Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias. Mari Sinila

vägagi edukalt esindatud, kuid pikast reisimisest ja võõrastest hommikusöögikaaslastest on meil juba väsimus peal ja ootame pingsalt oma uue kodu leidmist. Klubi maksab korteri kinni, kui teatud summa raamides sobiliku koha suudame leida. Finantsiliselt oli Erko üleminek muidugi suurepärane: Rootsis teenitud kolme tuhande euro asemel on kuupalgaks nüüd kümnekordne summa, millele lisanduvad boonused, korteriüür ja auto. Mis tähendab, et mina saan Eestist kaasa toodud autoga sõita, mitte ei pea mehe järgi plaane tegema ega bussigraafikuid pähe õppima.

      Autoga sõitmine on siin muidugi omaette ooper. Põhiline, mida tuleb meeles pidada, on sujuvus: kui lihtsalt ujud teiste autode vahel, ei tõmble ega unusta ennast muudele mõtetele keskenduma, siis saad ilusasti hakkama. Muidugi tuleb kasuks ka signaali vajutamise kiirus, kuna muidu sind lihtsalt ei pruugita näiteks ringteele vahele lasta. Parkimisega on aga teine lugu. Itaallaste autod on põhjusega pisikesed, muidu ei saaks keegi kuskile parkida. Ka mulle meeldivad pisikesed Itaalia lipukestega Fiatid, kuid Eesti laiad teed annavad vabaduse valida midagi suuremat. Siin sõidavad keskklassi inimesed, Armani ülikond seljas, tööle pigem rolleriga kui keskmise suurusega autoga. Õnneks on hotelli ees parkimine mugavaks tehtud ning tulevase korteri oleme nõus ka ainult koos parkimiskohaga võtma. Muidu jäävad kaks autot lihtsalt linna ääres olevasse garaaži tolmu koguma.

      Esmaspäeva hommikul, kui hotelli saiakesed kõhtu pistetud (minul, mitte jalgpalluril – tema on ikka muna ja peekoni peal), on mees esimeseks trenniks valmis. Loomulikult on ta meeskonda esialgu varumehena võetud, Rootsi klubist Fiorentina põhikoosseisu minemist ei oskaks Grimmid isegi muinasjutuks vormida. Siiski on mehel tuju hea ja ta ootab põnevusega enda proovilepanekut nii tugevas treeningkeskkonnas. Stadio Artemio Franchi ehk klubi staadion asub hotellist nelja ja poole kilomeetri kaugusel, seega sõidab sinna autoga vaid veerand tundi. Tipus mängides ei pea selle pärast aga esimestel päevadel muretsema ja juhiga auto ootab meest juba hotelli ees. Pisike põsemusi heaks õnneks kaasa antud, lehvitan ta toast välja.

      Kuna hotellis elades peab juba hommikul vara ennast korda tegema, et hommikusöögil teisi külastajaid ära ei ehmataks, olen meigitud ja valmis minema. Aga kuhu minna? Lappan kaasa võetud raamatuid, et ideid saada, kuid päike on aknast vaadates nii lummav, et ma ei suuda tekstile keskenduda. Hotell ei ole just päris linna keskel duomo ehk katedraali kõrval, vaid asub staadioni ja vaatamisväärsuste vahel, kuid linna läbivast Arno jõest olen vaid paariminutilise kõndimise kaugusel ja seda mööda saan juba kesklinnale ilma ära eksimata ligi. Igaks juhuks võtan hotelli vastuvõtulauast pisikese volditava kaardi kaasa (enda omad on ikka liiga kobakad, et taskusse pista) ja asun teele. Hotelli ees aga kohkun – uskumatu, kui palav õues on! Hotelli konditsioneer on olnud väga petlik, tänane õhk on vähemalt kolmkümmend kuus kraadi ja veekogult puhuvat tuulekest siin küll ei tunne – jõgi ei ole ju meri, millelt puhuv tuul jahedalt põske paitaks. Külmast põhjamaa suvest tulles on selline vaheldus muidugi hea ning naeratan endamisi, peagi aga teadvustan, et naeratan hiiglaslikele valget värvi taimepottidele hotelli uste kõrval. Üksiolek või kuumus – hakkan vist juba ära pöörama. Igatahes tekib neid ja ka ümbruses paistvat kõrbenud muru vaadates joogijanu ja võtan eesmärgiks leida koht, kust pudel vett osta.