Wenngrenil olid pisut teistsugusesed plaanid. Koos Tallinna kubermangugümnaasiumi vene keele õpetajaga oli ta kavatsenud võtta täispansioni õpilasi tingimusel, et need käiksid Tallinnas koolis. Lisaks annaks Wenngren eraõpetust nii saksa kui ka vene keeles, nii kõnelemises kui ka kirjutamises. Selline „asutus” oleks Wenngreni meelest eriti kasulik Soome rootsikeelsetele, kes „valitsevas olukorras vajavad nii vene kui ka saksa keelt natuke rohkem kui vaid tõlkimisel”. Soome oli liitunud keisririigiga ja see püstitas uusi nõudeid ametnike keeleoskusele, kuigi rootsi keel oli jäänud suurvürstiriigi ametlikuks keeleks.
See plaan tuleks aga maha matta, kui Wenngren oma kaaslastega ei saaks vähemalt kümmet pansionäri, kes oleksid valmis maksma 700 rubla ülalpidamise ja õpetuse eest. Kui nii läheks, jääks Wenngren veel kaheks aastaks Tallinna, kui ei, siis läheks ta varsti tagasi Turusse. Ta palus H. J. Palméni oma plaanidest vaikida, sest „arvan, et paljud pedantsed Soome õpetajad võiksid mind pidada ketseriks”.
Mõeldes Janne peale, uskus Wenngren, et kui nii läheks ja ta jääks poisiga veel kaheks aastaks Tallinna, võiks ta sel ajal, kui Janne käiks Toomkoolis, valmistada teda eraõpetajana ette nii kaugele, et poiss võiks Tallinna järel lõpetada Turu katedraalikooli ühe aastaga. „Ja kui ta 16-aastasena on lõpetanud Turus ja lisaks oskaks rääkida saksa ja vene keeles, võiks ta leiba teenida igal pool ja ei peaks oma kooliaastaid kunagi kahetsema,” põhjendas koduõpetaja.47
H. J. Palmén pidas Wenngreni plaani väga kasulikuks, kuid arvas, et seda ei saa ellu viia, vaid et Wenngren peaks pöörduma tagasi Soome. Igal juhul ei lubanud Palméni enda rahaline olukord rahastada poja õpinguid Tallinnas veel kaks aastat, „sest olen juba rahatu ja jään veel vaesemaks, kui lahkun varsti ametist”. Seda nõudvat tema vähenenud jõuvarud.
Kui ka Atte isa, riiginõunik Hisinger, ei toetanud Wenngreni plaanitud pansioni asutamist, andis koduõpetaja varsti teada, et ta ei mõtle enam sellele, vaid tuleb tagasi Turusse, kui Ritter- ja Domschules semester jaanipäeva paiku (vana kalendri järgi) lõpeb.
Isa põhjendas veel Wenngrenile oma otsust ja kinnitas, et tahaks järgida oma ammust plaani, mille järgi Janne pidi minema kooli Turus. Isa meelest saaks Janne seal hakkama kolmveerandiga nendest kuludest, mida maksis õppimine Tallinnas. Isa palus ka Wenngreni, et see teataks pererahvale Janne lahkumisest.
Kui asi oli otsustatud ja Tallinnasse teatatud, palus isa veel poega, et see oleks usin ja tubli ning hoolitseks selle eest, et saaks koolist hea tunnistuse, millega minna edasi Turusse.48
Kui Janne sai teada isa otsusest, oli ta alguses kurb, kuid kui talle kirjutati, et Turusse tuleksid ka ta parimad soome sõbrad, oli ta valmis minema. Et alustada Turu katedraalikoolis, pidi oskama tõlkida Johannese evangeeliumi kreeka keelest ladina keelde ja nii hakkas Janne 1824. aasta aprillis Wenngreniga usinasti õppima kreeka keelt.49
Kirik ja tantsupeod
Kooli kõrval oli palju muud tegemist. 1824. aasta kevadtalvel olid Jannele suureks rõõmuks kaks Kadrioru pargi suurt liumäge, mis püstitati vene vastla ajaks. Suurtest jääkamakatest ehitatud mäed olid kolm ja neli sülda kõrged ja kaunistatud lippudega. Janne sõnul kasutasid venelased mäge väga innukalt ja keegi oli seal isegi oma elu kaotanud.50
Lihavõtted veedeti nii jumalakartlikus kui ka päris rõõmsas meeleolus. Lihavõtte laupäeva õhtul käis Janne Vene tänavas Püha Katariina kloostris asuvas katoliku kirikus51, kus oli nii palju rahvast, et seal ei saanud peaaegu liikuda. Ta vaatas väga tähelepanelikult nii kirikut kui ka seda, mis seal juhtus, ja kirjutas emale:
Kirik ise on päris väike, kuid kogudusele sobiv. Eeskojas on kivi, mille ülemine osa on raiutud karikakujuliseks ja seal on sees püha vesi, millega katoliiklased pühivad oma nägu ja otsaesist. Ukse kohal on rõdu, kus seisavad lauljad ja pillimängijad. Rõdu vastas on altar, sellest vasemal kantsel ja Kristuse haud. Selle ümber on sammal ja selle kohal on rist. Seal sees on sakrament.
