Sama koti sisu oli nüüd tema ette põrandale laiali puistatud.
Lamb ütles: „Jätan su seda siia sortima.”
River küsis: „Mida ma õigupoolest otsin?”
Aga Lamb oli juba lahkunud; seekord võis teda trepil kuulda – iga astmenaginat ja protesteerivat kaja – ja River jäi üksinda Sidi toapoolele, ümbritsetuna ikka veel läppunud pasast ning rusutuna kergest, kuid ilmselgest tundest, et ta on Jackson Lambi peksukott.
Maxi juures olid lauad alati tihedalt kokku pressitud optimistlikus klientide tulva ootuses, mida ei juhtunud aga kunagi. Maxi juures polnud populaarne seetõttu, et see polnud kuigi hea; nad kasutasid kohvipuru korduvalt ja nende sarvesaiad olid vanad. Inimesed tulid siia teist korda erandkorras, mitte reeglipäraselt. Aga neil oli üks püsikunde ja hetkel, mil ta igal hommikul, ajalehed kaenlas, uksest sisse astus, asus leti taga seisja tema kruusi täitma. Ei olnud vahet, kui sagedasti töötajad vahetusid: koos suunistega kohvimasina kasutamise kohta anti edasi ka selle mehe kirjeldus. Beež vihmamantel. Hõrenevad pruunikad juuksed. Alati ärritunud. Ja otse loomulikult need ajalehed.
Tol hommikul olid aknad uduvihmast hägused. Mehe vihmamantlist tilkus maleruudulisele linoleumile vett. Kui tema ajalehed poleks olnud plastikkotis, oleks võinud neist papjeemašee skulptuuri vormida.
„Kena hommikut.”
„Hommik on vilets.”
„Aga teid on alati kena näha, söör.”
See oli hommikune Max, nimi, millega Robert Hobden kõiki töötajaid nimetas. Kui nad soovivad, et ta neil vahet teeks, ei peaks nad kõik ühe ja sama leti taga töötama.
Ta sättis end oma tavalisse nurka istuma. Kõrvallauas, näoga akna poole, istus punapea, üks kolmest ülejäänud kundest: naise toolileenil rippus must vihmamantel. Ta kandis kraeta valget pluusi ja musti, pahkluudeni ulatuvaid retuuse. Hobden pani seda tähele seetõttu, et naine oli jalad lapse kombel ümber toolijalgade keeranud. Tema ees laual oli pisike sülearvuti. Naine ei tõstnud sellelt pilku.
Max tõi talle tema piimakohvi. Mõmisedes tunnustavalt, asetas Hobden võtmed, mobiili ja rahakoti enese ette lauale, nagu tavaliselt. Ta ei sallinud seda, kui tal istudes asjad taskus olid. Nendega ühinesid tema sulepea ja märkmik. Sulepeaks oli peene otsaga must viltpliiats, võtmeripatsiks mälupulk. Ajalehtedeks olid kvaliteetsed päevalehed, pluss Mail. Need moodustasid nelja tolli paksuse kuhja, millest ta loeb läbi ligikaudu poolteist tolli; esmaspäeviti, mil neis kajastati rohkem spordiüritusi, märkimisväärselt vähem. Täna oli teisipäev ja kell oli just seitse läbi saanud. Kallas jälle vihma. Oli kallanud terve öö.
… Telegraph, Times, Mail, Independent, Guardian.
Omal ajal oli ta neile kõikidele kaastööd teinud. See polnud talle pähe karanud mõte, vaid pigem enamikul hommikutel, umbes sellisel kellaajal teda tööle õhutav teadlikkus: noorajakirjanik – rumal mõiste – Peterborough’s, seejärel paratamatu liikumine Londonisse ja suursündmuste muutuv tempo, krimi ja poliitika, enne kui ta neljakümne kaheksa aastasena väljateenitud positsioonile tõusis: iganädalane kolumn. Kui aus olla, siis kaks. Pühapäeviti ja kolmapäeviti. Regulaarsed kaastööd Question Timesile. Vaenuõhutajast aktsepteeritavaks teisitimõtlejaks; tuleb tunnistada, et tema puhul pikk teekond, aga see tegi saavutatu veelgi magusamaks. Kui ta oleks saanud oma elu ülevaatamiseks seisma panna, poleks tal eriti põhjust nuriseda.
Neil päevil ta ajalehtedele enam kaastöid ei kirjutanud. Ja kui taksojuhid ta ära tundsid, siis valedel põhjustel.
Beež vihmamantel praegu kõrvale heidetud, hõrenevad pruunikad juuksed püsiv aksessuaar – nagu ka tema ärritunud olek –, võttis Robert Hobden sulepealt korgi, lonksas piimakohvi ja asus tööle.
