Peas trummeldas ja käed värisesid, kui trepist üles naabri ukse taha läksin. Oodates, et naaber ukse avaks, märkasin, et piilun üle õla pimedale tänavale. Kell oli umbes neli hommikul, tema äratamiseks tuli kõvasti taguda ja see võttis aega. Kuulsin missis Johnsonit porisedes ja trampides trepist alla tulemas; kui ta viimaks ust paotas, segunesid ta ilmes mõistmatus ja hirm, aga see muutus otsekohe, kui ta mind hommikumantlis ukselävel kössitamas nägi, nägu ja käed verised.
„Püha jumal! Mis juhtus?“
„Minu juurde murti sisse.“
Rääkida oli raske. Ma ei tea, kas põhjuseks oli jahe sügisõhk või šokk, aga olin hakanud kramplikult värisema ja hambad plagisesid nii kõvasti, et hetkeks kujutasin õudusega ette, kuidas need mu pea purustavad. Peletasin mõtte minema.
„Sa oled verine!“ Naabrinaise nägu oli murelik. „Hingeõnnistuse nimel, tule ometi sisse.“
Ta juhatas mind neerumustrilise vaibaga väikesesse, pimedasse ja kõvasti üleköetud elutuppa, mis hetkel tundus pühapaigana.
„Istu, istu ometi,“ osutas ta punase plüüsiga kaetud diivanile, laskus põlvede ragisedes kükakile ning hakkas gaasitulega mässama. Gaasileek süttis plumpsatades ja ma tundsin, et temperatuur tõusis vähemalt kraadi võrra, kui proua end ägisedes jalule ajas. „Teen sulle kuuma teed.“
„Ei, kõik on korras, ausõna, missis Johnson. Kas arvate …“
Aga proua raputas rangelt pead. „Šoki korral pole midagi paremat kui kuum magus tee.“
Nii ma siis istusin põlvede ümbert värisevate kätega kinni hoides, kuni missis Johnson oma tillukeses köögis kolistas ning kandiku ja kahe tassiga tagasi tuli. Haarasin esimese ja võtsin lonksu, võpatades, kui katkine käsi vastu kuuma tassi puutus. Tee oli nii magus, et tuimestas tõelise õnnistusena veremaitse suus peaaegu täielikult.
Missis Johnson ei joonud, vaid lihtsalt vaatas mind, laup murelikult kortsus.
„Kas ta …“ Naabrinaise hääl värahtas. „Kas ta tegi sulle haiget?“
Teadsin, mida ta silmas pidas. Raputasin pead, aga pidin võtma veel ühe põletava lonksu, enne kui suutsin end rääkima sundida.
„Ei. Ta ei puudutanud mind. Lõi ukse mu nina ees kinni, sellest haav põsel. Ja kätt vigastasin ise, kui püüdsin toast välja pääseda. Ta pani mu luku taha.“
Ootamatult ilmus kujutluspilt minust küüneviili ja kääridega lingi kallal mässamas. Judah narris alati, et peaksin õigeid tööriistu kasutama – teate küll, mitte keerama kruvi lauanoa otsaga ega rattakummi aiakühvliga kangutama. Alles eelmisel nädalal naeris ta mu katse üle dušiotsa teibiga parandada ja veetis kogu pärastlõuna seda hoolikalt epoksliimiga remontides. Aga Judah oli Ukrainas ja ma ei tohtinud praegu tema peale mõelda. Kui seda teen, hakkan nutma, ja kui ma nüüd nutma hakkan, on oht, et ma ei lõpeta mitte kunagi.
„Oh sa vaeseke.“
Neelatasin.
„Missis Johnson, aitäh tee eest, aga tegelikult tulin küsima, kas tohin teie telefoni kasutada? Varas võttis mu telefoni kaasa ja ma ei saa politseisse helistada.“
„Muidugi, loomulikult. Joo tee ära ja siis … telefon on seal.“
Ta osutas linikuga kaetud lauakesele, kus seisis ilmselt Londoni viimane kettaga telefon, kui Islingtoni vanakraamipoodi mitte arvestada. Jõin kuulekalt tee ära ja võtsin telefonitoru. Korraks jäi sõrm number üheksale peatuma, kuid ma ohkasin. Varas oli läinud. Mida mõistlikku nad enam teha saavad? See pole enam hädaabikõne.
Valisin hoopis tavalise politsei numbri ja jäin ühendust ootama.
Istusin ja mõtlesin kindlustusest, mida mul ei olnud, ja turvalukust, mida polnud paigaldatud, ja kogu sellest jamast, milleks tänane öö oli muutunud.