Rõdul algas kella poole üheksa paiku laul, mis kestis kaua ja selle ajal süüdati pühapiltide ees küünlad.
Värvilises talaaris õpetaja läks lõpuks Kristuse haua juurde, tema järel katoliiklased, kellest üks kandis Jeesust ristil, teine kullaga kaunistatud siidvarju (parapluie), kolmas lippu, ja ka neljas kandis lippu. Õpetaja võttis sakramendi Kristuse hauast ja siis hakkasid mõned poisid helistama väikseid kelli, millele rõdult vastasid trummid ja trompetid. Laul algas uuesti ja siis läks liikuma ristikäik: kõigepealt kaks lippe kandvat katoliiklast, siis see, kes kandis Jeesust ristil, siis tulid väikesed poisid, kes kandsid küünlaid ja kelli ja lõpuks preester sakramendiga vihmavarju all [-] rongkäik käis kolm ringi ümber kiriku ja lõpetas altaril. Siis laulis preester veel natuke ja sellega oli asi lõppenud kella 11 ja 12 vahel (õhtul).
Selle järel läks Palmén kõrvalolevasse Vene tänaval asuvasse Nikolai Imetegija vene kirikusse.52 Seal oleks teenistus aga alanud alles kell üks öösel, nii et selle tseremoonia jälgimisest loobuti.
Lihavõtte esimesel pühal oli juba hoopis teistsugune programm. Siis oli Janne raehärra Bergi kodus, kus olnud päris tore. „Tantsisin seal poloneesi.” Külas oldi kuni kella kolmeni öösel. Järgmisel päeval oldi veel noorte Bergide juures, kus oli samuti tore. Seal tantsiti poloneesi järel ka valssi. „Ema vist muretseb, et kuidas see läks, kuid härrased arvasid, et päris hästi algaja kohta, nii et olen sellel pühal rohkem kui tavaliselt tantsinud,” raporteeris Janne Helsingisse.
Palméni jaoks oli lihavõttepühades muudki kui kiriklike tseremooniate jälgimist ja tantsimist. Ta sai ka koolitunnistuse. „Pean kurbusega tunnistama, et seekord ei saanud ma nii head tunnistust kui enne,” kirjutas poiss. Nimelt võis tunnistuselt lugeda, et Janne peaks rohkem pingutama, et olla edukam. Ta lubas nüüd, et edaspidi ei peaks tema vanemad enam temas pettuma.53
Ema kirjutas, et muretseb selle pärast, et poeg pole olnud piisavalt usin ja isa rõhutas sügavmõtteliselt: „On päris paras sinule, et veel õigel ajal said tunda, missugused on laiskuse ja lohakuse tagajärjed. Pea meeles, et oled seal oma vaeste vanemate kulul enesele teadmisi hankimas.” Kui poiss ei kasuta seal aega ära, on tal tulevikus palju raskusi ja tema vanemad on oma raha asjata kulutanud. „Usume nüüd sinu lubadusi end parandada ja soovime südamest, et oled need täitnud, kui suvel koju jõuad.”54
On mõistetav, et vanemad ootasid pojalt edukaid õpinguid, sest elu ja õppimine Tallinnas nõudsid raha, kuigi elati tagasihoidlikult. Õppemaks oli suur ja ka elamine kirikuõpetaja Holmbergi juures ei olnud odav. Ja kuigi lõbustusteks raha peaaegu ei kulutatud, maksid ka korralikud riided midagi.
Muusikat harrastav Janne oli hakanud võtma flöödimängu tunde, kuid kui isa 1824. aasta kevadel hakkas üha rohkem kurtma oma majandusliku olukorra halvenemise üle, kirjutas poiss alandlikult: „Ma peaksin lõpetama oma flööditunnid, sest need on kallid, kuid kui isa lubab, jätkaksin neid meeleldi.” Tund maksis üks rubla. Nende jätkamiseks ja nendest kasu saamiseks oleks tulnud osta parem ja suurem flööt. „Kui isa ja ema lubaksid seda, oleksin rõõmus.”
Isa võttis poja huvisid tõsiselt ja kinnitas, et poiss võib teha nii, nagu ise paremaks peab; kallivõitu tunnid makstakse, ja kui vaja, võtab isa selleks laenu. Naljaga pooleks kirjutas ta Wenngrenile, et kui muud ei aita, võib ta poisi pandiks jätta, nii tuleks temast teine Croy hertsog.55 Kuid kõige tähtsam oli, et pillimängu pärast ei jääks kreeka keel hooletusse. „Kõik oskused on varandus, kuid nende omandamine nõuab aega ja vaeva. Ära siiski muretse, õpi kõike, mida saad. Kuigi meie tulevik paistab vaene ja sünge, sina võid meilt alati