Akendest oli paistnud valgust. Ho teadis juba enne ukse avamist, et Slough House ei ole inimtühi. Seda polnud keeruline kindlaks teha – märjad jalajäljed trepikojas, vihma lõhn õhus. Kord täiskuu ajal jõuab Jackson Lamb kohale enne Ho’d; juhuslikud koidueelsed puhtterritoriaalsed ilmingud. Sa võid siin kummitada nii palju kui hing ihkab, andis Lamb talle sellega teada. Aga kui nad seinad maha kisuvad ja kondid kokku rehkendavad, leiavad nad kõige tipust minu omad. Jackson Lambi mittesallimiseks oli palju häid põhjuseid, aga see oli üks Ho lemmikutest.
Aga see siin polnud Lamb, või polnud Lamb üksinda. Üleval oli veel keegi.
Selleks võib olla Jed Moody, aga seda vaid unenägudes. Moody jaoks oli hea päeva algus pool kümme ja tavaliselt sobis ta millekski keerulisemaks kui kuum jook alles üheteistkümnest. Roderick Ho ei sallinud Jed Moodyt, aga probleem ei olnud selles: Moody ei eeldanudki, et ta kellelegi meeldib. Juba enne Slough House’i määramist oli tal ilmselt vähem sõpru kui rusikaid. Ho ja Moody said kabinetti jagades läbi küll: kumbki ei sallinud teist ja kumbki ei hoolinud sellest, et teine seda teab. Aga ei olnud võimalik, et Moody enne teda kohale on jõudnud. Kell oli alles vaevu seitse saanud.
Kõige tõenäolisemalt Catherine Standish. Ho’le ei meenunud, et Catherine Standish iial esimesena kohale oleks jõudnud, mis tähendas, et seda polnud kunagi juhtunud, aga tavaliselt saabus naine teisena. Ho kuuleks ukse valulikku avanemist ja seejärel naise pehmeid samme trepil ja seejärel mitte midagi. Naise kabinet oli kaks korrust kõrgemal – väikeses toas Lambi oma kõrval – ja vaateväljast väljas võis naise hõlpsalt unustada. Kui aus olla, siis võisid ta hõlpsalt unustada ka siis, kui ta otse sinu ees seisis. Võimalus naist tähele panna oli minimaalne. Seega polnud see tema.
Ho’le see sobis. Standish ei meeldinud talle.
Ta suundus teisele korrusele. Kabinetis riputas ta vihmamantli nagisse, lülitas arvuti sisse ja astus siis kööki. Trepil tundis ta ülevalt poolt kummalist haisu. Vihma hõng oli asendunud millegi roiskuvaga.
Kahtlusalused olid järgmised: Min Harper, kelle puhul oli tegemist närvilise nõdrameelsega, kes alatasa taskuid patsutas, et veenduda, et ta pole midagi ära kaotanud; Louisa Guy, kelle poole ei suutnud Ho pilkugi heita, ilma et talle oleks meenunud üle ääre ajav keedupott; Struan Loy, kontoritola – Ho ei sallinud ühtki neist, aga eriliselt jälestas ta just Loy’d: kontoritola on ootele pandud kuritegu – ja Kay White, kes tavatses jagada ülakorrusel tuba Catherine’iga, aga oli liigse lärmakuse eest allkorrusele pagendatud: suur aitäh, Lamb. Aitäh, et meil kõigil ülejäänutel piinelda lased. Kui sa ei suuda moori loba taluda, miks sa siis teda tagasi Regent’s Parki ei saada? Ainult et ükski neist ei naase Regent’s Parki, sest nad kõik olid seal mingi pahandusega hakkama saanud, jätnud luureteenistuse ajalukku inetu pleki.
Ja Ho teadis iga pleki kuju ja värvi: narkootikumid, joomarlus, liiderlikkus, poliitika ja reetmine – Slough House oli saladusi tulvil ja Ho teadis nende kõigi suurust ja ulatust, peale kahe.
Mis viis ta mõtted Sidile. Seal üleval võib olla Sid.
Ja mis puutus Sid Bakerisse: Ho ei teadnud, mis roima eest Sidi karistati. See oli üks kahest saladusest, millele ta polnud jälile saanud.
Ilmselt just seetõttu ta Sidi ei sallinudki.
Sellal kui veekann podises, mõtiskles Ho paari Slough House’i saladuse üle; mõtles närvilisele nõdrameelsele Min Harperile, kes oli unustanud salastatud teabega arvutiketta rongi. Mees oleks pääsenud, kui arvutiketta kotike poleks olnud erkpunane ja sinna poleks löödud templit Ülisalajane. Ta oleks pääsenud ka siis, kui selle leidnud naine seda BBC kätte poleks andnud. Mõningad asjad olid liiga head, et tõsi olla, välja arvatud juhul, kui need sinuga juhtusid: Min Harperi jaoks oli episood olnud uskumiseks liiga kohutav, aga see oli sellegipoolest just temaga juhtunud. Just seepärast oli Min oma kunagi paljulubava karjääri viimased kaks aastat veetnud teise korruse prügihundi eest vastutades.
Kannu tilast tõusis auru. Köök oli viletsalt ventileeritud ja laest pudenes alatasa krohvi. Mõne aja pärast kukub kogu lagi sisse. Ho valas kruusi teepakile vett. Päevad jagunesid just sellisteks lõikudeks: teekruusi täitmine või võileibade toomine, mis omakorda on