need olid mul nii sügavalt hinges, et ärkasin mõnikord üles ja uskusin seda. Kui meie oma voodites lamasime, istus ema köögis kiiktoolis. Ma olin harjunud tema nuuksumise saatel magama jääma. Ta õmbles ja nuttis, nuuksed tulid lainetena ja kandusid lae all läbi toa meieni, lasteni. Ta arvas, et me magame. Me ei maganud. Ma võisin kuulda, kuidas tatt tema ninatiibadele kleepus, kui ta seda tagasi ninasse tõmbas ja alla neelas. Ma tajusin tema meeleheidet üksijäämise pärast, sellepärast, et enam ei saa ta nii turvaliselt isa varjus olla.
Ka mina tundsin isast puudust. Ta ei istu enam kunagi raamatusse süvenenuna oma tugitoolis. Ma ei saa enam kunagi tema sülle pugeda ja koos temaga laia maailma minna. Kallistused, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, sain ma isalt.
Need olid rasked kuud. Puder, mida me hommikul ja õhtul sõime, muutus üha vesisemaks. Metsast korjatud ja kuivatatud marjad hakkasid otsa lõppema. Ühel päeval laskis ema isa püssiga tuvi. Sellest jätkus raguuks, ja see oli pärast isa surma esimene kord, kui meil kõigil kõht täis oli, esimene kord, kui toit pani põsed õhetama, esimene kord, kui me koos naersime. Aga naer pidi varsti vaikima.
„Sina oled vanem, sina pead nüüd ise hakkama saama,” ütles ema ja surus ühe sedeli mulle pihku. Ma nägin, et tema rohelised silmad täitusid pisaratega, enne kui ta ringi keeras ja hakkas märja lapiga palavikuliselt nühkima taldrikuid, millelt me olime äsja söönud. Köök, kus me toona, nii kaua aega tagasi, seisime, on minu lapsepõlvemälestuste muuseum. Ma mäletan iga pisiasja. Seelik, mida ema parajasti õmbles, see sinine, mis oli tabureti peal. Kartulipott, mis oli keedes üle ajanud ja nüüd oli vaht kuivanud. Ainuke põlev küünal, mis heitis ruumi hämarat valgust. Ema liikumine kraanikausi ja söögilaua vahel. Kleit, mis mähkus jalgade ümber, kui ta ennast liigutas.
„Mida sa sellega öelda tahad?” sain ma suust välja.
Ta jättis nühkimise katki, kuid ei vaadanud mulle otsa.
„Kas sa viskad mu välja?” jätkasin mina.
Vastust ei tulnud.
„Aga ütle siis ometi midagi! Kas sa viskad mu välja?”
Ta vaatas kraanikaussi.
„Doris, sa oled juba suur, sa pead aru saama. Ma otsisin sulle hea töökoha. Nagu sa sedelilt näed, ei ole see kuigi kaugel. Me võime kohtuda.”
„Aga kool?”
Ema tõstis pilgu ja vaatas otse tühjusesse.
„Isa ei lubaks sul iialgi mind koolist ära võtta. Praegu mitte! Ma pole veel lõpetanud!” karjusin ma talle. Agnes vigises rahutult oma toolil.
Ma vajusin laua äärde ja puhkesin nutma Ema istus minu kõrvale ja pani käe mulle laubale. Tema käsi oli nõudepesemisest ikka veel külm ja märg.
„Kallikene, ära nuta, kullake,” sosistas ta ja surus pea vastu minu oma. Oli nii vaikne, et ma peaaegu kuulsin, kuidas rasked pisarad mööda tema põski voolavad ja minu omadega segunevad.
„Sa võid igal pühapäeval koju tulla, see on sinu vaba päev.”
Tema trööstiv sosin muutus mu kõrvus tuhmiks üminaks. Lõpuks jäin ma tema süles magama.
Järgmisel hommikul ärkasin julma ja vääramatusse tõelisusesse, et pean oma kodu ja turvalisuse ühe võõra aadressi pärast maha jätma. Vastu vaidlemata võtsin ma ema käest koti riietega, aga ei suutnud hüvasti jättes talle otsa vaadata. Kallistasin oma väikest õde ja lahkusin siis sõnagi lausumata. Ühes käes oli mul kott, teises kolm isa raamatut, mis olid jämeda nööriga kokku seotud. Jakitaskus oli ema peenutseva käekirjaga kirjutatud nimi Dominique Serafin. Ja siis paar karmi juhtnööri: Tee korralikult kniksu. Räägi ilusasti. Ma lonkisin aeglaselt mööda Söderi tänavaid sihtkoha poole, mille aadress oli nime all kirjas: Bastugatan 5. Seal pidin ma endale uue kodu leidma.
