„Kohe tulen!“ hüüdsin, äkitselt raevus ja nutma hakkamas. „Ma tulen! Lõpetage see neetud prõmmimine!“
„Andke andeks, preili,“ vabandas politseinik, kui viimaks ukse avasin. „Ma polnud kindel, kas te kuulsite,“ ja siis – teeloiku ja purunenud tassikilde nähes: „Ossa, mis siin lahti on? Veel üks sissemurdmine? Hahahaa!“
Kui politseinik viimaks oma aruande valmis sai, oli juba pärastlõuna, ja kui ta ära läks, avasin sülearvuti. See oli olnud magamistoas ja seega ainuke tehnikavidin, mida varas kaasa ei võtnud. Lisaks tööasjadele, millest ma enamasti koopiaid ei teinud, olid seal kõik salasõnad, muuhulgas – ja ma judisesin pelgalt selle mõtte juures – kaust abivalmi pealkirjaga „Pangaasjad“. PIN-koode seal küll polnud, aga praktiliselt kõik muu oli kirjas.
Postkasti uputavas e-kirjade tulvas märkasin üht pealkirjaga „kavatsed täna välja ka ilmuda:)?“ ja mõistsin võpatades, et olin täiesti unustanud Velocitysse helistada.
Mõtlesin alguses e-kirja saata, kuid õngitsesin siis teepurgist välja kahekümnenaelase, mis oli seal erakorraliseks taksorahaks, ja läksin metroojaama räpasesse telefonipoodi. Pidin veidi kauplema, aga lõpuks müüs sealne tüüp mulle 15 naela eest odava telefoni ja ettemaksuga SIM-kaardi, läksin üle tee kohvikusse ja helistasin Jennile, toimetaja asetäitjale, kelle töölaud on minu oma vastas.
Rääkisin, mis juhtus, tegin asja naljakamaks ja farsilikumaks, kui see tegelikult oli. Peatusin pikalt sellel, kuidas ma küüneviiliga lukku avasin, ja jätsin puudutamata kummikindad, üldise jõuetu õuduse ja mind kummitavad kohutavalt eredad mälestuspildid.
„Kurat!“ Jenni hääl toru teises otsas oli õudusest tulvil. „Oled kombes?“
„Jah, enam-vähem. Aga ma täna tööle ei tule, pean korteri korda tegema.“ Kuigi tegelikult polnud asi nii hull. Varas oli olnud kiiduväärselt korralik. Noh, päti kohta.
„Issand, Lo, vaeseke. Kuule, kas tahad, et ma leiaksin kellegi, kes sinu eest seda virmaliste asja teeks?“
Hetke jooksul polnud mul aimugi, millest ta räägib – aga siis tuli meelde. Aurora Borealis, Norra fjordides seilav superluks kruiisilaev – ja õnnekombel, ma ise ka täpselt ei tea, kuidas, olin saanud pressipassi selle esimesele reisile.
See oli eriline soodustus. Kuigi töötasin reisiajakirjas, sisaldas mu töö peamiselt pressiteadete lõikamist ja kleepimist ning piltide otsimist artiklitele, mida mu boss Rowan luksuslikest sihtkohtadest lähetas. Tegelikult pidigi Rowan minema, aga paraku oli ta pärast nõustumist avastanud, et rasedus polegi nii lihtne – vaid pidev oksendamine –, ja kruiis kukkus mulle sülle nagu hiiglaslik kingitus, täis kohustusi ja võimalusi. See reis oli suur usaldusavaldus; toimetuses on minust palju vanemaid olijaid, kellele oleks võidud vastu tulla, ja teadsin täpselt, et kui õigetele nuppudele vajutan, saan sellega ka kõvasti plusspunkte, kui päevakorda tuleb Rowani vanemapuhkuse asendaja küsimus ja võib-olla – kuid ainult võib-olla – ka edutamine, mida ta juba viimased paar aastat on lubanud.
Reis algab sel nädalavahetusel, tegelikult pühapäeval. Ma sõidan kahe päeva pärast ära.
„Ei,“ ütlesin ma ja kindlus hääles oli mulle endalegi üllatuseks. „Ei, ma ei kavatsegi loobuda. Minuga on kõik korras.“
„Oled kindel? Kas sul pass ikka on?“
„Pass oli magamistoas, varas ei leidnud seda.“ Jumalale tänu.
