palun tulge
„Ta on puhas.”
River kukutas pliiatsitopsi pingile ja pööras seljakoti pahupidi. Raamatud, märkmik, üksik pliiats, pakk taskusalvrätikuid.
juhtimiskeskusesse
Need kõik kukkusid põrandale laiali. Ta raputas seljakotti. Selle taskutes polnud midagi.
„Otsige ta uuesti läbi.”
„Ta on puhas.”
Inspektor Samms
„Kas keegi lülitaks selle neetud asjanduse välja?”
Tajudes omaenda hääles paanikanooti, surus ta suu kinni.
„Ta on puhas, söör.”
palun tulge
River raputas seljakotti veel kord kui rotti natist ja viskas selle siis käest.
juhtimiskeskusesse
Üks tegijatest hakkas vaikselt, aga tungivalt oma kraemikrofoni rääkima.
River märkas teda läbi ootava rongi akna jõllitavat isikut. Naisele tähelepanu pööramata hakkas ta mööda platvormi allapoole sörkima.
„Söör?”
Selles oli midagi sarkastilist.
Inspektor Samms, palun tulge juhtimiskeskusesse.
Sinine pluus, valge T-särk, mõtles River.
Valge pluus, sinine T-särk?
Ta kiirendas jooksu. Kui ta piletipiirde juurde jõudis, astus liikluspolitseinik ettepoole, aga River möödus temast, karjus arusaamatu käskluse ja tormas ummisjalu tagasi peamise ooteruumi poole.
Inspektor Samms – ja salvestatud teade, personalile suunatud kodeeritud teade, et tegemist on turvahäirega, lülitus välja. Asemele asus inimhääl:
„Vahejuhtumi tõttu see jaam evakueeritakse. Palun suunduge lähima väljapääsu poole.”
Tal oli enne hagijate saabumist maksimaalselt kolm minutit.
Riveri jalad viisid teda edasi, kihutades teda ooteruumi poole, kuni tal on veel ruumi liikuda. Aga kõikjal tema ümber väljusid inimesed rongidest, kus pardateadaanded olid teinud järsu lõpu sõitudele, mis polnud veel alatagi jõudnud, ning paanika oli vaid paari hetke kaugusel – massipaanika polnud kunagi kaugel, raudteejaamades ja lennujaamades mitte. Brittide flegmaatilist rahu märgiti tihti ja sageli polnud seda kusagil näha.
Tema kõrvu lõi staatiline müra.
Valjuhääldist kostis: „Palun säilitage rahu ja suunduge lähima väljapääsu poole. See jaam on nüüd suletud.”
„River?”
Ta karjus oma nööpi: „Ämblik? Igavene idioot, sa ütlesid valed värvid!”
„Mis kurat seal toimub? Rahvas väljub igast…”
„Valge T-särk sinise pluusi all. Seda sa ütlesid.”
„Ei, ma ütlesin sinine T-särk…”
„Käi perse, Ämblik.” River kiskus kuulari kõrvast välja.
Ta jõudis treppideni, mis rahvasumma maa alla imevad. Nüüd voogas summ välja. Selle peamine emotsioon oli ärritus, aga oli kuulda ka muid sosinaid: hirmu, allasurutud paanikat. Suurem osa meist arvab, et teatud asju juhtub ainult teiste inimestega. Paljud meist peavad üheks selliseks asjaks surma. Valjuhääldist kostvad sõnad murendasid seda usku.
„Jaam on nüüd suletud. Palun suunduge lähima väljapääsu poole.”
Metroo on linna tuiksoon, mõtles River. Mitte itta viiv platvorm. Metroo.
Ta tungis evakueeruvasse massi, eirates sellest õhkuvat vaenulikkust. Laske mind läbi. Sellel oli minimaalne mõju. Turva. Laske mind läbi. See mõjus. Teed talle ei antud, aga rahvas ei pressinud enam vastu.
Kaks minutit hagijate saabumiseni. Vähem.
Trepijalamil muutus koridor laiemaks. River tormas ümber nurga, mille taga ootas teda avaram ruum – piletimasinad seinte ääres; ette tõmmatud kardinatega piletimüügiaknad; nende ees olevad järjekorrad mujale suunduvasse inimmassi sulandunud. Rahvasumm oli juba hõredam. Eskalaatorid olid seisma pandud; lint tolade eemal hoidmiseks ette tõmmatud. Allpool olevad platvormid tühjenesid reisijatest.
Transpordipolitseinik peatas Riveri.
„Jaama tühjendatakse. Kas te seda neetud valjuhääldit ei kuule?”
„Olen luurest. Kas platvormid on tühjad?”
„Luure…?”
„Kas platvormid on tühjad?”
„Inimesi evakueeritakse.”
„Oled kindel?”
„Seda ma püüan…”
„Kas teil valvekeskus on?”
„Muidugi on meil…”
„Näita mulle.”
Ümbritsev lärm muutus kõlavamaks; lagedelt kajasid vastu lahkuvate reisijate hääled. Aga muud helid lähenesid: kiired sammud, plaatpõrandal rasked. Hagijad. Riveril oli asja kordaseadmiseks vähe aega jäänud.
„Kohe.”
Võmm pilgutas silmi, mõistis Riveri pakilisust – ta ei saanud seda märkamata jätta – ja osutas üle õla uksele, millel oli silt Sissepääs keelatud. River oli uksest sees enne, kui sammude omanik nähtavale ilmus.
Väike aknata ruum lehkas peekoni järele ja näis välja kui vuajeristi urgas. Pöördtool oli suunatud monitoride rivile. Kõik need vilkusid regulaarselt, vahetades sama korduva stseeni fookust: mahajäetud maa-alusele platvormile. See näis kui igav teadusfantastiline film.
Tuuletõmme teavitas teda sisenenud võmmist.
„Millised platvormid on millised?”
Võmm osutas: neljased rühmad. „Põhjasuund. Piccadilly. Victoria.”
River uuris neid üksikasjalikult. Iga kahe sekundi järel uus vilksatus.
Jalge alt kostis kauget kõminat.
„Mis see on?”
Pollar jõllitas teda arusaamatult.
„Mis?”
„See on metroorong.”
„Metroo toimib veel?”
„Jaam on suletud,” sõnas pollar kui idioodile. „Aga liinid on avatud.”
„Kõik?”
„Jah. Aga rongid ei peatu.”
Need ei peagi peatuma.
„Mis on järgmine?”
„Mis…?”
„Järgmine rong, kurat küll. Milline platvorm?”
„Victoria. Põhjasuund.”
River oli uksest väljas.
Lühikese trepi otsas, blokeerides teed tagasi põhijaama, seisis lühike tõmmu mees ja rääkis peakomplekti. Riverit märgates muutus tema toon järsult.
„Ta on siin.”
Aga River ei olnud. Ta oli karanud üle piirde ja oli juba lähima eskalaatori juures; kiskus turvalinti kõrvale; suundus mööda liikumatut treppi kahte astet korraga võttes alla.
All oli kõik kõhedust tekitavalt vaikne. Jälle too teadusfantastiline õhkkond.
Metroorongid möödusid suletud jaamadest teosammul. River jõudis hüljatud platvormile just siis, kui sinna sisenes rong mingi suure ja aeglase loomana, kel oli silmi vaid tema jaoks. Ja sel oli palju silmi. River