Kohale jõudnud, seisin tükk aega moodsa maja ees. Suurte ilusate akende ümber punased piidad. Fassaad oli kivist ja hoovi viis sile kividega sillutatud tee. See oli kaugel lihtsast päevinäinud puumajast, kus oli siiani olnud minu kodu. Välisuksest tuli välja üks naine. Tal olid jalas läikivad nahkkingad ja seljas läikiv valge ilma vöökohata kleit. Peas oli tal üle kõrvade surutud beež pottkübar ja käsivarrel kõlkus kübaraga ühte värvi väike nahast kott. Ma silusin häbelikult oma põlviniulatuvat kulunud villast seelikut ja mõtlesin, kes ukse lahti teeb, kui ma kella annan. Kas Dominique on mees või naine. Ma ei teadnud, ma ei olnud seesugust nime eluilmaski kuulnud.
Ma läksin aeglaselt, puhkasin läikiva marmortrepi igal astmel mõlemat jalga. Kaks korrust ülespoole. Tumedast tammest kahepoolne uks oli kõrgem kui kõik varem nähtud uksed. Astusin sammukese edasi ja koputasin lõvipeakujulise koputiga. See kajas tuhmilt vastu ja ma vahtisin lõvile silma. Mustas kleidis ja valge põllega naine avas ukse ning tegi kniksu. Ma voltisin sedeli lahti, et näidata, kuid ei jõudnudki tekstini, enne kui nähtavale ilmus üks teine naine. Musta rõivastatu astus kõrvale ja jäi seisma, selg sirgelt vastu seina.
Teise naise punakaspruunid juuksed olid punutud kahte pikka patsi, need olid kuklas laiaks sõlmeks keeratud. Kaela ümber rippus mitu rida valgeid eri kujuga pärleid. Tema kleit oli sädelevast smaragdrohelisest siidist, kolmveerandpikkusega ja plisseeritud seelikuosaga, see kahises, kui naine ennast liigutas. Ma nägin otsekohe, et ta on rikas. Ta silmitses mind pealaest jalatallani, tõmbas siis pika musta pitsi otsas olevast sigaretist mahvi ja puhus suitsu viltuselt lae poole.
„No mis sa ütled,” tema prantsuse aktsent oli tugev ja hääl suitsust kähe, „nii kena tüdruk. Sa võid jääda. No nii, tule nüüd sisse.”
Siis keeras ta ringi ja kadus korteri sügavusse. Ma seisin esikuvaibal, kott jalge ees. Musta riietatud naine andis peanoogutusega märku, et ma talle järgneksin. Ta viis mu läbi köögi selle taga olevasse teenijatuppa, kus minu tulevane kitsas voodi seisis kahe teise kõrval. Panin koti voodile. Võtsin ilma käskimata voodilt kleidi ja tõmbasin üle pea. Siis ma seda veel ei teadnud, aga ma olin kolmest teenijatüdrukust noorim ja pidin seepärast olema see, kes teeb kõiki neid töid, mida teised teha ei tahtnud.
Istusin voodile ja jäin ootama. Jalad tihedasti koos ja kokkupõimitud käed süles. Ma mäletan veel praegugi üksindustunnet, mis mind tolles pisikeses toas valdas, kui ma ei teadnud, kus ma olen ja mis mind ees ootab. Seinad olid lagedad ja tapeet koltunud. Iga voodi kõrval oli väike öökapp ja sellel küünlajalg steariinküünlaga. Kaks pooleldi ära põlenud, üks uus, vahatatud tahiga.
Ei möödunud kuigi palju aega, kui kuulsin taas põrandalaudadel kostvaid valje samme ja naise seeliku kahinat. Mu süda põksus tugevasti. Naine jäi ukselävele seisma ja ma ei julgenud talle otsa vaadata.
„Tõuse püsti, kui ma tulen. Näe, nii. Selg sirgu.”
Ma tõusin püsti ja tema sirutas kohe käed mu juuste järele. Tema peenikesed külmad sõrmed tungisid igale poole, ta kummardus ja astus ligemale, uuris iga millimeetrit mu nahka.
„Puhas ja kena. See on hea. Ega sul täisid ei ole, plika?”
Ma raputasin pead. Ta otsis edasi, kergitas ühte juuksesalku teise järel. Ta tõmbas sõrmega kõvasti üle mu kõrvataguse, ma tundsin, kuidas tema pikk küüs