Öösel kell neli oli Janne tõusnud, et vaadata Eesti rannikut Keri majaka juures, kuid läinud siis uuesti magama. Naissaar hakkas paistma keskhommiku paiku ja Tallinn kell kolm päeval. Pärastlõunal heitis laev ankru ja lõpuks õhtul pääsesid kannatamatud reisijad paadiga, mis oli toonud laevale passikontrolli, linna sadamasse. Tallinnas pakkus neile öömaja rootsi-soome koguduse õpetaja Henrik Johan Holmberg oma pastoraadis vanalinna südames Ritterstrassel ehk Rüütli tänavas.16
Kohe saabumispäeval käisid poisid neljas kirikus: kõrval asuvas Nigulistes, katoliku kirikus, eesti kirikus ja rootsi kirikus, nagu Janne neid nimetab. Muidugi roniti ka Toompeale, linna kõige kõrgemale kohale imetlema avanevat vaadet.
„Mul on siin muuseas olnud päris tore,” kirjutas poiss koju, mis kindlasti rahustas vanemaid. Oma esimeses kirjas pojale – nii nagu ka paljudes järgmistes – rõhutas isa tervise hoidmise tähtsust ning häid kombeid. Ilm oli muutumas talvisemaks ja kasvas külmetuse oht. Sellepärast peaks Janne uisutades ja muidu väljas mängides vaatama, et ei läheks higiseks, mis tooks kaasa hingamisteede haiguse ehk kruppi, nii nagu temaga oli juhtunud eelmisel aastal. Kui ta aga peaks haigeks jääma, tuleks paranemiseks kasutada kaane. Ta peaks paluma Wenngreni, et see võtaks neid tosina jagu kaasa, et maakohas, kuhu oldi minemas, ei peaks ravivahenditest puudust tundma.
Veel peaks Janne olema sõnakuulelik ja austama pererahvast, õpetajaid, koolikaaslasi ning kõiki teisi. Ka ema palus poega hoida oma tervist, sest see on väärtuslikem, mida inimesel oli.17
Harju-Madise pastoraadis
Oli mõeldud nii, et poisid hakkaksid Tallinnas õppima alles järgmisel, 1823. aastal. Enne seda pidid nad maakohas ennast ette valmistama, eriti keeli õppima. Kui Tallinnas oli oldud neli päeva, reisis kolmik – „magister” Wenngren, nagu sel ajal üliõpilasi kutsuti, Atte Hisinger ja Janne Palmén – 14. novembri hommikul viis penikoormat Tallinnast lääne poole Harju-Madisele. Teeolud olid rasked ja reisil ei olnud võimalik hobuseid vahetada: sellel marsruudil oli korraline postiühendus koos reisijate peatuspaikadega lõpetatud paarkümmend aastat tagasi. Sellepärast oli üüritud kinnine tõld, mille ette oli rakendatud kolm hobust. Teekonnal nähti muuseas ka Keila kirikut ja paari aadlimõisat. „Oma reisil siia naersime kõigest südamest, samal ajal kui laevas nutsime merehaiguse käes,” kirjutas Janne vanematele.
Pärast kaheksatunnist reisi jõuti kohale ja asuti korterisse Harju-Madise pastoraati baltisakslasest kirikuõpetaja Carl August Wehrmanni juurde.18 Kirik ja pastoraat olid von Rammide suguvõsale kuuluvast Padise mõisast Paldiskisse viiva tee paremal pool, Pakri lahe idakalda lubjakivisel rannal, kust avanes ilus vaade eesolevale lahele.
Siis veel alla 30 aasta vanune kirikuhärra oli Tallinna Rüütli- ja Toomkooli juhataja noorem vend. Ta oli õppinud aastatel 1812–1814 Tartu ülikoolis ja olnud aastaid samas koolis õpetaja, kuni oli 1822. aastal nimetatud Harju-Madise ja Harju-Risti pastoriks. Selles ametis oli ta tubli kolmandik sajandist, kuni 1857. aastani.19
Harju-Madise vana, puust pastoraadimaja oli hävinud tulekahjus 1785. aasta suvel. Uus pastoraat ehitati juba järgmisel aastal. Sellesse paekivist ehitatud ja pööninguga varustatud ühekorruselisse õlgkatusega majja asuski Wenngren oma õpilastega.