Mõtlesin sellele veel tunde hiljem, kui vaatasin, kuidas lukukiirabi lukksepp mu eesukse viletsa riivi asemele korraliku taba paigaldas, ja kuulasin tema loengut kodu turvalisusest ja sellest, milline naljanumber mu tagauks oli.
„See paneel on mõttetu, kullake. Selle võib ühe löögiga puruks lüüa. Tahad, näitan?“
„Ei,“ ütlesin kiiresti. „Tänan, ei. Lasen ära parandada. Ega teie uksi ei paranda?“
„Ei, aga üks semu teeb. Annan tema numbri, enne kui ära lähen. Las mees lööb vahepealseks ajaks tahvli korraliku kaheksateistmillise vineeriga üle. Sa ei taha ju, et eilne öö korduks?“
„Ei,“ nõustusin. Pehmelt öeldes.
„Politseis töötav sõber räägib, et veerand sissemurdmistest on korduvad. Sama varas tuleb tagasi.“
„Suurepärane,“ ütlesin ebalevalt. Just seda mul oligi vaja kuulda.
„Kaheksateistmilline. Tahad, et panen su mehe jaoks kirja?“
„Ei, tänan. Ma pole abielus.“ Ja munasarjadest hoolimata suudan lihtsa kahekohalise arvu meelde jätta.
„Vaat, näed siis. Või siis nii,“ ütles ta, nagu tõestaks abikaasa puudumine midagi. „Ega see ukse raam ka mingi asi ei ole. Selle tugevdamiseks on vinkelrauda vaja. Muidu võib sul maailma parim lukk olla, aga üks hoop vastu ust ja ongi korras. Mul on autos üks, mis võiks sobida. Saad ikka aru, millest ma räägin?“
„Ma tean, mis see on,“ ütlesin tüdinult. „Metallitükk, mis ulatub üle luku, jah?“ Kahtlustasin, et ta püüab minult võimalikult palju raha välja pressida, aga hetkel oli mul jumala ükskõik.
„Tead mis,“ ütles ta peitlit tagataskusse torgates, „ma panen tasuta vinkelraua ja löön ukse vineeriga üle. Mul peaks autos just sobiv tükk olema. Pea püsti, kullake. Vähemalt siit ta sisse ei saa.“
Miskipärast polnud ta sõnad sugugi trööstivad.
Pärast lukksepa lahkumist tegin endale teed ja marssisin mööda korterit edasi-tagasi. Tundsin end nagu Delilah, kui üks isane kass kunagi läbi kassiluugi sisse tuli ja koridori pissis – oma territooriumi tagasinõudmiseks oli ta tundide kaupa mööda tube hiilinud, end mööbli vastu nühkinud ja nurkadesse pissinud.
Mina just voodisse pissima ei hakanud, aga tunne oli sama – minu ruumi oli sisse tungitud, pidin selle, mille kallal oli vägivallatsetud, tagasi nõudma. “Vägivallatsetud?” pilkas väike sarkastiline hääleke peas. “Ei noh, palun, draamakuninganna!”
Aga ma tundsin, et mu kallal on vägivallatsetud. Mu väike korter oli ruineeritud, rüvetatud ja ebakindel. Isegi politseile olukorra kirjeldamine tundus katsumusena – jah, ma nägin sissetungijat, ei, ma ei oska teda kirjeldada. Mis kotis oli? Ah, lihtsalt, noh, kogu mu elu: raha, mobla, juhiluba, ravimid, praktiliselt kõik, mida mul vaja läheb, alustades ripsmetušist ja lõpetades sõidukaardiga.
Politseiametniku reibas ebaisikuline hääl kajas endiselt mu kõrvus.
„Mis marki telefon?“
„Ei midagi väärtuslikku,“ vastasin tüdinult. „Lihtsalt vana iPhone. Ma ei mäleta, mis mudel, aga võin järele vaadata.“
„Aitäh! Kõigest, mida suudate meelde tuletada – mudelist ja seerianumbrist –, võib abi olla. Ja nimetasite ravimeid – millised, kui küsida tohib?“
Asusin otsekohe kaitsepositsioonile. „Kuidas mu haiguslugu sellega seotud on?“
„Ei olegi.“ Operaator oli kannatlik – suisa ärritavalt. „Teatud tabletid saab tänaval maha müüa.“
Sain aru küll, et mind tol hetkel tabanud viha oli põhjendamatu – ta tegi lihtsalt oma tööd. Aga kuriteo oli toime pannud sissemurdja. Miks mulle siis tundus, et mind kuulatakse üle?
Olin teega minemas elutuppa, kui uksele koputati – see kajas vastu ja kõlas vaikses korteris nii valjult, et komistasin ja tardusin uksepakul, pooleldi seistes, pooleldi kükitades.
Mind