Limonov. Emmanuel Carrère

need sõidavad, räägitakse juhututtavatele välja oma kõige intiimsemad saladused ja unustatakse hiljem, mida öeldi ja mida tehti: ühesõnaga on see teatavat laadi reis. Nii juhtuski ühel ööl, et kui Eduard ja tema parim sõber Kostja olid hakanud viina võtma ja kütus otsa sai, otsustasid nad ühte toidupoodi sisse murda. Neljateistkümneaastane Kostja, kelle hüüdnimi on Kõuts, on relvastatud röövi pärast juba noortekoloonias istunud. Selle vägeva kogemuse pinnalt õpetab ta Eduardile, oma jüngrile, murdvarga kuldreeglit: „Tegutse julgelt ja otsustavalt, ära jää ideaalset olukorda ootama, sest ideaalset olukorda ei ole olemas.” Nad vaatavad kiiresti vasakule-paremale veendumaks, et tänav on tühi. Nad mähivad rusika jaki sisse. Ühe konkreetse löögiga purustavad nad keldriakna ja ongi korras, nad pääsevad sisse. Poes on pime, tuld ei või mitte mingil juhul põlema panna. Nad topivad seljakotid viinapudeleid täis ja kangutavad siis kassa lahti. Häda ja viletsus, ainult kakskümmend rubla. Juhataja kabinetis on ka seif, aga ole mees ja tee seif noaga lahti. Kostja üritab siiski ja kuni tema seifi kallal jändab, uurib Eduard, mida veel saaks pihta panna. Nagis ripub karakullkraega mantel: noh, selle saab küll maha müüa. Sahtlipõhjast tuleb välja poolik Armeenia konjak, kindla peale juhataja isiklikest varudest, kuna oma proledest klientuurile ta niisugust napsi ei müü. Eduardi ühiskonnapildis on kõik kaupmehed kurjategijad, aga tuleb tunnistada, et nad teavad, mis on hea. Äkki kostab kusagilt lähedalt hääli, sammumüdinat. Tal tõmbab sisikond hirmust kokku. Ta laseb püksid alla, tõstab varastatud mantli hõlmad üles, kükitab maha ja laseb põrandale soru vedelat sitta. Valehäire.

      Natukese aja pärast, kui poisid on poest tuldud teed kaudu välja roninud, peatuvad nad ühel neist süngetest mänguväljakutest, mis töölislinnakute loojatele väga meele järele on. Nad istuvad räpasel niiskel liival, liumäe kõrval, mis on nii roostes, et vanemad ei julge oma lapsi selle peale lubada, sest kardavad teetanust, nad rüüpavad konjakipudeli tühjaks ja Eduard, kellel oli esiti pisut häbi, hakkab kiitlema, et sittus juhataja kabineti täis. „Ma vean kihla,” ütleb Kostja, „et see närukael kasutab sissemurdmist ära ja kirjutab avaldusse ka neid summasid, mis ta on ise kõrvale pannud.” Pärast lähevad nad Kostja juurde, kus sõbra ema, sõduri lesk, hakkab hurjutama ja hädaldama, kui nad ennast Kostja tuppa kinni panevad ja seal edasi joovad. „Jää vait, kuradi lipakas,” vastab poeg elegantselt läbi ukse, „muidu tuleb mu sõber Edik ja keerab sulle taha!”

      Kui poisid on öö läbi joonud, võtavad nad järelejäänud pudelid kaasa ja lähevad Slava juurde, kes elab sestsaadik, kui ta vanemad majanduskuritegude eest vangilaagrisse saadeti, koos vanaisaga tolle jõeäärses hurtsikus. Peale Eduardi ja Kostja on tol pärastlõunal Slava juures ka üks vanem tüüp, Gorkun, kellel on raudhambad suus ja kelle kohta Slava uhkusega teatab, et ta on poole oma kolmekümnest eluaastast Kolõmas istunud. Siberi idaservas asuvad Kolõma sunnitöölaagrid on kuulu järgi kõige karmimad ja inimene, kes on seal ära istunud kolm korda viis aastat, on poiste silmis sama hästi kui kolmekordne Nõukogude Liidu kangelane: respekt! Tunnid tiksuvad vaikselt edasi, poisid ajavad niisama pläma, peletavad loiult sääseparvi, mis juulikuus ikka liivase põhjaga jõe kohal tiirutavad, rüüpavad sooja viina ja haukavad peale pekitükikesi, mida Gorkun oma Siberi noaga lahti lõikab. Kõik neli on purjus, kuid nad on esimesele joomapäevale omasest äärmuste vahel kõikumisest üle saanud ja saavutanud tolle sünge ja jonnaka tardumuse, mis laseb zapoi’l sisse võtta kruiisilaeva aeglase tempo. Kui õhtu kätte jõuab, otsustavad nad minna Krasnozavodski parki, kus Saltovi noorsugu laupäevaõhtuti koos käib.