Midagi tõesti, aga mida siis? Hakkan kirjutama seda raamatut, et sellest aru saada.
I
Ukraina, 1943–1967
1
Meie lugu algab 1942. aasta kevadel ühes Volga-äärses linnas, mille nimi oli enne revolutsiooni Rastjapino ning 1929. aastast alates Dzeržinsk. Uus nimi pandi Feliks Dzeržinski auks, kes oli esimeste bolševike seas ning asutas poliitilise politsei, mida on järgemööda tähistatud nimetustega Tšekaa, GPU, NKVD, KGB ja tänapäeval FSB. Käesolevas raamatus nimetatakse ametkonda kolme viimasega neist ähvardavatest akronüümidest, venelased aga tähistavad seda ajastuülese nimetusega organõ. Sõda käib, rasketööstus on sõjategevuse piirkonnast tagalasse viidud. Nii ongi Dzeržinskis sisse seatud relvatehas, mis annab tööd kogu linnale ning kus elanikkonna kontrollimiseks kasutatakse ka NKVD jõude. Ajad on karmid ja nõuavad kangelaslikkust: tööline, kes viis minutit hiljaks jääb, saadetakse tribunali alla ning just tšekistid on need, kes süüdlase vahistavad, tema üle kohut mõistavad ja vajaduse korral ta kuklalasuga hukkavad. Ühel ööl, mil Volga alamjooksult luurelennule tulnud Messerschmittid linnale mõne pommi heidavad, valgustab üks tehase ümber valvet pidavatest sõduritest taskulambiga teed töölisneiule, kes on hilja peale jäänud ja kiirustab varjendisse. Neiu komistab, haarab sõduril käest. Mees märkab tema randmel tätoveeringut. Hämaras hõõguva kahjutule valgel liiguvad nende näod teineteisele lähemale. Nende huuled puutuvad kokku.
Sõdur, kel nimeks Venjamin Savenko, on kahekümne kolme aastane. Ta on pärit ukraina taluperest. Osava elektrikuna sai ta tööle NKVDsse, mis valibki enda ridadesse iga ala parimad, ning tänu sellele ei satu ta rindele nagu enamik temavanuseid poisse, vaid saadetakse ühe relvatehase valvemeeskonna liikmena tagalasse. Ta on kodust kaugel ja see ongi Nõukogude Liidus pigem tavapärane: küüditamised, väljasaatmised, massilised ümberasustamised, inimesi paigutatakse pidevalt ühest kohast teise, võimalus elada ja surra oma sünnikohas on nullilähedane.
Raja Zõbina on pärit Gorkist, endisest Nižni Novgorodist, kus tema isa oli restoranidirektor. Nõukogude Liidus ei olda restoraniomanik ega – pidaja, vaid direktor. Tegemist ei ole ettevõttega, mille saab asutada või osta, vaid ametikohaga, kuhu inimene määratakse, ja koht pole paha, ainult et kahjuks lasti Raja isa riigivara ärandamise eest lahti ja saadeti karistuspataljoni, mille koosseisus ta Leningradi rindel surma sai. See jätab pleki tervele perekonnale ja sellel ajal selles riigis võib niisugune plekk kogu elu ära rikkuda. Et pojad ei pea maksma oma isade kuritegude eest, on meie arusaamise järgi üks õigusemõistmise alustalasid, kuid nõukogude tegelikkuses ei kehti see isegi mitte formaalse põhimõttena, millele oleks võimalik kasvõi teoreetiliselt viidata. Trotskistide, jõukamate talupoegade ehk kulakute ja vana korra aegse eliidi lapsed tõugatakse ühiskonnast välja, neid ei võeta pioneeriks, nad ei saa astuda ülikooli, teenida Punaarmees ega kuuluda parteisse, ning õhkõrna pääsemisvõimaluse annab vaid see, kui nad oma vanematest lahti ütlevad ja ka pärast seda erilist indu üles näitavad, ja kuna innukus tähendab ligimese peale kaebamist, siis ei ole organitel paremaid abimehi kui määritud toimikuga inimesed. Raja isa puhul on võimalik, et tema hukkumine lahinguväljal aitas midagi parandada, igatahes pääsesid nii Zõbinid kui ka Savenkod kolmekümnendate aastate Suurest Terrorist kaotusteta. Küllap olid nad lihtsalt liiga tähtsusetud. Selline vedamine ei tähenda, et Raja ei häbeneks oma ebaausat isa, nii nagu ta häbeneb ka tätoveeringut, mille lasi randmele teha kutsekooli ajal. Hiljem üritab ta seda soolhappega maha võtta, kuna teda häirib väga, et ta ei saa lühikeste varrukatega kleiti kanda, ning et tema kui ohvitseri naine näeb välja, nagu kuuluks rahvarämpsu sekka.