Harju-Madise ja Harju-Risti kirikuõpetaja Carl August Wehrmann, kelle juures Joh. Ph. Palmén koos oma kaaslastega elas 1822.–1823. aasta talvel. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Pastoraat oli 40 meetrit pikk ja 14 meetrit lai ning seal oli 12 tuba. Nende hulgas oli suur saal, kus peeti ristseid ja laulatusi, ning koguduse saal, kus peeti leeritunde. Veel oli majal veranda, kaks esikut ja ruumikas köök, kus eesti kombe kohaselt oli mantelkorstnaga pliit. Maja all oli kaks suurt keldrit ja õunapuuaias veel kolmas, õuntele. Pastoraadi ees oli allee ja taga park ning tiigid, millest viimase, ümmarguse tiigi keskel oli saar ja sellel lehtla. Pastoril oli maja ka Paldiskis – kus tal oli samuti kogudus – ja kaks paari hobuseid sinnasõiduks.20
Koos saabunutega elas pastoraadis kümme inimest: lisaks Soomest tulnutele veel pastor prouaga ja pastori kaks õde, pastoriproua ema ja nende kaks last: poeg Fritz ja väike tütar, kes ei osanud veel käia ega rääkida. Täispansioni eest maksti Wehrmannile alguses 100 rubla. Palmén, Hisinger ja Wenngren said oma käsutusse kaks tuba, ühe, mis oli „suurem kui meie saal”, ja teise, väiksema. Kolmik elas ja õppis suuremas toas, sest väiksemas oli ebatervislik hais, kuna selle kõrval oli käimla. Terane Janne imestas, et Eestis ei olnud käimlad majast väljas nii nagu Soomes, vaid elamutes sees.
Kuid terved oldi, jumal tänatud, kardetud difteeriat ei olnud saadud ja Janne soovis, et ema ja isa ei muretseks tema pärast. Ta uskus, et Jumal hoolitseb ka tema eest.
Janne hakkas nüüd hoolega õppima. Pastor õpetas talle saksa keeles kirjutamist ja tema õdedele luges ta õhtuti ette saksakeelseid tekste, et õppida õiget hääldust. Prantsuse keele harjutamiseks ei olnud võimalust, sest seda keelt oskas vaid proua, kellel aga ei olnud majapidamistööde kõrvalt aega õpetada. Vastutasuks selle eest, et pastor õpetas poistele saksa keelt, valmistas magister Wenngren ette tema rootsikeelsed jutlused, sest nende pidamine kuulus samuti pastori kohustuste hulka. Koguduses oli nimelt palju rannarootslasi.
Poisid õppisid ka matemaatikat, geomeetriat ja ajalugu; ladina keeles lugesid nad Cornelius Nepost, mille järel võeti ette Cicero. Wenngren kiitis, et Janne õpingud edenevad hästi, mille üle isa oli muidugi õnnelik, kuid soovitas magistril poissi mitte liiga palju kiita, et ta uhkeks ei läheks.
Isal oli poja jaoks ka midagi varuks: tema õde Carolina oli surnud 1822. aasta detsembris ja kui Janne on hoolas ja kuulab Wenngreni sõna, saab ta tädi Carolina hõbekella. Kui see korda teha, saaks sellest hea ajanäitaja, kuid „ära mine uhkeks”, kirjutas isa. Tänulik Janne lubas hästi käituda, et kella ära teenida.
Pakri lahe kõrgel kaldal asuv Harju-Madise pühakoda on asukohalt Eesti üks mõjuvamaid maakirikuid. Puust kabel võib olla püstitatud juba 13. sajandil. 1622. aastal sai see von Rammide suguvõsa perekonnakirikuks. Praegune hoone on pärit 18. sajandi lõpust. Foto: Seppo Zetterberg
11 versta pastoraadist edasi oli Padise mõis, mis kuulus von Rammide suguvõsale. Selle maa ja maa juurde kuuluva võimsa kloostri oli kuningas Gustav II Adolf 1622. aastal suguvõsale kinkinud. Algul oligi elatud kloostris, kuni järgmisel sajandil ehitati kaunis mõisahoone. Ühel pühapäeval tuli härra von Ramm koos mõne muu härraga pastori juurde külla. Nende hulgas oli kõrvaloleva Paldiski linna ja sõjasadama komandant, keegi major, kes äratas terase lapse tähelepanu, kuna tal oli „üks puu- ja üks päris jalg”. Pastoraadis käis külas ka härra Hippius oma prouaga, kirjutab Janne.
Kuigi jõulud juba lähenesid, ei saanud lapsed pehme ilma pärast uisutada, aga siiski ei olnud neil tegevusest puudust. „[-] loeme reisikirjeldusi saksa keeles või loeme Piiblit või kirjutame saksa keele harjutusi pastorile või loeme naistele ette või mängime Fritziga ja näitame talle vasegravüüre või mängime pühapäeviti naistega kaarte, nii et meil on pikkadel talveõhtutel päris tore,” kirjutas Janne. Veel loeti G. G. Bredowi ajalooraamatut saksa keeles.
Varsti tulid jõulud ja neid veedeti meeleolukalt. Pastoraadi saali pandi püsti küünalde, õunte, kompvekite ja väikeste mänguasjadega kaunistatud jõulupuu, mille okstelt jagati kingitusi ka soome lastele. Jõululaupäeval söödi praadi. Teisel jõulupühal pidas magister kirikus rootsikeelse jutluse, sest „pastor kas ei osanud nii palju rootsi keelt või ei olnud tal aega jutlust ette valmistada”, otsustas Janne oma 11-aastase loogikaga.
Tõeline