„Oled ikka päris kindel?“ küsis Jenn uuesti ja ta hääl kostis murelikult. „See on suur asi – mitte ainult sinu, vaid kogu ajakirja jaoks. Kui sa pole vormis, siis Rowan ei tahaks, et sa …“
„Ma olen,“ lõikasin ta jutu vahele. Seda võimalust ei lase ma mingil juhul käest libiseda. Võib-olla on see viimane omataoline. „Ausõna. Ma tõepoolest tahan seda teha, Jenn.“
„Hea küll …“ lausus ta peaagu tõrksalt. „Noh, sel juhul täiskäik edasi, ah? Sulle saadeti täna hommikul pressipakk, saadan selle ja rongipiletid kulleriga ära. Mul on Rowani märkmed ka kuskil. Kõige tähtsam on vist laeva kohta tohutu kiidulaul kirjutada, ta loodab neilt reklaamitellimust saada, aga reisijate hulgas võib ka huvitavaid inimesi olla, nii et kui mõne persooniloo ka teed, on veel parem.“
„Muidugi.“ Haarasin kohvikuletilt pastaka ja hakkasin salvrätikule märkmeid tegema. „Ja tuleta mulle meelde, mis kell rong väljub?“
„Lähed King’s Crossist poole üheteistkümnesele rongile – aga ma panen kogu info pressipakki.“
„Väga hea. Ja aitäh, Jenn.“
„Pole tänu väärt,“ vastas Jenn. Ta hääl kõlas veidi igatsevalt ja ma mõtlesin, kas ta mitte polnud kavatsenud end minu asemele pakkuda. „Kõike head, Lo. Ja head aega.“
Väljas oli veel valge, kui aeglaselt kodu poole kõmpisin. Mu jalad valutasid ja põsk tuikas, tahtsin koju jõuda ja tükiks ajaks vanni sukelduda.
Mu keldrikorrusekorteri uks jäi varju nagu alati ja taas kord mõtlesin, et pean endale turvalambi hankima, kas või selleks, et käekotist võtmed üles leida. Aga isegi poolpimedas nägin purunenud puitu luku ümber, kust varas sisse oli murdnud. Imelik, et ma teda ei kuulnud. Noh, mis sa ikka tahad, olid ju purjus, meenutas väike õel hääleke peas.
Aga uus lukk nägi rahustavalt toekas välja, kui see kinni kolksatas. Sisenenud, keerasin ukse uuesti lukku, lükkasin kingad jalast ja kõndisin väsinult mööda koridori vannituppa, surusin haigutuse maha, keerasin kraanid lahti ja istusin tualetipotile pükse jalast võtma. Järgmisena hakkasin pluusi lahti nööpima … kuid peatusin siis.
Tavaliselt jätan vannitoa ukse lahti – elame siin Delilah’ga kahekesi ja et korter on maapinnast allpool, kipuvad seinad niiskeks minema. Pealegi ei meeldi mulle suletud ruumid ja kui aknakatted ka ees on, tundub vannituba eriti tilluke. Aga kuigi eesuks oli lukus ja uus vinkelraud paigas, kontrollisin ikkagi akent ning panin vannitoa ukse kinni ja lukku, enne kui lahtiriietumise lõpetasin.
Olin väsinud – jumal, kui väsinud ma olin. Kujutasin ette, et jään vanni magama, vajun vee alla ning Judah leiab nädala pärast mu pundunud alasti keha … raputasin end. Ei tohi nii dramaatiline olla. Vann on vaevalt meeter kakskümmend pikk. Juba juuste loputamiseks tuleb end kõvasti väänata, mis siis veel uppumisest rääkida.
Kuum vannivesi pani haava põsel kipitama, sulgesin silmad ja püüdsin ette kujutada, et olen kuskil hoopis mujal, kaugel sellest väikesest jahedast ja klaustrofoobsest ruumist, kaugel eemal allakäinud ja lokkava kuritegevusega Londonist. Kõnnin jahedal põhjamaisel rannal, kõrvus kohisemas … ee … Läänemeri? Reisiajakirjaniku kohta olen geograafias väga nõrk.
Kuid soovimatud kujutluspildid ei jätnud mind rahule. Lukksepa ütlus „veerand sissemurdmistest on korduvad.“ Mina omaenda magamistoas värisemas, jalad kõvasti vastu põrandat surutud. Tugevad käed heledates kummikinnastes, tumedad karvad läbi paistmas …
Persse. Persse.
Tegin silmad lahti, aga seekord polnud tegelikkusest abi. Nägin hoopis niiskeid vannitoaseinu endale peale vajumas, mind enda alla matmas …
Läheb jälle käest ära, nähvas sisemine hääl. Tunned ju ise ka?
Ole vait. Ole vait, ole vait, ole vait. Pigistasin silmad kinni ja hakkasin otsustavalt numbreid lugema, püüdes pilte peast minema pühkida. Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli. Viis. Kuus. Hinga välja. Üks. Kaks. Kolm. Hinga sisse. Neli. Viis. Kuus. Hinga välja.
Viimaks kujutluspildid kadusid, kuid vanniskäik oli rikutud ja mind valdas soov pisikesest umbsest ruumist pääseda. Tõusin püsti, pakkisin end ühte käterätikusse ja sidusin teise pähe ning läksin magamistuppa, kus sülearvuti endiselt voodil vedeles.
Tegin kaane lahti, avasin Google’i ja trükkisin: „Kui suur % murdvargaid läheb samasse kohta tagasi?“
Avanes terve lehekülg linke, klikkisin suvaliselt ühel ja sirvisin hajameelselt, kuni jõudsin lõiguni, kus seisis: “Kui murdvargad tagasi