Raja rasedus langeb peaaegu päev-päevalt kokku Stalingradi piiramisega. Eduard eostati 1942. aasta kohutava maikuu jooksul, kõige jubedamate kaotuste aegu, sündis aga 2. veebruaril 1943, kakskümmend päeva enne Reichi kuuenda armee kapituleerumist, mis tõi sündmuste käiku otsustava pöörde. Ta kuuleb elu jooksul sageli, et ta on võidulaps ja et ta oleks sündinud orjastatud maailma, kui tema rahvas, mehed ja naised ei oleks andnud oma elu selle nimel, et vaenlane ei pääseks linna, mis kandis Stalini nime. Stalinist räägitakse hiljem ka halba, teda nimetatakse türanniks, tema hirmuvalitsust hakatakse üksteise võidu sarjama, kuid Eduardi ja terve tema põlvkonna silmis jääb ta suureks juhiks, kes seisis Liidu rahvaste eesotsas nende ajaloo kõige traagilisematel hetkedel, natside alistajaks, meheks, kes oli suuteline tegema tolle Plutarchose väärilise teo: sakslased olid vangi võtnud tema poja, leitnant Jakov Džugašvili; venelaste kätte aga oli Stalingradi all vangi langenud feldmarssal Paulus, üks Reichi armee tähtsamaid juhte. Kui Saksa väejuhatus Stalinile vahetust pakkus, vastas too kõrgilt, et ta ei vaheta feldmarssaleid tavaliste leitnantide vastu. Jakov sooritas enesetapu, viskudes vastu vangilaagri elektrifitseeritud okastraataeda.
Ajast, mil Eduard oli väike, tõuseb esile kaks lugu. Esimene on armas, see on isa lemmik: et lapsel hälli ei ole, lamab ta mürsukastis, nätsutades luti asemel õndsa naeratusega heeringasaba. „Molodets!” hõikab Venjamin. „Tubli poiss! Tema saab igal pool hakkama!”
Teine lugu ei ole nii meeldiv, seda räägib Raja. Ta on linna peale läinud, laps pambuna seljas, kui algab Luftwaffe pommitamine. Ta pääseb varju ühte keldrisse, seal on kokku kümmekond inimest, kellest osa on hirmul, osa apaatsed. Põrand ja seinad värisevad, inimesed üritavad kuulmise järgi ära arvata, kui kaugele ja milliste hoonete peale pommid kukuvad. Pisike Eduard hakkab nutma, tõmmates endale ühe mehe tähelepanu ja siis juba viha – ta seletab sisinal, et fritsud kasutavad elavate sihtmärkide leidmiseks ülimoodsat tehnikat, et nad peilivad välja ka kõige vaiksemad helid ja titekisa pärast saavad nad kõik veel surma. Ta ässitab kõik teised üles ning Raja aetakse välja, ta peab pommirahe all uue varjupaiga leidma. Raevunult kordab ta iseendale ja oma lapsele, et kui keegi peaks veel rääkima üksteise aitamisest, solidaarsusest või vendlusest, siis on see hea nali küll. „Tõde on see, väike Editška, ära seda iial unusta – inimesed on argpüksid, lurjused, nad tapavad su ära, kui sa ei ole iga hetk valmis esimesena lööma.”
2
Vahetult pärast sõda ei nimetata linnu linnadeks, vaid „asumiteks”, ja Savenkode noor pere rändab sinna, kuhu neid suunatakse, kasarmust kasarmusse ja barakist barakki, ühest Volga-äärsest asumist teise, kuni jääb 1947. aasta veebruaris pidama Ukrainas, Harkovis. Harkov on suur tööstuskeskus ja oluline raudteesõlm ning selsamal põhjusel pidasid sakslased ja venelased selle pärast veriseid lahinguid – linn käis käest kätte, kord hõivas selle üks, siis jälle teine vaenupool –, mille käigus hukkus peaaegu kogu elanikkond ja sõja lõpuks olid linnast alles vaid varemed. Punaarmee tänaval asuv konstruktivistlik betoonehitis, milles elavad NKVD ohvitserid ja nende pered – keda tähistati nimetusega „ülalpeetavad” – seisab kunagise uhke keskraudteejaama vastas, millest on alles jäänud vaid kivi-, tellise- ja metallilasu ning selle ümber kulgevad laudteed, kuhu pole kellelgi luba ronida, sest rusude all vedeleb lisaks Saksa sõdurite laipadele ka miine ja granaate: üks poisike kaotaski seal käe. Hoiatusest hoolimata käib poistekamp, kellega Eduardki mesti lööb, agarasti varemetes tuhnimas, nad otsivad padruneid, mille seest valatakse püssirohi trammirööbastele, et tekitada tärinat ja sädemeid, ühel legendaarsel korral aeti isegi tramm rööbastelt välja. Õhtuti räägivad suuremad poisid õudusjutte: varemetes kummitavatest surnud fritsudest, kes üritavad ettevaatamatuid õnneks võtta; sööklapadadest, mille põhjast on leitud lapsesõrmi; inimsööjatest ja inimlihaga kaubitsemisest. Tollel ajal valitseb nälg, süüa pole muud kui leiba ja kartulit ning muidugi mõista kaša’t, tatraputru, mida söövad päevast päeva vaesed venelased ja aeg-ajalt ka rikkad pariislased nagu ma ise – olen uhke, et oskan seda hästi valmistada.
Vorst on haruldane luksus, Eduard on selle järele lausa hull, ta unistab koguni,